Tsaar Aleksander I: temas oli teraskõva sisu rohkem, kui isegi tema sõbrad oskasid oodata
Aleksander I sai Venemaa tsaariks 23aastasena 1801. aastal, kui vandenõulased tapsid tema isa Paul I. Tema särav välimus oli päritud pikka kasvu heledavereliselt sakslannast emalt ja sarm vanaemalt Katariina II-lt. Ta nägi Napoleoni mõjuvõimus kasvu Euroopas ja lõpuks astus temaga sõtta. Ta oli abielus Jelizavetaga, lapsed sai aga Vene õukonna silmapaistva kaunitari poolatar Maria Narõškinaga. Simon Sebag Montefiore kirjeldab arhiivimaterjalide põhjal raamatus „Romanovid“ vene võimudünastia valitsemist ja eraelu.
TEGELASED
ALEKSANDER I, keiser aastail 1801–1825
Jelizaveta, keisrinna, tema naine
Jekaterina ehk Catiche, tema õde, abiellus Oldenburgi printsi Georgiga, hiljem Württembergi kuninga Wilhelmiga
Anna ehk Annette, tema õde, hiljem Madalmaade kuninganna
Vürst Adam Czartoryski, Poola patrioot, keisrinna Jelizaveta armuke, välisminister
Aleksei Araktšejev, suurtükiväe kindralinspektor, sõjaminister, krahv, Mundris Ahv, Vampiir
Maria Narõškina, Aleksandri armuke ja tema laste ema, Põhja Aspasia
Vürstinna Zinaida Volkonskaja, Aleksandri armuke
Venemaal valitsesid helged meeleolud ja tärkasid suured lootused, kui Aleksander oma liberaalseid suundumusi teostama hakkas – samas jäi uus tsaar läbitungimatuse kehastuseks. Tema särav välimus oli päritud pikka kasvu, heledavereliselt sakslannast emalt, sarm Katariina Suurelt, kuid see võitmatu lahkus oli sirm, mis varjas tema tegelikke mõtteid. Kui ta oligi osav näitleja, meisterlik teeskleja, siis mehele, kes oli läbi elanud Katariina Suure allakäiguaja ning Pauli terrori ja mõrvamise, võis salatsemise eelistamise ja ussiliku manööverdamisvõime isegi andeks anda. Ent osutus, et temas oli rohkem teraskõva sisu, kui isegi tema sõbrad olid osanud oodata.
1801. aastal lõi Aleksander uue riiginõukogu ning asendas Peeter Suure ajast pärit kolleegiumid kaheksa uue, lääne stiilis ministeeriumiga – need olid reformid, mis viisid lõpule Peetri nägemuse lihtsustatud keskvalitsusest. Ent tema ministrid olid ikka needsamad suurnikud, kes olid juhtinud Venemaad tsaar Mihhaili ajast alates, ning Aleksander soovis leida oma teed, seepärast nimetas ta Adam Czartoryski ja tema sõbrad nende asetäitjateks. Ja siis lõi Aleksander ka salajase komitee, mis koosnes tema sõpradest. „Meil oli see eesõigus, et võisime tulla keisri juurde õhtusöögile ilma varem kokku leppimata,” meenutas Czartoryski. „Meie kõnelused toimusid kaks või kolm korda nädalas”, kui pärast ametlikku dineed ja kohvijoomist Aleksander kadus ning neli liberaali juhiti läbi koridoride keisri salongi, et arutleda konstitutsiooni, pooleldi valitud senati ja pärisorjuse kaotamise üle.
Isa saatus meenutas Aleksandrile alati aadlisuguvõsade positsiooni kõigutamise ohtu ning tema vanaema autokraatia ja isa militarism pesitses temas palju sügavamal kui tema hariduse ja sõpruskonna liberaalsus. Pealegi oli ainus viis reformide läbiviimiseks teha seda despotismi teel. Enamiku nende meetmete juures ta kõhkles (ehkki ta tõesti tühistas seaduse, mis lubas maaomanikel pärisorje jultumuse eest asumisele saata), laskis salajasel komiteel unarusse jääda – ja laskis välisasjadel oma tähelepanu kõrvale juhtida.
