Ansambli Apelsin lugu: Venemaa vallutati lauluga „Me armastame ooperit“
„Me armastame ooperit“ venekeelse variandi laulis sisse Mati Nuude. See, mida mitmemiljoniline vaatajaskond nägi, meeldis neile väga. Kuninglik Nuude ei saanud ju kahe silma vahele jääda. Kesktelevisiooni uksed olid neile valla, huumorisaates «Vokrug smeha» osales Apelsin korduvalt. Tõnu: «Kui teised pidid peale maksma, siis meile maksti telesaadete eest.» Jaan Kirss: «Mitu aastat hiljem läksime Henn Rebasega Ostankino telestuudiosse, et nad meid mõnda saatesse võtaksid. Kallistuste, suudlustega võeti vastu: oi, kullake, kuidas läheb? ja meid võeti kohe ühte saatesse. Vaat, mis tähendas kunagine Apelsini-aeg!»
Venemaa publiku jaoks oli vaja ümber orienteeruda. Ants: «Venemaal oli väga nõudlik publik, meil läks asi kohe käima niisuguse auruga, üldse ei imesta, et läbi lõime.» Apelsin oli selleks Eesti esinemistega tugeva vundamendi alla ladunud. Tõnu: «Meile anti austav stiilinimetus šou-gruppa, mida kellelgi teisel polnud. Selle varjus sai lasta, mida tahes. Kuninga narri hukka mõista ei saa. Vahetekstid mõtlesime ülitäpselt välja, serveerimine on väga oluline.» Sõnades on võimatu kirjeldada, mis toimus nende suure kodumaa kontsertide ajal saalis. Püsti tõusta, tantsida ei olnud lubatud, aga hurraa ja braavo võis ikka hõisata. Kui lavale ilmus kombinesoonis Mati Nuude, ei puudunud palju, et saali lagi oleks pealt lennanud. «Laulev poolteist tsentnerit!» teadustati Nuude välja. Mänedžeriks tuli Palderjani Vello Jurtom, kes osales ka lavategevuses kitarri või viiulit mängides, konfereerides, kuidas parasjagu vaja. Kui kampa tuli Pils ehk Vladimir Šeripov (basskitarr, Kriik mängis klahvpilli), lisandus huumorit veelgi. Kuna Pils valdas vabalt nii eesti kui ka vene keelt, oskas ta välja tuua peenemad keelelised nüansid. «Ooperi» dirigendina,
Gustav Ernesaksa frakk üle õlgade vajumas, oli ta ületamatu. Jaan Kirss: «Tihti küsiti Venemaal: kes teid lavastab? Kui ütlesime, et ise, tehti suured silmad, ei tahetud uskuda.» Pils oli pullimees ka väljaspool lava. Ühel maandumisel kusagil Ukrainas sõitis lennuk stardirajalt välja ja jäi pehmesse pinnasesse kinni. Pils agiteeris lennukist väljunud reisijaid lennukit lükkama, viidates Mati Nuudele kui suurele ja tugevale mehele. Rahvas oli lahkelt nõus tuntud lauljat aitama: hakkame tiivast lükkama. Selle peale tuli kuri lendur, kes roppude sõnade saatel reisijad minema ajas.
1978. aastal toimus Apelsinis esimene vahetus. Aastaks sõjaväkke saadetud Harry Kõrvitsa asemel mängisid lühikest aega trumme Rein Roos, Enn Laidre, Volli Potjomin ja Aleksander Vilipere, kes otsustas Palderjani kasuks. Seejärel istus trummide taha Jaan Kirss. Temast sai Apelsini pikaajalisim trummar – 1983. aastani. Tõnu: «Kirss oli võimeline trummipulkadena isegi kingi kasutama!»
Esimesele välisreisile Tšehhoslovakkiasse Jaan Kirssi ei lastud. Trumme mängis estraadiorkestri Peep Ojavere. Jaan: «Miks? Seal pole midagi arvata, mind taheti KGB poolt koputajaks värvata. Pakuti korterit, palka, 60 rubla kuus. Kõigepealt natuke hirmutati: seltsimees Kirss, oleme kuulnud, et ajate nõukogudevastast juttu, nüüd on teil võimalus end rehabiliteerida. Pakuti, et teeme koostööd, teil ansambel läheb järjest populaarsemaks, välisreis tulemas, aitate meid. Ma ajasin lolli juttu vastu: ma pole pioneergi kunagi olnud, et vanaisa kõrgushüpperekord oli häbematult halb, ma hüppasin selle kaheteistaastaselt üle. Tahate, võin diplomi tuua. Eks selle peale mind ei lubatudki.» Tšehhist tagasi tulles ootas ees ebameeldiv üllatus. Kastis, kus pidi olema Tõnu Fender Twin Reverbi kitarrivõimendi, kolisesid kaks malmtoru. «Sõber Olev Ott Rootsist tõi selle võimu ja punase Ibanezi kitarri ka, ta oli meie pundi kaitseinglist väliseestlane.» Uut võimendust nõukogude kaubandusvõrgust osta ei olnud, Tõnu läks Moskva komsomoli asjameeste jutule: «Mis me nüüd teeme? Maksate kinni või saadate meid Soome kaubareisile?» Jäi viimane variant. Seda andis kaks aastat oodata. Vahepeal jõudsid nad kaks korda Ida-Saksamaal käia.
