Kuidas tsaar Aleksander I Vene väed Austerlitzi lahingus hävingusse viis ja pärast Napoleoniga sõbraks sai
Tsaar Aleksander I imetles ja ühtlasi kartis oma rivaali Napoleoni. Kui Napoleon I 1804. aasta märtsis hukkas Enghieni hertsogi, katkestas Aleksander I temaga suhted, sest see Bourbonide soost vürst rööviti keisrinna Jelizaveta koduvürstiriigist Badenist. Varsti pärast seda kuulutas Napoleon ennast prantslaste keisriks ja Itaalia kuningaks. See tähendas sõda Venemaa ja tema liitlastega. 1805. aasta Austerlitzi lahingu ja Tilsiti rahu tagamaadest ning tsaari õukonnas samal ajal toimunust kirjutab Simon Sebag Montefiore raamatus „Romanovid“.
Tegelased:
ALEKSANDER I, keiser aastail 1801–1825
Jelizaveta, keisrinna, tema naine
KONSTANTIN I, keiser aastal 1825, Aleksandri vend, tsareevitš, hiljem Poola armee väejuht
Jekaterina ehk Catiche, tema õde, abiellus Oldenburgi printsi Georgiga, hiljem Württembergi kuninga Wilhelmiga
Anna ehk Annette, tema õde, hiljem Madalmaade kuninganna
NIKOLAI I, keiser aastail 1825–1855, tema vend
Vürst Adam Czartoryski, Poola patrioot, keisrinna Jelizaveta armuke, välisminister
Krahv Levin Bennigsen, Pauli mõrtsukas, väejuht aastail 1806–1807, 1812. aastal staabiülem
Mihhail Kutuzov, vürst, marssal, väejuht sõdades türklaste vastu ja 1805. aastal Austerlitzis, ülemjuhataja aastal 1812
Vürst Pjotr Volkonski, staabiülem, Nikolai I õukonnaminister
9. septembril, kui kaks Vene armeed oma positsioonidele asusid, kattes põhja pool neutraalse Preisimaa ja ühinedes lõunas Austria vägedega, asus Aleksander Peterburist teele, ümbritsetuna kuldsest kaaskonnast, kelle seas oli ka Czartoryski. Teel olles peatus Aleksander Czartoryski mõisas Puławys, kus ta võidu ootuses elevil „lahke monarhina”, nagu ta ennast nimetas, flirtis või oli lähemates suhetes Potjomkini õetütrega. See oli 44-aastane Katinka Skavronskaja, nüüd krahvinna Litta, kelle „veetlev lihavus on virgutanud minu kujutlusvõimet”. Aleksander tundis mõnu poolakate imetlusest, nood aga uskusid, et see idüll annab märku Poola kuningriigi taasloomisest Czartoryski valitsuse all. Aga samal ajal kui Napoleon läbi Saksamaa rühkis, mängis Aleksander topeltmängu.
Aleksander I Franz Kügeri maalil.
Aleksander saatis salaja oma soosiku, 27-aastase vürsti Pjotr Dolgoruki pidama läbirääkimisi Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III-ga, kes poleks Poola kuningriigi taassündi iial lubanud, et ahvatleda teda sõtta Napoleoni vastu. Septembri lõpus sõitis Aleksander Berliini, et panna pitser kokkuleppele, mis kinnitati ka tõrvikuvalgel vandega Friedrich Suure haual. Sellega reetis ta Czartoryski, kes ei andestanud tsaarile iial, ehkki jäi tema välisministriks. Napoleon oli liitlased juba üle trumbanud, sundides Austria armee Ulmis alistuma. Venelased taandusid, et panna jõud kokku Austria vägede põhiosaga.
