Miks levib ravimiresistentsus ehk arenevad ravile allumatud bakterid
Maailma terviseorganisatsioon on paigutanud antibiootikumiresistentsuse kolmandale kohale rahvatervise riskide seas. Briti kõrge meditsiiniametnik Sally Davies on öelnud koguni, et antibiootikumiresistentsus on ohtlikum kui terrorism.
Teadaolevalt kasutati juba keskajal rahvameditsiinis mädaste haavade raviks sinise hallitusega leiba, ent kui Alexander Fleming avastas 1928. aastal penitsilliini, oli see tulevikku silmas pidades revolutsiooniline avastus.
Kolm teadlast asusid seda avastust välja töötama ravimiks ning 1945. aastal sai Fleming koos nendega ka Nobeli preemia, sest uute ravimeetodite tulemusena vähenes suremus bakteriaalse päritoluga nakkushaigustesse märgatavalt.
Esimene laialdasem antibiootikumide kasutamine toimus Teise maailmasõja ajal Ameerika armees. Haavatutele ja haigetele manustati antibiootikumi massiliselt ning juba 1940ndate lõpus märgati antibiootikumiresistentsust. Seda, et ühel hetkel ei hakka antibiootikumid bakteritele toimima, ennustas juba toosama penitsilliini avastaja Fleming. Tänaseks on see probleem ülemaailmne.
Siin on tabel antibiootikumide kasutamise kohta Euroopa Liidu riikides. Selle taustal on Eesti olukord suhteliselt hea.
Mis siis on juhtunud, et bakterid ei hävi, kuigi me neelame tabletikest või lastakse ravimit verre vedelal kujul?
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Tanel Tenson, kes uurib antibiootikumiresistentsuse teket, ütleb, et suur probleem on see, et uusi antibiootikume tuleb turule väga vähe. Enamik neist töötati välja 1960. aastate keskpaigas ja siis arvati, et sellega on töö tehtud ning bakteriaalseid infektsioone suudetakse kontrolli all hoida. 1980ndatel ilmnes aga, et antibiootikumide mõju hakkab vähenema ja nakkused muutuvad nende suhtes üha enam vastupidavaks.
Miks siis ei töötata uusi ravimeid välja? Põhjus väga lihtne: ravimite tootmine on väga kallis, nende väljatöötamisele on karmid nõuded ning ravimite madala müügihinna tõttu ei tasu see ärimeestele ära. Seetõttu toimub pigem vanade antibiootikumide modifitseerimine kui uute väljatöötamine.
Miks juba väljatöötatud antibiootikumid ei toimi? See on keeruline küsimus. Kuna aastakümnete jooksul on antibiootikume välja kirjutatud liiga palju ja kergekäeliselt, on haigusi põhjustavad bakteritüved muutunud ravimite suhtes tundetuks. Rohkem räägitakse antibiootikumide kasutamisest seoses inimeste ravimisega, ent isegi suurem probleem kui see, et inimesed tarvitavad liiga palju, on antibiootikumide kasutamine loomakasvatuses. Umbes pool antibiootikumide üldkogusest kasutatakse loomakasvatuses ja veterinaarias. Massilise väärtarvitamise tagajärjel tekivad loomade organismis antibiootikumidele resistentsed bakterid, mis jõuavad loomaliha ja põlluviljade kaudu toiduainetesse, loomadega kontaktis olevate inimeste organismi või sõnnikust pinnavette, kust omakorda leiavad tee inimeseni.
Vikerraadio saates „Labor“ tõi professor Tenson välja kolm antibiootikumide kasutusala loomakasvatuses. Esiteks haigete loomade ravi, teiseks profülaktika eesmärgil, et loomad ei haigestuks, ja kolmandaks on antibiootikume kiusatus anda sellepärast, et loomad kiiremini kasvaksid.
Kuna loomad on laudas tihedalt koos, siis selle asemel et ravida üht haiget looma, ravitakse tervet farmi. Seda nimetatakse grupiteraapiaks. Ja et haigusi ära hoida, antakse rohtu ka igaks juhuks ehk ennetuse eesmärgil. Miks aga antibiootikumid looma kiiremini kasvama panevad, ei osata täpselt öelda. Ärimehe seisukohalt on muidugi mõistetav see kiusatus ravimit nii-öelda nuumtoiduna kasutada. Tõsi, Euroopa Liidus on alates 2006. aastast antibiootikumide kasutamine kasvupromootorina keelatud. Tensoni sõnul ei ole aga ravimite kasutamine vähenenud ja seda just mainitud teise põhjusena: anname rohtu ennetavalt.