Algul järgis Aleksander neutraalsuspoliitikat, aga siis, soovides end rahvusvahelisel areenil näidata ning imetleda Preisi kuninganna kuulsat ilu, korraldas ta oma esimese monarhide tippkohtumise. 29. mail 1802 kohtuski ta Memelis (tänapäeva Klaipeda) kuningas Friedrich Wilhelm III ja tema võluva abikaasa Luisega, kellesse ta pisut armus. Aleksander flirtis Luisega ja tõrjus eemale tema võrgutajannast õe. Kuna Vene keisri tuba oli nende apartemendi kõrval, ütles Aleksander Czartoryskile, et ta magamistoa ukse hoolikalt lukustaks, et keegi ei saaks teda üllatada ja viia ohtlikesse kiusatustesse, mida ta soovis vältida. Sõprus Hohenzollernitega ühendas Aleksandrit Euroopa kasvava vastuseisuga Prantsuse hegemooniale.
Napoléon Bonaparte, eluaegne esimene konsul, kes ühendas valgustuse ratsionalismi ja Prantsuse revolutsiooni vabadused sündinud autokraadi monarhistliku konservatiivsuse ja palgasõdurite pealiku piiritu auahnusega, oli mobiliseerinud Prantsusmaa ressursid vastuseks mitmetele tema hävitamiseks organiseeritud koalitsioonidele, mille taga seisid Suurbritannia ja vana korra riigid. Nüüd annekteeris ta suure osa Itaaliast, võttis oma kontrolli alla Šveitsi ja asus Saksamaad ümber korraldama. Ta kuulas maad Aleksandri juures, palus tal olla vahendajaks Suurbritanniaga suhtlemisel. Kuid Napoleoni võimutsemine Saksamaal seadis ohtu Venemaa sealsed huvid ning Napoleoni leping Osmanitega veenis Aleksandrit järjest rohkem, et Bonaparte on üks ajaloo kõige kurikuulsamaid türanne. Lähenedes Suurbritanniale, Austriale ja oma uutele Preisi sõpradele, kaalus Aleksander sõda ülbeks läinud Prantsusmaa vastu. 1803. aasta aprillis kutsus ta enda juurde Mundris Ahvi, Pauli koletu sabaraku Araktšejevi, ja nimetas ta suurtükiväe kindralinspektoriks. Pealegi oli see kindral Aleksandri pühendunud käsutäitja ja tema tahte kehtestaja, märksa tähtsam kui keisri liberaalsed sõbrad, ning just tema lõi suurepärase suurtükiväe, mis suutis Napoleonile vastupanu avaldada. Sedamööda, kuidas tsaar üha enam Euroopa poliitikasse kaasa haarati, lõi ta lõpuks endale ka perekonna. Aga mitte oma naisega.
Keisrinna Jelizaveta Élisabeth Vigée Le Bruni maalil. Allikas. Wikipedia
Keisrinna Jelizaveta kannatas selle tõttu, et Aleksander ta unarusse jättis ja et neil lapsi polnud. See polnud ka kõik ainult Aleksandri süü, sest Jelizaveta tundelisuses oli midagi enesekeskset, nagu ka üks tema õuedaam täheldas: „Põletav, kirglik kujutlusvõime ühines temas külma, tõeliseks lembuseks võimetu südamega.” Kui Czartoryski tagasi Peterburisse tuli, olid tema ja Jelizaveta ajutiselt jälle koos, samal ajal kui keisril oli armulugusid prantsuse näitlejataride, rahvusvaheliste seiklejannade ning oma õukondlaste naistega. Kuid naised jahtisid teda nii aplalt, et agressiivsematele neist seisis ta vastu. Sellest tuli tema hüüdnimi „le Don Juan Platonique” . Czartoryski andis õelalt mõista, et Aleksander eelistas platoonilist koketeerimist – harva oli nende daamide voorus, kellele Aleksander tähelepanu osutas, tõsiselt ohus. Selleks ajaks polnud need kaks meest ka enam sõbrad.
1801. aastal oli Vene õukonna valitsev kaunitar poolatar Maria Narõškina, sünnipäraselt vürstitar Czetvertynska, kelle isa olid Poola revolutsionäärid 1794. aastal reeturina üles poonud. Ta oli kuulus välimuse poolest, mida leidub vaid Raffaeli maalidel, ning tema ilu, nagu märkis memuaarikirjanik Filipp Vigel, oli nii täiuslik, et näis ebaloomuliku, võimatuna. Kuueteistkümneaastasena oli ta abiellunud vanema Dmitri Narõškini, tallmeistriga, kuid too ei suutnud hoida ohjes seda Põhja Aspasiat, kes alati riietus elegantse lihtsusega valgest krepist kreekalikku kleiti. Sel ajal kui Aleksander temasse armus, oli ta Valerian Zubovi armuke. Kahe aasta möödudes andis ta keisrile järele.