Kui Aleksander kohale jõudis, võtsid tema väed teda vastu „külmuse ja leinaliku vaikimisega” – sest nad olid üle kavaldatud ja varustamine lonkas. Vene kindral oli paks, ühesilmaline ja ülimalt kogenud Mihhail Kutuzov. Venemaa teenistuses oleva emigrandist prantslase krahv Langeroni arvates polnud võimalik olla vaimukam ega ka jõulisem või nutikam ja kavalam kui Kutuzov. Kindralit oli õnnistatud imetabase mälu, õpitud armastusväärsuse ja heasüdamlikkusega, kuid samas märgiti ära tema talumehelikku vägivaldsust ja tahumatust, ületamatut laiskust ja enesekesksust ning võllaroalikku ja eemaletõukavat omavoli.
Kutuzov tõmbus tagasi, hoidudes osavalt lahingust, mida Napoleon otsis, kuid vilumatu keiser Aleksander võttis nüüd väejuhtimise maailma suurima kindrali vastu enda kätte, ei kuulanud Kutuzovit, vaid oma viit või kuut noort soosikut, kes seda 18. sajandist pärit igandit pilkasid. Kindralit koheldi lugupidamatult, nagu märkis Langeron.
Napoleon saatis kindral René Savary Venemaale oma tingimusi esitama. Seistes vastamisi „kolmekümne kehkenpüksiga, kes mitmesuguste tiitlitega ehituna Venemaa keisrit ümbritsevad”, informeeris Savary Napoleoni, et Aleksandri kaaskonnas valitsevad liialdatud enesekindlus, ettevaatamatus ja mõtlematus. Aleksander valmistus lahinguks, kuid saatis Dolgoruki nõudma, et Napoleon loobuks Itaaliast. Napoleoni usku oma väljavaadetesse suurendas see „ülemäära ülbe poisinolk, kes rääkis minuga nagu bojaariga, keda Siberisse saadetakse”. Napoleon naeris, et vürst pidas „minu ülimat tagasihoidlikkust suure hirmu märgiks”.
Napoleon Bonaparte Jacques-Louis Davidi maalil. Wikipedia
„Homme,” ütles ta oma välisministrile, Benevento vürstile Charles Maurice de Talleyrandile 18. novembril, „on tõenäoliselt väga tõsine lahing venelastega … valatakse asjatult verd …” Aleksander oli tema meelest vapper ja väärt mees, keda eksitavad need tema ümber, kes on ennast inglastele maha müünud. Austerlitzi küla lähedale kogunevad koalitsiooniväed olid oma 85 000 mehega Napoleoni 65 000-st arvuliselt üle, kuid prantslaste keiser valmistus lahinguks, mille võitmises ta oli kindel.
„Poisinolk” Dolgoruki kandis nagu kord ja kohus Aleksandrile ette, et kordaminek on väljaspool kahtlust. Sõjavägedega ühines Saksa-Rooma riigi keiser Franz. Napoleonile ei avaldanud vastased just suurt muljet: 37-aastane Franz oli tema meelest puupea, kes tegeles ainult botaanika ja aiandusega ja oli nii kõlbeline, et ei armatsenud kellegagi peale oma naise, Aleksander aga oli liiga püsimatu ja liiga nõrk. Tsaar, kellel oli kalduvus oma vaenlasi alahinnata ning ülistada sakslaste kõrgemat tsivilisatsiooni, nõustus austerlaste plaaniga, mis nõudis keeruka, hulljulge manöövriga Pratzeni kõrgendiku mahajätmist, et sundida taganema prantslaste parem tiib. Kui Kutuzov oma vanamoodsal viisakal moel selle plaani kahtluse alla seadis, kähvas Aleksander talle: „Pole teie asi.”
