Ansambli Fix välisreisid: kes sokisääres, kes aluspükstes, viisid nad üle piiri valuutat ja riskisid kriminaalkaristusega
Fixi esimene välisreis toimus 1978 ja kohe Soome, Tartust rongiga Moskvasse instrueerimisele, järgmise rongiga Leningradi, sealt Soome, ikka rongiga. Kutsujaks Soome Kommunistlik Partei, kes tähistas oma 50 aasta juubelit. Esimene šokk tabas eestlasi ühes tavalises väikeses toidupoes. Priit: «Läksime vaatama, mis seal on. Ehmatus tuli juba selle peale, kui uksel kelluke helises, tagant astus välja lahke olekuga perenaine: «Päivää!», umbkeelsed sovetid, nagu me olime, põgenesime üksteise otsa komistades uksest välja tagasi.» Esineda said nad kolm korda: Lappeenrantas, Kotkas ja Helsingis. Esimeses kohas esineti koos Soome bändidega, kasutades kohalikku aparatuuri ja trumme. Sellest sai järjekordne šokk – esimest korda elus kuulsid nad seda, mida mängisid ja laulsid, tänu kodumaal veel tundmatule monitorisüsteemile. Kes sokisääres, kes aluspükstes, viisid nad üle piiri valuutat, riskides karmi kriminaalkaristusega. Viki hankis uue kitarri. Koltšini pill ühes, marssis ta pillipoodi, kus 100 Soome marka peale makstes vahetas endale Jaapani Gibson SG koopia. Priit mäletab, et tal oli 400 FIM-i, lisaks kohustuslikele teksapükstele ostis ta endale Paiste hi-hat’i ja Zildijani ride trummitaldriku.
Samal aastal lahkus bändist ainus allesjäänud asutajaliige Väino Land. Erimeelsused, millel siin pikemalt ei peatuks, viisid Landi uue bändi Repriis tekkeni. Uueks mänedžeriks tuli Riho Illak. Eesti televisiooni saates «Muinaslugu muusikas. Rock.», kus Rock Hotel ja Fix esitasid 50-ndate rock’n’roll’i ja menulaule, toimus midagi tähelepanuväärset, mis paljudel vaatajatel lõputiitrite tõttu kahe silma vahele võis jääda. Lõpulugu «Rock Around The Clock» alustab Rock Hotel ja ühekaupa võtab Fix üle: Priit Pihlap Harry Kõrvitsa trummipulgad, Silvi Vrait Ivo Linna mikrofoni, Juhan Sütt Heigo Mirka basskitarri, viimasena vahetab Andres Põldroo välja Viktor Vassiljev.
Sellest on rääkinud Priit: «Tollal peeti Põldrood Eesti esikitarristiks, aga Viki tuli ja võttis Andrese vasakukäelise kitarri ja mängis!» Ja mängis tõepoolest, keeled tema jaoks tagurpidi peal.
Fix osales esimestel Tartu muusikapäevadel 1979. aasta aprillis, samuti 1980 ja 1981 (mõlemal sai Silvi Vrait parima laulja preemia).
1979 viis Fixi ookeani taha Kuubale, ülemaailmsele noorsoofestivalile. Sellest üritusest kirjutasid isegi Eesti NSV ajalehed. Millest muusikud tol ajal ei rääkinud, see oli saareriigi poodides valitsenud tühjus. «Isegi Havana Clubi rummi ei müüdud. Meid viidi valuutapoodi, kuhu kohalikel asja ei olnud,» räägib Viki nüüd.
Samal aastal võitis Fix looga «Kuninganna» Arne Oidi nimelise lauluvõistluse. Priidu lugudega saadi varasemail aastail eripreemiaid, nüüd tuli võit. Juhani tekst oli taas naelapea pihta. Queenist inspireeritud laulu ei ole nad kunagi laval otse mänginud. Ei üritanudki. Mitu korda peale lauldud vokaalpartii, milles osales ka Tarmo Pihlap, mitu korda salvestatud kitarrisoolo, tegid loo elavas esituses ettekandmise võimatuks. Priit: «Biitlid tegid ju ka lugusid, mida neil ei olnud plaanis kontserdil esitada.»
1979. aasta 7. detsembril Eesti televisioonis näidatud saates «Õhtutäht – Iltatähti» sai Fix ainsana teha kolm lugu: «Meremehe armastus» (U. Naissoo / H. Karmo), mida laulis Tarmo Pihlap, «Prügimäe kuningas» (Toomemets/Sütt), solistiks Vello Toomemets ja Silvi Vrait laulis «Räägin sinuga sinust» (Pihlap/Sütt).
1980. aastal esietendus Vanemuises Raimo Kangro ja Andres Valkoneni rock-ooper «Põhjaneitsi». Fix koos teatri orkestriga, solistideks–näitlejaiks Silvi Vrait, Vello Toomemets ja eksfixlane Tõnu Kilgas. Pillimehed on seda pidanud tõeliseks kooliks. Partiid ei olnud lihtsad, mängida koos suure orkestriga noodist oli neile paras pähkel. Aga katki nad selle hammustasid.
Omamoodi kultuurišoki sai Fix ka 1981. aastal Lääne-Saksamaal, Kieli linnapäevadel. Taškendist pärit, Saksamaal elav neiu, kes oli eestlaste giid, pakkus välja võimalust: soovite ehk kuhugi kontserdile minna? «Vaatasime ajalehest, pisikese kirjaga: esinevad George Duke ja Stanley Clarke ansambliga. 18 DEM-i pilet. See oli ...,» ei leia Viki sõnu. «Pärast tahtis see tüdruk meilt piletid ära võtta, et kuludesse kanda. Kus me saime, kes sind usub, et kontserdil käisid. Lõpuks nõustus: jätke piletid endale. Mul on see pilet siiamaani alles.» Priit: «Me mängisime ühes klubis koos kohaliku bändiga, mille nimi oli Boogie Chillun. Bluusipunt, mängida nad oskasid, aga ei midagi erilist. Nad pakkusid, et me võime nende Marshallite ja Ludwigitega mängida. Kuna meil olid kaasas oma pillid, trummid ja pillivõimendused, oma helimees Klemetsa Joss ka, otsustasime oma asjadega teha. Ja õigesti otsustasime. Me põrutasime alguseks «Happy anniversary» vokaaliga hambad kurku, viimaseks panime oma bluusi käima, kui Silvi ja Viki vokaali-kitarri dialoogi tegid, siis oligi täielik Schluss. Lõpuks see Boogie Cilluni kidramees oli purjus ja nuttis, emmates Vikit: «You are fucking good! What a sound!» Saksa Föderatiivse Vabariigi punt tundis end üpris halvasti.»
1981. aasta jäi «tolle» Fixi viimaseks. Ansambliga liitunud Tarmo Pihlap kutsus kogu bändi Tallinna, lootes saada Desintegraatori alla. Kui teised veel kahtlesid, siis Priit Pihlap ja Juhan Sütt läksid pealinna. Kataloogidest valiti juba uhkeid välismaiseid pille, siis käis pauk. Desintegraatori juht Johannes Hint arreteeriti ja kogu asutus likvideeriti. Priit oli Tallinna kolinud ja jäigi, Sütt läks küll Tartusse tagasi, aga mitte enam Fixi. Ansamblitki ei olnud. Fix tõusis tuhast taas 1980-ndail, jälle tänu Väino Landile. Aga see on juba teine kümnend ja juba teistsugune Fix.
Andres Oja „Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel“, kirjastus Tänapäev