Kaubareisiks Soome sõit ka kujunes, tänu kokkuleppele Moskvaga ei tehtud tollis mingeid takistusi pillide ja võimendite ületoomisel. Soome Kirssi jälle ei lastud, teised tõid ta Slingerlandi trummid ära (Jaan: «Ma ei julgenud emalegi öelda, et need maksid 6400 rubla»), nimekirjast tõmmati maha ka Ants Nuut. Trummimängija leiti kohalike seast. Oulus, Seinäjoe festivalil ja Turus esinenud ansambel veetis viimase öö Helsingi Presidentti hotellis. Venelasest delegatsiooni nuhk otsustas kohaloleku kontrolli teha. Muusikuist leidis ta ainsana Gunnar Kriiki, teised olid tuttavate juures. Rongiga tagasi sõites korraldati nuhile ehmatustrikk. Kriik peitis end laua alla, teised: «Üks on kadunud! Gunnar Kriik.» Nuhil käisid ilmselt vanglatrellid silme eest läbi ja kui Gunnar välja tuli, kadus nuhk reisi lõpuni oma kupeesse.
1979 osales Apelsin Eesti ja Soome televisiooni ühissaates «Õhtutäht – Iltatähti». Seal sai näha selga löödud kirvega ringi jooksvat Ivo Linnat ning Jaan Arderi – Ants Nuudi Baccara duo paroodiat. Ants: «See oli väga toores number veel siis.» Aga see-eest naljakas! Soomlased rääkisid veel aastaid sellest saatest ja Juice Leskinen pani Apelsini oma laulu «Eesti (On My Mind)» sisse.
Õige pea hakati rääkima, et Eestit teatakse üleliiduliselt Georg Otsa, Jaak Joala ja Apelsini järgi. Galakontsertidel sai Apelsin ikka peaesineja koha. Pikad kurnavad reisid mööda Nõukogude Liidu avarusi tegid muudatusi ansambli kooslusesse.
Ivo Linna otsustas Rock Hoteli kasuks aastal 1980. «Venemaal käies teenisime hästi, aga kadus ära igasugune isu teha proove ja loomingulisus hajus kuidagi olematusse. Põhirõhk jäi sellele, kuidas suurel laval lugusid esitada. Ei jaksanud enam kolmenädalasi tuure välja kannatada. Siiski on need aastad olnud elu ühed kaunimad.» Jaan Arderil oli Hortus Musicusega mõttekam välismaal käia, vahelduva eduga üritas ta mõlemat teha, kuni loobus Apelsinist. Juurde tulid Boris Lepsoo ja Helmut Aniko. Ants Nuut pidi omakorda ERSO-st ära tulema: «Raske see otsus ei olnud. Vaatan dirigenti, ei näe nooti ja vastupidi. Sümfoonia oli nagu loksuv meri minu jaoks. Ma ei saanud aru, kus on esimene laine, kus on üheksas. Ei olnud minu rida. Aeg näitas, et eluaegne leib kujunes hoopis bändist, kus ma kunagi pole pidanud noodist mängima. Kui nooti ei ole, peab oma pea jagama.» Kuuendikul planeedil rändamise tõttu jäid Apelsini Eesti esinemised harvaks.
Lõpetuseks üks põige 1980-ndaisse. Laul «Vasta püksa» (traditsionaal) salvestati 1986. aastal, sõnad kirjutas Henno Käo. Kuivõrd prohvetlikuks on aeg selle teksti teinud! Read «Ja kui sa vahel loed Edasit / siis aru saad, et seal vasta püksa anti mul / Jah elu see vist läheb edasi / ja ei huvita see varsti enam kedagi» pärinevad elust enesest. Tolleaegne Edasi ajakirjanik Kalle Müller tümitas 19. jaanuari 1986 artiklis «2.50. kilogramm» Apelsini kõigi käe- ja jalapäraste vahenditega pärast Vanemuise kontserti. Asi oli pigem ajakirjaniku isiklikus antipaatias Apelsini vastu. Muusikast juttu ei ole, naljad olevat labased. Ants: «Ta valas absoluutselt fekaaliämbri pähe meile. Isegi need, kes kohal olid, hakkasid uskuma, et oligi sitt kontsert! Aga miks nad siis plaksutasid? Ma pole kunagi nii hingepõhjani solvunud olnud. Kui loll on üks inimene – sa oled seal, plaksutad, ja pärast ütled, et oli jah sitt, oli. Mis sa plaksutad? Ma mäletan, et instrumentaallugu «Amorada» tuli seekord isegi välja. Seal on head kopsu vaja, mul õhku seekord jätkus.» Tõnu: «Mina vilistasin selle peale, tegime hoopis loo. Juice Leskinen ütles selle kohta hästi: kas on mõni kriitik, kellele on ausammas püstitatud?» Aeg on näidanud, et ei huvita see tõesti enam kedagi, isegi sellenimelist ajalehte enam ei ole. Apelsin oli, on ja jääb.
Andres Oja „Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel“, kirjastus Tänapäev
