Tudengielu üle 100 aasta tagasi: Jaan Lattik meenutab kohtumisi kuulsate inimestega
„Mina mängisin koolidirektori osa, kellel oli kaks täiskasvanud ilusat tütart. Tütred olid mu otsekohene koolivend gümnaasiumist, Karl Kadak, pärastine „Vanemuise“ näitleja lühemat aega, ja Johannes Aavik, keda üldiselt tuntakse Keele-Aaviku nime all. Meie, kunstnikud, saime plaksutusi mis meri. Dr. Jakob Hurda proua andis mulle kogunisti paar lille oma suurest lillekimbust.“ Nii kirjeldab hilisem pastor, poliitik ja kirjanik Jaan Lattik raamatus „Teekond läbi öö I“ oma tudengipõlve teatritegemist 20. sajandi esimestel aastatel Tartus.
Pean märkima, et dr. Jakob Hurta ma kunagi konvendis ei näinud. Tema elas ka kaugel – Peterburis. Ja seal tal suur kogudus teenida ning selle kõrval lõhu ka veel kirjatöid. Ainsal korral nägin teda mõne sammu kauguselt palgest palgesse, kui ta õnnistas „Vanemuise“ uut maja, ja kuulsin ta häält ning kõnet. Ma olin siis juba ülikooli lõpu lähedal. Tollest pühalikule talitusele järgnevast pidusöögist on jäänud paar väikest katkendit, mida ei raatsi jätta kirja panemata. Pidulauas, paljude kõnelejate järjekorras, tõuseb püsti keskealine mees, seljas must saterkuub, manisk kaelas ja kaelasideme ots tagant krae vahelt kaunis korralikult väljas. Koputab klaasi pihta, muigab ning paneb kõva häälega üle suure saali: „Laena mulle, Vanemuine, kannelt.“ Pisike paus. Sellejärel kordab öeldud sõnu veelgi julgemini: „Laena mulle, oh Vanemuine, kannelt.“ Edasi ei saa. Punastab, vaatab justkui abi küsides ringi ja mängib kolmandat korda välja sama lause, et laena aga, Vanemuine, kannelt. Keegi hõikab eemalt: „Ära anna pilli hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.“ Kõneleja vajub aegamööda toolile ja hakkab kiiresti sööma. Pidusaal läheb sõbralikus pidutujus päevakorras edasi.
Samas kõrvalruumis istuvad väikese laua juures kolm noort loomaarsti. Olid kõik minuga nagu kiuste gümnaasiumis ühes klassis õppinud. Laual ilutses väikene karahvin joogiga, mis võib söögi juures olla suule ja silmale rõõmuks. Esimene viskas ühe tillukese kurku. Selle järel teine ja kolmas mees. Viimane pitsivõtja pistis aga rängasti oma eeltegijaid sõimama, et miks nemad ei ütelnud, et on tegemist äädikapudeliga ja mitte viinaga. Teised kostsid: „Sa oleksid elupäevad meie pihta itsitanud, et vaat’, lollikesed, jõid äädikat. Haugu nüüd veel.“
Väljas tänaval, uue hoone ees liikus pidevalt palju rahvast, kes vahtis vastset „Vanemuist“ suurima huviga. Ühes ja teises kohas kukkus päevasündmuse kohta inimeste huultelt ajakohaseid märkusi. Üks mees juhtis oma ümbruse tähelepanu freskodele, mis maja esikülje kaunistamiseks olid müüri raiutud, ja tähendas: „Tõnisson laseb ka igale poole oma pildi üles panna.“ Oli nähtavasti üks Jaan Tõnissoni vastaseid. Sai aga samas kohe pihta, kui temale öeldi, et sa, vanamees, vahid peeglisse.
Üks omapärasemaid kontserte on meelde jäänud, mille meil ühel rebaseõhtul üksikud kaasvõitlejad andsid. Olid mõned pillid ja viiulid tegevuses. Paar tantsutükki ja sama palju tudengilaule olid muusikandid kätte harjutanud ja selgeks õppinud. Orkestrit juhatas üks tudeng rapiiriga, nagu on kombeks konvendis. Algul läks kõik hästi. Oli kooskõla ja oli kord mängus olemas. Siis hakkasid pillid ja viiulid käima metsateid. Iga mees mängis oma osa õigesti, kuid takti nõuded olid kõik ununenud. Kontsertmeister vehkis aga hoolega edasi. Ja kui üks tükk lõppes, plaksutati nii suure vaimustusega, et juht pidi mitu korda järgemööda tegema kummardusi. Nimelt koosnes too pisike orkester puhastverd kakofoonidest – meestest, kes olid pealaest suure varbani ebamusikaalsed. Eriliselt andekas ebamusikaalsuses oli muusikakoori juht. See oli kõik ette nähtud kontserdi kavatsustes ja eesmärkides. Kogu õhtu võtsid kunstnikud vastu meie käepigistusi ja õnnesoove ning käisid ise ringi väga iseteadliku näoilmega.
