Tšernenko sai Nõukogude Liidu juhina töötada paar tundi päevas ja nädalas oli kolm puhkepäeva
Peasekretär Juri Andropov oli põdura tervisega juba ametisse astudes ja 9. veebruaril 1984 ta surigi, kui neerud lõplikult üles ütlesid. Järgmisel päeval kiitis poliitbüroo heaks Gromõko ettepaneku, et järgmiseks peasekretäriks võiks saada Konstantin Tšernenko. Ettepanekut toetas ka Ustinov: Gorbatšov oli tal palunud esitada enda kandidatuuri, aga Ustinov keeldus. Nii kirjeldab 1984. aasta võimuvahetust Kremlis Robert Service raamatus „Külma sõja lõpp 1985-1990“.
Ta teadis, missugune on jõudude vahekord poliitbüroos, ja ei soovinud seda häirida. Nõukogude juhid teadsid, et Tšernenko tervis on vilets ja et ta pole NSV Liidu ees seisvate probleemide mõistmisel ilmutanud kunagi erilist kujutlusvõimet. Ta oli kümneid aastaid töötanud tagaplaanil Brežnevi isikliku abina. Õigupoolest oligi tema nõrkus poliitbüroo liikmete enamiku hulgas talle heaks soovituseks. Poliitbüroo veteranid olid saanud viimastel Brežnevi aastatel ajada asju üsnagi segamatult ja tahtsid samas vaimus jätkata. Samuti soovisid nad teha lõpu segadustele, mida Andropov oli hakanud tekitama. Tšernenko vastas siin kõikidele nõuetele.
Sellegipoolest oli temalgi tagataskus väike üllatus. Traditsiooni kohaselt hoidis peasekretär oma paremal käel vaba koha mehele, keda ta soovis näha enda mitteametliku asetäitjana. Vanemate seltsimeeste jahmatuseks langes Tšernenko valik Gorbatšovile. Andropovi soosikuna oli viimasest hakatud rääkima kui tulevasest peasekretärist. Andropov oli ise vihjanud, et see ametikoht teda kunagi ootab, Tatjana Andropova aga oli tunnistanud Gorbatšovi abikaasale Raissale, et see oli kadunud peasekretäri surmaeelne soov. Poliitbüroo veteranid astusid selle soovi vastu, kui Andropov haigevoodist saadetud kirjas usaldas keskkomitee sekretariaadi juhtimise Gorbatšovile. Sellekohane juhtnöör kustutati salamisi Andropovi kirjast.
Tšernenko poolt hääletades loodeti Gorbatšovi tõusu takistada. Nüüd aga määras Tšernenko ise ta sekretariaati juhtima ja poliitbüroo Poola komisjoni etteotsa. Samuti pidi Nõukogude põllumajandus jääma Gorbatšovi kontrolli alla. Ta ei tegutsenud kunagi lihtsalt inertsist ja alati, kui haiglane Tšernenko ei ole suuteline asju ajama, pidi just Gorbatšov olema see, kes haarab juhtohjad. Ministrite nõukogu esimees Tihhonov väljendas kõhklejate arvamust, kui ütles: „Gorbatšov tegeleb poliitbüroos põllumajandusküsimustega ja see võib mõjuda sekretariaadi tööle halvavalt ning kallutada selle põllumajanduse suunas.” See ei olnud kõik, mis tal oli öelda Gorbatšovi vastu, sest viimase suur energia ja kujutlusvõime andsid põhjust muretseda. Kui Ustinov võttis sõna Gorbatšovi kaitseks, siis Grišin – Moskva parteiorganisatsiooni esimene sekretär – tegi ettepaneku lükata otsus Gorbatšovi asjus edasi. Kõikide hämmastuseks lahendas Tšernenko ummikseisu, kuulutades arutelu lõppenuks. Ta oli oma valiku teinud ja ülejäänud poliitbüroo pidi sellega leppima.
14. veebruaril 1984 kogunes keskkomitee Kremli Sverdlovi saali, et saada teada, mida poliitbüroo on otsustanud. Kõik pidasid silmas presiidiumi lauast vasakule jäävat ust, et näha, kes tuleb sealt esimesena. Ükskõik, kes see ka pole, oli peaaegu kindel, et temast saabki peasekretär. Kui poliitbüroo eesotsas tuli uksest Tšernenko, oli üleüldine pettumus peaaegu käegakatsutav. Keegi ei tõusnud ega hakanud plaksutama. Niisugust vaat’ et riigireetmist ei mäletanud peaaegu mitte keegi. Tšernenko peaaegu maha karjunud keskkomitee liikmed poleks saanud selgemini mõista anda, et nad seda valikut heaks ei kiida. Nüüd aga jäid nad vaikselt istuma ja valmistusid tema poolt hääletama. Lühikest kiidulaulu Brežnevile ette lugedes kõneles Tšernenko väriseva häälega ja hoidis pea madalal valmis kirjutatud teksti kohal. Seejärel esitas Tihhonov Tšernenko kandidatuuri peasekretäri ametikohale. Kui Tšernenko oli ühehäälselt ametisse valitud, järgnes mitu piinlikku sekundit vaikust, enne kui puhkes vormitäiteks pealiskaudne aplaus. Koosolekut lõpetades väljendas Gorbatšov rahulolu, et juhtimise järjepidevus sai tagatud. Enamik kuulajaid oli oodanud just omamoodi katkestust, paljud aga oleks tahtnud näha teda poliitbüroo väljavalituna.