Järgmisel hommikul, 20. novembril kell 7.30 tõmbas Napoleon rahulikult oma parema tiiva tagasi, et meelitada järele Vene-Austria väed, kes lahkusid Pratzeni kõrgendikult ja jätsid kaitsetuks oma tsentri. Kui see oli korda läinud, õnnestus Napoleonil neid üllatada, ilmudes välja nende selja tagant, et hõivata kõrgendik, mille nad olid just maha jätnud. Aleksander galopeeris elevuses lahinguväljal koos Dolgorukiga ringi. „Selle asemel, et pidevalt oma poste edasi viia ja ennast kaitsetuks jätta, et Teie Majesteedi juuresolekuga kindraleid ainult pahandada ja takistada,” kirjutas Czartoryski hiljem hävitavalt Aleksandrile, „oleks olnud parem jääda kaugemale.” Kell üheksa püüdis Kutuzov ikka veel vägede liigutamisega viivitada, kuni Aleksander oma „kolmekümnest kehkenpüksist” koosneva kaaskonnaga tema juurde ratsutas ja vana kindralit peaaegu et arguses süüdistas. „Mihhail Illarionovitš, miks te peale ei tungi?” küsis Aleksander. „Me ei ole Tsaritsõnos manöövritel …”
„Majesteet,” vastas Kutuzov, „kui ma ei alusta, siis just seepärast, et me ei ole Tsaritsõno väljal. Aga kui teie käsite, siis …” Aleksander tühistaski Kutuzovi korraldused; prantslased hõivasid kõrgendiku, kust venelased olid äsja lahkunud, ja kell 10.15 ütles Napoleon: „Lõpetame selle sõja kõuekärgatusega.” Oma geniaalsuse tipus olev sõjapealik alustas rünnakut kaitsetule tsentrile, koondades ülekaalukad jõud kõige sobivamal ajal kõige nõrgemasse punkti.
Aleksander, keda tema silme ees avanev „kohutavalt majesteetlik vaatepilt” segadusse ajas, seisis ennastunustavalt nende tapatalgute tugipunkti lähedal – surma või haavata sai 28 000 venelast. Mõni hetk hiljem oleksid ta peaaegu et pikali jooksnud tema enda mehed, kes elu eest põgenesid. „Just selles paigas, kus teie asusite, oli purukslöömine viivitamatu ja täielik,” lisas Czartoryski. Aleksander, kelle juurde jäid ainult Czartoryski, tema sõber vürst Pjotr Volkonski ja doktor Wylie, viidi ohu eest ühte külasse, aga palavik, lahing ja prantslaste kätte vangilangemise oht olid talle rängalt mõjunud. „Otsides varjupaika talupojahurtsikust,” kirjutas keisrinna Jelizaveta, „tabas teda kurnatuse ja meelehärmi või selle tõttu, et ta polnud kakskümmend neli tundi söönud, selline kõhukramp, et Wylie juba kartis, kas ta öödki üle elab.” Doktor Wylie uinutas vabiseva keisri veini ja oopiumi abil magama.
„Vene armee ei ole mitte lihtsalt löödud,” kirjutas Napoleon oma naisele Josephine’ile, „see on hävitatud.” Austria keiser sisuliselt hülgas Aleksandri, palus rahu ning kaotas maavaldusi ja Püha Rooma riigi keisri tiitli. Aleksandris, kes 26. novembril Peterburi saabus, nähti lüüasaamise tõelist põhjust. Nüüd pannakse kogu ebaõnn ainuüksi tema süüks, tunnistas Novosiltsev, kes oli koos temaga Austerlitzis viibinud. Isegi tsaari ema hoiatas teda, et sõjavägede au on kannatanud äärmiselt kahetsusväärse läbikukkumise all – võitmatuse aura on hävinud.
