Parkinsoni tõbi ei alga mitte ajus, vaid hoopis soolestikus?
Järjest enam koguneb andmeid, et Parkinsoni tõbi ei ole puhtalt ajuhaigus ja võimalik, et see saab juba pikka aega enne ajuni jõudmist alguse hoopis soolestikust.
Parkinsoni tõve korral sageli esinev kõhukinnisus on arstidele hästi teada; kõhukinnisus võib treemorile (neuroloogiline häire, mida iseloomustab käte või teiste kehaosade - pea, lõua, jalgade - värisemine - toim) eelneda isegi üle kümne aasta varem. On leitud ka, et Parkinsoni tõbe põdevate isikute soolestiku mikrofloora erineb tervete inimeste omast.
Alfa-sünukleiin on valk, mis normaalselt on närvirakkudes väikese ja lahustuvana, kuid Parkinsoni tõve korral kleepub see mingil põhjusel kokku ja moodustab kiudusid, mis kahjustavad aju närvirakke. Kiudusid on leitud ka patsientide soolestikust.
HIljuti viidi läbi katse hiirtega, kes muundati geneetiliselt liigselt alfa-sünukleiini kiudusid tootma ja olid seega Parkinsoni tõve suhtes vastuvõtlikud. Hiiri kasvatati kas tavalistes tingimustes või steriilses mikroobivabas keskkonnas.
Tavalistes tingimustes kasvanud hiired tootsid alfa-sünukleiini ülemääraselt, nagu nende geneetiline ülesehitus ette nägi, ja neil kujunesid välja Parkinsoni tõvele iseloomulikud sümptomid. Antibiootikumravi järgselt sümptomid vähenesid.
Steriilses keskkonnas kasvanud hiirtel esines aga ajus vähem toksilisi kiudusid ja ka vähem väliseid sümptomeid. Kui neile kanti üle Parkinsoni tõbe põdevate patsientide mikroobid, muutus hiirte peaaegu sümptomivaba seis kiirelt halvenevaks. Tervete inimeste mikroobid samasugust mõju aga ei avaldanud.
Uuringu tulemused lubavad järeldada, et soolestikubakterid reguleerivad Parkinsoni tõve sümptomaatika avaldumist ja on selleks isegi vajalikud. Oletatakse, et mikroobid vabastavad kemikaale, mis mõjutavad aju, ja seeläbi saab kahjustus võimalikuks.
Järgmise sammuna püütakse juba kitsamalt välja selgitada, millised mikroobid Parkinsoni tõvega seotud on. Võimalik, et see aitab tulevikus Parkinsoni tõve riski välja sõeluda juba enne ajukahjustuse ja haigussümptomite teket. Võib-olla aitab see ka paremaid ravivõimalusi välja töötada.
Allikas: Kliinik.ee
