23.02.2017, 18:30
Happekoorimine ja müüdid
Happekoorimine on nii tavaklientides kui ka iluteenindajates vastakaid arvamusi tekitav kosmeetiline protseduur. Kas see on maagiliselt noorendav hooldus või nahka traumeeriv sekkumine?
Ajalooliselt ei ole hapete rakendamine ilu teenistusse midagi uut – happekoorimine on üks vanimaid iluprotseduure maailmas. Juba Kleopatra kümbles hapus eeslipiimas, milles oli laktaate ehk piimhapet. Muinas-Roomas kasutasid ülikunaised naha noorendamiseks ja pehmendamiseks viinamarjade pressimisel saadavat massi (viinhapet). Meie vanaemad valgendasid nahka sidrunhappega. Puuviljahapete võidukäik Tänapäevaste alfahüdroksiidhapete ehk AHA-hapete avastajaks võib pidada nahahaiguste professorit Eugene van Scotti Temple’i ülikoolist Philadelphias. Tema juhtimisel hakati piim- ja puuviljahappeid katsetama nahaketendus- ja liigsarvestumishaiguste raviks juba 1970. aastate algul. Kui 1980. aastatel tõdeti, et aknerohuna kasutatud A-vitamiinhape ehk tretinoniin põhjustab ärritust ja ülitundlikkust valguse suhtes, võeti ka akne, pigmendilaikude, armide ja põletusarmide ravis appi AHA-happed. Nende ülesanne on eraldada rakkudevahelist liimainet, mis seob surnud naharakud omavahel, samal ajal nahka koorides. Katsetustes täheldati naha kvaliteedi paranemist ka probleemsete piirkondade kõrval. AHA-happed suurendavad naha niiskussisaldust, hajutades kortsukesi ja vagusid.