Aleksander ei varisenud kokku, vaid püüdis Preisimaad tagasi sõtta meelitada. 1806. aasta juulis kõrvaldas ta ametist Czartoryski ning juhtis edaspidi ise oma välispoliitikat üha suurema vilumusega. Ta kuulutas välja püha ristisõja selle „apokalüpsise elaja” Napoleoni, õigeusu kuratliku vaenlase ja juutide eestvõitleja vastu (siis võtsid Romanovid esimest korda ametlikult omaks antisemitismi). Sama aasta juulis nõustus Friedrich Wilhelm ametlikult naasma sõtta Prantsusmaa vastu. Aga ka Napoleon ei puhanud: ta avas Aleksandri selja taga teise rinde, õhutades Osmaneid Valahhiat ja Moldovat oma valdusse võtma. Oktoobrikuus, ammu enne seda, kui venelased ja preislased suutsid oma jõud ühendada, hävitas Napoleon Jena lahingus preislased. Aleksander oleks nüüd pidanud rahu sõlmima, aga ta ihaldas ikka veel au Venemaale ja oma löödud (kuid kahekeelsetele) Preisi sõpradele – ja pöördus väejuhti otsides oma isa mõrtsuka krahv Bennigseni poole.
26. jaanuaril 1807 õnnestus Bennigsenil Napoleoni enda vastu Eylaus lahingut pidades saavutada verine viik: venelased kaotasid 26 000 meest, prantslased 20 000. Kuid Vene armee jäi ikka veel üsna terveks kuni 2. juunini, mil Napoleon lõi Bennigseni Friedlandis, kus venelased kaotasid 20 000 meest, rohkem kui 40 protsenti oma isikkoosseisust. Aleksander vajas kohest rahu.
„Ma soovin, et meie kahe riigi lähedane liit võiks möödunud halva parandada,” juhendas Aleksander vürst Dmitri Lobanov-Rostovskit, kelle ta Napoleoni juurde läkitas. „Täiesti uus süsteem … ja mulle pakub rahuldust arvamus, et Napoleon ja mina mõistame teineteist hõlpsasti, eeldusel, et suhtleme ilma vahendajateta.” Nad leppisid kokku, et kohtuvad Tilsitis, kuhu nende insenerid püstitasid Nemunase (Memeli) jõe keskele, kahe impeeriumi piirile spetsiaalselt rajatud parvele valge paviljoni. „Vähe on vaatepilte, mis oleksid huvitavamad,” kirjutas Napoleon. Tal oli õigus. Euroopa jagamine kahe keisri vahel, põhjuseks hetkel otstarbekas sõprus, tegi sellest ajaloo ühe kõige kuulsama tippkohtumise.
Minnes kohtuma oma alistajaga, ei olnud Aleksandril, keda saatis tema vend Konstantin, mingeid illusioone. „Bonaparte väidab, et ma olen kõigest idioot,” kirjutas ta varsti pärast seda oma õele Catiche’ile. „Kes viimasena naerab, naerab paremini! Ja mina panen kogu oma lootuse Jumala peale.” Pärast oma katastroofilist kuulsusepalavikku alustas Aleksander aeganõudvat mängu. Ta vaevalt suutis uskuda, mis teda ees ootas, nii nagu ta õele kirjutas: „Mina veedan aega koos Bonaparte’iga! Mitu tundi tête-à-tête temaga!” Aleksandri valskuse praktika andis talle Napoleoni ahvatlemiseks head eeldused. Aleksandri õukondlane parun Korff kirjutas: „Ta valdas kõrgel määral võimet hõlpsasti inimesi endale allutada ja tungida nende hinge, peites samal ajal kõik oma tunded ja mõtted.”
13. juunil viidi Napoleon sõudepaadiga parvele, nii et ta oli juba seal, kui Aleksander omalt poolt tulles parvele astus. Mehed embasid ja siis ütles Aleksander: „Olen teie sekundant inglaste vastu.” Napoleonil oli hea meel: „Need sõnad muutsid kõike.” Nad pöörasid koos ringi ja kadusid läbi paviljoniuste, mille kohal ilutsesid Venemaa ja Prantsusmaa kotkad ning keerukad A-d ja N-id, et rääkida kaks tundi prantsuse keeles ilma tõlkide abita. Aleksander palus Preisimaa pärast, mida ta soovis päästa mitte ainult rüütellikest tunnetest selle kuninganna vastu, vaid ka kui olulist liitlast.