Kui praegugi veel mõtled tagasi noile üliõpilaspäevile, siis tunned, et on midagi tudengist jäänud külge, mida ei jõua aastad maha kratsida. Juuksed nad kisuvad hõredaks, värvivad ülejäänud apteegi halliks ja äestavad näo pragusid täis, et käid teiste inimeste hulgas niisuguse palgega, et on kustunud kraater, aga oli kord nägu nii sile, et kärbes võis lasta liugu ülevalt alla. Kõigest hoolimata, seal sügavas põues ja südamepõhjas, kus mõnel inimesel olevat armastuse ja viha tagavarad, seal kükitab tudeng ning häälitseb üliõpilaslaulu.
Vilistlasi käis konvendi korteris iga seltsi. Peamiselt olid Tartu omad alalised külalised. Nemad kandsid poliitilisi mõtteid ning ka muidu vahel olulisi arusaamisi elurõõmsasse akadeemilisse perre. Pidasid koosolekutel – need olid meil neljapäeviti – kangeid kõnesid ja noomisid ning õpetasid ka tudengeid, kuidas tuleks elada ja olla, mida peaks tegema ja mis võiks jätta tegemata. Villem Reiman nuhtles õllejoomist. Jaan Tõnisson langetas oma sõnad ja löögid buršikommetele. Heinrich Koppel silus teravaksminevaid vaidlusi, mispeale Tõnisson kord vihaselt tähendas, et Koppel kerib. Aleksander Paldrock laulis meeleldi oma lemmiklaulu „Im kühlen Keller sitz’ ich hier“. Mäletan, kui ta arstina mobiliseeriti Vene-Jaapani sõtta, laulis ta toolil seistes ohvitserimundris nii suure hardumusega tudengilaulu, et isegi pisar silmist eksis ära allapoole habemesse. Karl Menning rääkis valju ja terava häälega väga tarku ja pikki jutte ning noris oma sõnadega vahel tüli. Karl August Hermann käis harva konvendis. Kui tuli, oli ta enam-vähem tusases meeleolus. Ei olnud põrmugi rahul nooremate üliõpilastega, et miks meie korralikult ei käivat tema eesti keele loenguil. Üldiselt tundis ta ennast veidi nagu solvatuna ja tõmbus järjest rohkem tagasi. Pärast lahinguid teravkeelse ja -meelse Ado Grenzsteiniga kui ka pärast „Postimehe“ minekut Jaan Tõnissoni kätte oli tema elutöö tegelikult lõpupoole jõudnud. Mina teda tema hiilge- ja aupäevil ei näinud ega tundnud. Küll oli Hermanni pilt pähe õpitud. Juba karjas käies lugesin metsaski tema „Laulu ja Mängu Lehte“. Suurte muusikameeste elulood haarasid ja võtsid karjapoisikese sülle ning viisid kuhugi nägematule kaugele maale, kust kuuldus ilusaid laulu- ja mänguviise. EÜS-is oli Hermann kindel uuenduste kuulutajate ja tuleviku seletajate vastane.
Jaan Lattik „Teekond läbi öö I“, kirjastus Ilmamaa
Jaan Lattik (1878–1967) lõpetas 1908 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Ta töötas Viljandi Pauluse koguduse õpetajana 1910–1939, oli Kristliku Rahvaerakonna üks juhte, I–V Riigikogu liige, 1925–1927 haridus- ja 1928–1931 välisminister, 1938–1940 Eesti saadik Leedus.
Jaan Lattik oli abielus Agnes Alice Margarethe Hassmanniga (1882 -1957). Nende tütar Helgi (1911–1988) abiellus Konstantin Pätsi noorema poja Viktoriga ja tegi kaasa kõik selle perekonna vintsutused. Viktor hukati 1952. Helgi keeldus pärast vangistusest vabanemist koostööst KGB-ga ja saadeti veel paljudeks aastateks asumisele Kasahstani. Helgi ja Viktori noorem poeg Henn (sündinud 1936) suri 1944 Ufaa lastekodus nälga, kuid vanemal pojal Matti Pätsil (sündinud 1933) õnnestus ellu jääda.
Lattik on tuntud noorsooraamatute ja iseäraliste jutluseraamatute autor. Riigi- ja otsesest kogudusetööst vabana kirjutas ta pagulaspõlves palju. Suurim ettevõtmine oli mälestuste neli köidet pealkirjaga “Teekond läbi öö”. Mälestuste esimene osa räägib autori noorukieast, Eesti Vabariigi iseseisvusajast, mil Lattik oli laia haardega mees, tegutsedes Viljandi koolielu juhina, kirikuõpetajana, koguduse karjasena ja Tallinnas Asutava Kogu ja Riigikogu liikmena, ministrina ja muuna.