Mis puutub inimestesse see, et loomadele rohtu antakse? Uuringud meil ja mujal on näidanud, et vägagi puutub. On palju näiteid, et farmitöötajad on oma töökohast saanud bakteri, mis on resistentne. 1990ndate keskel räägiti palju Staphylococcus aureus’est, mis on inimese normaalsesse mikrofloorasse kuuluv stafülokokk, kuid teatud tingimustel võib tekitada ohtlikke nakkushaigusi. Hollandis oli selliseid juhuseid ja hakati uurima, kustkohast see pahalane haiglasse sisse sai. Selgus, et ta alustas teed sigalast. „Tasapisi levivad need ravile allumatud bakterid loomadelt inimeste peale. Bakterid liiguvad ka lemmikloomade ja nende peremeeste vahel,“ ütleb professor Tenson. „Samamoodi lähevad antibiootikumid loomade väljaheitega põllule ja võivad omakorda kokku saada mingi toiduviljaga. See on kindlasti üks resistentsuse leviku tee.“
Antibiootikumide jääke võib leida ka loomade ja lindude lihas, kuid kui liha on termiliselt töödeldud, siis resistentsed bakterid inimese sisse ei satu. Aga kui köögivilju on sõnnikuga väetatud ja kui neid vilju süüakse toorelt, võivad resistentsed bakterid jõuda ka inimeseni. Samuti võib sõnnikulägast sattuda baktereid pinnavette, mille kaudu need omakorda jõuavad randadesse.
Resistentseid baktereid leiab ka reoveest, kuhu need satuvad inimese väljaheitega. Meie veepuhastussüsteemid ei eralda reoveest ravimijääke ega resistentseid baktereid ning nõnda satuvad need taas ringlusse. Tenson ja tema kolleegid tegelevad selle küsimusega üleeuroopalikus võrgustikus, mis arutab reovee taaskasutamist. „Eestis ei ole see probleem tõenäoliselt suur, aga Lõuna-Euroopa riikides, kus magevett on vähe, tekib küsimus reovee taaskasutamisest.“ Euroopa Liidu kõige mageveevaesem riik on Küpros.
Millal tekib reaalne oht surra, kui inimesel on antibiootikumiresistentsus?
Toon ühe näite elust. Mitukümmend aastat täiesti terve olnud inimesel tekkis ülikõrge palavik. Kuna mingeid muid sümptomeid polnud, oli loogiline järeldus, et viirushaigus. Ja ravis seda koduste vahenditega: palju vedelikku ja palju puhkust. Kuuenda päeva hommikul oli olukord sama kui esimese haiguspäeva hommikul ning kodanik läks haiglasse. Analüüsid ei näidanud ühtki tuntud viirust ega bakterit, kuid kahtlustati siiski bakterit. Hakati manustama antibiootikumi, ent see ei tervendanud. Arst pidi tõdema, et „ei läinud pihta“. Hakati manustama järgmist antibiootikumi ja see hakkas haigust ravima. See lugu lõppes õnnelikult.
Ent millal võib tekkida reaalne oht, et antibiootikum bakterit ei tapa? Tanel Tenson meenutab üheksakümnendate alguses USAs levinud „superbakterit“ haiglates, kus 40% haigetest sai Staphylococcus aureus’e nakkuse. Tol hetkel oli ainult üks antibiootikum, vankomütsiin, mis sellele bakterile mõjus, kuid juba nähti, et Staphylococcus aureus muutus ka sellele antibiootikumile resistentseks. „Kardeti väga, et vankomütsiin ei mõju, ja siis on meil üks nakkus, mida enam ei olegi võimalik antibiootikumiga ravida. See on operatsioonijärgselt sage nakkus ning kui ravi pole, tähendaks see tavalise südameopi puhul päris suurt suremust. Tookord läks õnneks, see ainus võimalik antibiootikum tappis bakteri.“
Pärast seda juhtumit on turule tulnud kaks uuemat antibiootikumide klassi, mis on kasutatavad selle stafülokoki vastu, nii et vankomütsiin ei ole praegu enam ainuke ravim selle infektsiooni puhul, kuid tulipunkti on tõusnud juba uued probleemid.