Keisri armuke ja laste ema Maria Narõškina. Allikas: Wikipedia
Oma ülirangele emale ei maininud ta Narõškinat kunagi, aga Jelizaveta ees ta end süüdi ei tundnud, sest nagu ta hiljem tunnistas: „Ma kujutasin kahtlemata valesti ette, et välised asjaolud, mis minu ja mu naise kokku viisid, olid ilma meie osaluseta … Minu seisus kohustas mind neid asjaolusid austama, aga ma arvasin, et võin käsutada oma südant, ning viisteist aastat olin ma truu madame Narõškinale.”
Narõškina hoidis end poliitikast eemale, sest muidu oleks Aleksandri sõnul kõik lõpetatud. Kuid siiski vaevas armukese olemasolu kõrvalejäetud keisrinnat. Jelizaveta igatses last. Kui ta seda „daami” ballil nägi ja tema tervise järele päris, oli Narõškinal „häbematust rääkida mulle oma esimesest rasedusest, mis on alles nii värske, et ma poleks seda märganud … Kas sa ei arva, mamma, et see on jultumuse tipp? Ta teadis väga hästi, et ma olin teadlik, kuidas ta rasedaks jäi”. See lapsuke suri, nagu Jelizaveta oma emale teatas: „… selle minule nii palju valu põhjustanud lapse surm näitab, et Jumal ei taha taluda selles perekonnas ebaseaduslikku last, aga ma tundsin keisrile südame põhjast kaasa.” Ta märkis, et Aleksander oli murest murtud, aga lapse ema leidis kiiresti tröösti. Läinud talvel kaotas ta veel ühe lapse ja kolm nädalat hiljem juba tantsis!
Narõškina sünnitas Aleksandrile mitu last. Kaks neist elasid täisealiseks. Aleksander külastas neid iga päev, veetes gemütlich õhtupoolikuid nende juures. Ta ütles, et tema ainus tõeline õnn on „minu väikene perekond”.
Kuid naine, kes oli Aleksandrile kõige lähemal, oli tema õde Jekaterina – Catiche, nöbinina, täidlaste huulte ja paksude juustega energiline neiu. Aleksander hüüdis teda „absurdseks hulluks asjakeseks” ja Bisiamiks tema türgipärase välimuse pärast ning ütles: „Kui sa oledki hull asjake, siis kõige magusam, mis iial on olemas olnud. Ma jumaldan sind!” Jekaterina oli Aleksandrist üksteist aastat noorem ja kasvanud siis, kui vanem vend oli ammu kodust lahkunud. Ta oli ühtaegu oma ja võõras. „Sa oled mu vallutanud ja ma olen sinu järele hull!” kirjutas Aleksander talle 1805. aasta septembris. „Vähe on maailmas asju, mida ma armastan nagu oma Bisiami. Hüvasti, mu silmade valgus, mu südame jumaldatu, looduse ime või enam kui kõik need, Bisiam Bisiamovna, nöbininaga … millele ma vajutan oma kõige hellema suudluse.”
Kõige õnnelikum oli Aleksander naiste keskel, aga tema elus domineeris mees, kes äratas temas imetlust, vihkamist ja hirmu – Napoléon Bonaparte, kelles ta nägi ühtaegu üleloomulikku talenti ja oma aja kuratlikku geeniust.
1804. aasta märtsis hukkas Napoleon Enghieni hertsogi ja see vägivallategu katkestas lõplikult tema suhted Aleksandriga, eriti kuna see Bourbonide soost vürst rööviti keisrinna Jelizaveta koduvürstiriigist Badenist ja keisrinna oli sellest uudisest täiesti masendatud.
5. aprillil aset leidnud riiginõukogu istungil kuulutas Czartoryski, et see koletu mõrv tõestab Prantsusmaa kui röövlikoopa olemust. Varsti pärast seda kroonis Napoleon ennast prantslaste keisriks. Aleksander ei tunnustanud tema tiitlit ning nõudis Napoleoni vägede tagasitõmbamist Itaalias ja Saksamaal vallutatud aladelt. 30. märtsil 1805 leppisid Venemaa ja Suurbritannia – viimane lubas 100 000 Vene sõduri kohta 1,25 miljonit naelsterlingit – kokku võitluses Prantsusmaa vastu, just siis, kui Napoleon kuulutas ennast Itaalia kuningaks. 28. juulil ühines koalitsiooniga ka Austria.
Simon Sebag Montefiore „Romanovid. 1613-1918“, kirjastus Varrak