Tšernenko lasi juhatajana koosolekutel minna isevoolu teed. Ta ei keelanud poliitbüroos kedagi rääkimast nii kaua kui too soovis ja söandas ainult harva ise midagi kommenteerida. Kui talle tundus, et arutelu on lõppenud, sõnas ta pominal: „Kas sellega olemegi käesoleva punkti lõpetanud?” Ponomarjov ütles keskkomitee rahvusvahelise osakonna töötajatele, et Tšernenkole kinnitatud töörežiim nägi nädalas ette kolm täiesti vaba päeva ja ülejäänud päevadel on tal lubatud aktiivselt töötada kõigest paar tundi. Vaevalt oli poliitbüroo ta kohale valinud, kui teda tuli kohelda haige inimesena. Iga poliitbüroo liige sai jälle täita oma tavapäraseid kohuseid vabana pingetest, mis Andropov oli tekitanud. Võitlus korrumpeerunud või saamatute ametnike vastu katkes. Gorbatšov meenutas hiljem aastat 1984 vastikusega, rääkides, kuidas poliitbüroo liikmed kaklesid omavahel selle pärast, kellele saab limusiin Lincoln Continental, mille Nixon oli andnud Brežnevile: „Nad oleks üksteist peaaegu ära tapnud.” Valitsemisel enam kiiret ei olnud. Riigijuhid jätsid kasutamata võimaluse viia ellu hiljaks jäänud reformid.
Gorbatšov tegi üht-teist, mis oli tema võimuses, et sellele tendentsile vastu seista. Poliitbüroo tasemest madalamal seisvate ametnikega oli ta järsk ja nõudlik. Augustis 1984 korraldas ta kohalike parteisekretäride nõupidamise, kus arutati viljakoristusega seotud jooksvaid raskusi Venemaal, ja häbimärgistas seal hooletust ning minnalaskmismeeleolusid. Tühjale lobale reageeris ta teravalt: „Istuge, te pole veel läbi mõelnud, mis on teie kohus!” Gorbatšovi eneseusk oli erakordselt suur. Ta rääkis koguni keskkomitee sekretariaadis, et ajakirjanduses, raadios ja televisioonis üha rohkem hoogu võtvale Tšernenko kultusele tuleb teha lõpp. Kuigi ta oli eelnevalt konsulteerinud Tšernenko endaga, riskis ta siiski sellega, et jääb mulje, nagu ihkaks ta ise peasekretäri kohta. Ka partei kõrgeimates ringkondades oli tunda uusi värskemaid tuuli. Kui kokku tuli töögrupp, kes pidi välja töötama uue parteiprogrammi, tundsid paljud end küllalt vabalt, et heita nalja Brežnevi ning koguni Tšernenko ja Gromõko üle. Oktoobris 1984 toimunud keskkomitee pleenumil mängis Gorbatšov ette heliplaadi Lenini kõnega. Heliinsenerid olid teinud tubli töö, et salvestise helikvaliteeti parandada. Meisterlikult kõneleva Lenini ja põdura Tšernenko võrdluses tekkis terav kontrast.
Poliitbüroo Afganistani komisjonis toetas Gorbatšov väejuhte, kes väitsid, et sõda on võimalik lõpetada ainult poliitiliste meetoditega, ning nõudsid püstitada eesmärk: viia Nõukogude armee Afganistanist välja. Kõrgemad väejuhid tunnetasid, et kõrgete poliitikute hulgas on vähemalt üks mees, kes tahaks kogu selle jama ära klaarida. Valentin Varennikovile meeldis väga, kuidas Gorbatšov komisjonis esines: „Noh, on vast tubli mees!”
Gromõko oli tema edasise tõusu teel peamine komistuskivi. Gromõko ja Ustinov käitusid nii, nagu oleks nemad pärast Andropovi surma Kremli ainuomanikud. Kui Gorbatšov tahtis kaasa rääkida rahvusvahelistes asjades, pidi ta jõudma kokkuleppele välisministriga, kes polnud kunagi olnud võimukam. Gromõko oli poliitikas mägironija, aga mitte maadeavastaja: tal polnud mingit huvi hakata uurima, millel rajaneb Reagani mõtteviis. Ta mõtles marksismi-leninismi klišeedega ja heitis kõrvale kõik näitajad, mis olid vastuolus tema mõtetega. Mitte ükski ministeeriumi töötaja ei julgenud tema arvamusele vastu rääkida. Küll aga teati, mida temast oodata. Gromõko värbas enda juurde tööle andekaid inimesi. Ta teadis, et nii mõnigi neist pole ametliku poliitilise suunaga sama meelt. Sõjanduse ja tööstuse valdkonnas oli samavõrd tooniandev tegelane Ustinov, aga ehkki ta ei pooldanud suuri toetusi põllumajandusele, säilitas ta sõbramehelikud suhted Gorbatšoviga. Erinevalt Gromõkost kaitses Ustinov Gorbatšovi, kui teised poliitbüroo tegelased üritasid tema võimu kärpida. Gorbatšov polnud mingil juhul suur tegija poliitikas tänu üksnes iseendale. Ta ei saanud enesele kunagi lubada unustada seda, et tõenäoliselt on just Ustinovil ja Gromõkol otsustav mõju tema väljavaadetele saada Tšernenko järeltulijaks.
Robert Service „Külma sõja lõpp 1985-1990“, kirjastus Varrak