Hiina teadlased avastasid, et resistentsus on olemas antibiootikumil kolistiin, mis on olnud viimaseks väljapääsuks paljude haiguste puhul. Eriti ärevaks teeb asjaolu, et on üks väike DNA-molekul, mis kodeerib kolistiini resistentsust ja võib erinevate bakterirühmade vahel liikuda väga kergesti. Olgu siinkohal öeldud, et veterinaarmeditsiinis on kolistiini kasutatud üle poole sajandi.
Mida saab teha antibiootikumiresistentsuse vastu? Kasutada antibiootikume vähem ja õigesti ning tõsta inimeste teadlikkust. Pooled eurooplased näiteks ei tea, et antibiootikumid ei mõju külmetuse ja gripi korral.
Epidemioloogianõunik dr Kuulo Kutsar rõhutab, et antibiootikumid ei ravi tavalisi viirusnakkusi. "Antibiootikumide määramine pärast viirushaigust on õige siis, kui inimene põeb viirushaiguse ära, vaevused jäävad alles ja arst kahtlustab, et nüüd on lisandunud bakternakkus. Siis võtab ta proovi ning kui selgub, et ongi bakternakkus, kirjutab välja antibiootikumi,“ ütleb Kutsar.
Samuti on väga oluline töötada välja kiired diagnoosimeetodid, et muuta antibiootikumide kasutamine võimalikult täpseks. See tähendab, et enne ravi algust tehakse kindlaks, kas nakkus on ravimile resistentne või mitte.
Eesti on küll Euroopas teistega võrreldes vähe antibiootikume kasutav riik, aga kuna on riike, kus antibiootikumide kasutamine on kontrolli alt väljas ja resistentsed bakterid levivad, võib see probleem meilegi jõuda. Maailm on muutunud tänu reisimisvõimalustele väikseks. Kõrge antibiootikumiresistentsuse tase on näiteks Portugalis, Itaalias, Kreekas, Indias ja Tais.
Teadlased ja vastava valdkonna spetsialistid on ühel nõul, et kriitiliselt peab üle vaatama antibiootikumide kasutamise põllumajanduses.
Et loomad oleksid tervemad, tuleks loomi pidada nõnda, nagu neile on loomulik, näiteks imetada põrsaid kauem emise juures. Väga oluline on loomakasvatusest välja võtta need antibiootikumid, mis inimese meditsiinis on kriitilised. Nagu näiteks eespool jutuks olnud kolistiin. Tanel Tenson teab, et ka Eestis on antibiootikumide rühmi, mis on kriitilised ja mis oleks mõistlik loomakasvatusest välja saada.
Nagu juba loo alguses mainitud, parandaks olukorda uute antibiootikumide väljatöötamine. Uue ravimi arendus kestab aga tavaliselt 15 aastat ning maksab hinnanguliselt üks kuni kolm miljardit eurot. Ravimifirmad tahavad loomulikult kulutatud raha tagasi saada ja juurdegi teenida. Äriliselt on vähem riske, kui arendada modifikatsioone juba olemasolevatele ühenditele.
Kallid ja aeganõudvad on just kliinilised katsetused, kus antibiootikumi proovitakse inimeste peal kontrollitud süsteemis. „Kui väga häda käes, siis tehakse kliinilised katsetused kiiremini, kuigi sellega võib kaasneda igasugust dramaatikat. Me nägime, milline siblimine läks käima ebola viiruse ajal, kui oli karta pandeemiat, nii et mingit ressurssi ilmselt on ülikriitilises olukorras,“ ütleb professor Tenson.
Ja lõpuks: teadlased peavad välja nuputama alternatiivseid meetodeid ja teraapiaid.
Kuigi Eestis ei ole verdtarretavaid lugusid, mida saaks seostada ravimiresistentsusega, ei ole põhjust arvata, et me oleme kaitstud selliste lugude eest. Maailm on väike, inimesed liiguvad siia ja sinna ning suure põgenikerände taustal Euroopasse on see teema aktuaalsem kui kunagi varem. Ja täiesti uue ning sügavama tähenduse saab üleskutse, et sööge seda, mille kohta te teate, kuidas see on kasvatatud.