Teisel päeval lubati Friedrich Wilhelmil sõnatult nende kõneluste juures viibida, ja siis sai ta kahtlemata teada, et Preisimaad ootab ees karm kärpimine. Pärast kohtumist kõlas kahurite aupauk ning Aleksander läks Napoleoni juurde Tilsitisse. Iga päeva lõpul sõid kolm monarhi koos õhtust, kusjuures Napoleon ja Aleksander olid mühakliku preislase käitumisest surmani tüdinud. Nad soovisid üksteisele head ööd – ja siis, otsekui salajast ülesannet täites hiilis Aleksander tagasi, et hilisööni Napoleoniga pikalt vestelda.
Aleksander taotles rahu, kaotamata oma au ja maa-alasid. Napoleon taotles noorema partneri abiga ülevõimu Euroopas. Need valgustuse lapsed olid niihästi unistajad kui ka pragmaatikud.
25. juunil kirjutasid Lobanov, Pauli minister Kurakin ja Talleyrand alla Tilsiti rahulepingule. Aleksander ei kaotanud territooriumi, kuid loovutas Joonia mere saared, Valahhia ja Moldova, tunnustas Napoleoni vendi Vestfaali ja Napoli kuningatena ning kohustus ühinema kontinentaalblokaadiga Suurbritannia vastu. Preisimaa kannatas rängalt, kuid Aleksander keeldus annekteerimast Preisi Poolat. Selle asemel lõi Napoleon Varssavi suurhertsogiriigi võimaliku Poola baasina Venemaa vastu.
„Jumal päästis meid,” kirjutas Aleksander Catiche’ile.
„Niikaua kui ma elan, ei suuda ma harjuda mõttega, et sa Bonaparte’iga koos aega veedad,” vastas Catiche. „See kõlab nagu halb nali.” Esile kerkis veelgi hullem nali. Napoleoni abielu Josephine’iga oli lastetu, seepärast mõtles keiser, kes soovis rajada oma dünastiat, abielulahutusele. Talleyrand sondeeris Aleksandri juures pinda võimalikust abielust Catiche’iga, kes juba mõtles naitumisele teise kosilase, Austria keisri Franziga, keda tsaar aga pidas igavaks – ja räpaseks. „Ma võin teda siis pesta,” vastas Catiche, lisades, et kindlasti ei oleks Franz igav pärast temaga abiellumist. Kui Napoleoni nime mainiti, „nutsin ma kuumi pisaraid nagu vasikas”, tunnistas Catiche. „Printse on kahesuguseid – väärikad inimesed, kellel on napilt ajusid, ja arukad, kellel on vihkamisväärne iseloom.” Eelis on esimestel, aga kui abielulahutus teoks saab ja Napoleon tema kätt palub, siis on ta „selle ohvri riigile võlgu”. Napoleon ei olnud veel vallaline ja temast hoidumiseks pidi Catiche kiiresti abielluma.
Keisrinna Jelizaveta. Wikipedia
Aleksandri ema ja vend Konstantin juhtisid vastuseisu uuele liidule Prantsusmaaga – Jelizaveta suureks pahameeleks, kes leidis, et perekond oli keisri reetnud ja maha müünud. Pärast armusuhteid Czartoryskiga oli 28-aastane Jelizaveta armunud 23-aastasesse kaardiväekaptenisse Aleksei Ohhotnikovisse, ja jäänud rasedaks. See ajas marru ebastabiilse Konstantini, kes Aleksandrile pühendununa peaaegu kindlalt tellis kapteni mõrva (ilma tsaari teadmata): Ohhotnikovi pussitati, kui ta väljus teatrist. Keisrinna käis tema juures, enne kui ta suri, ja sünnitas hiljem tütre Lissinka, oma silmatera. Kuid Lissinka suri kaheaastasena, mille järel ka tema ema oli justkui tapriga pähe saanud.
Simon Sebag Montefiore „ROMANOVID. 1613–1918“, kirjastus Varrak 2016
