N Liit oli 1970.-80ndatel pidevalt hädas teiste sotsialismimaade isepäisusega
„Rahvas küsib meilt: „Miks ei võiks meie elada nii või paremini kui läänesakslased või austerlased või taanlased, kes käivad meie Kuldsetel Liivadel kümnete tuhandete kaupa puhkamas?” Ja need pole miljonärid, kes siin käivad, vaid tavalised tööinimesed,“ pahvatas Bulgaaria esindaja Ida-Euroopa riikide parteisekretäride kohtumisel 1979. aastal. Robert Service kirjeldab raamatus „Külma sõja lõpp 1985-1990“, kuidas Ida-Euroopa riikide juhid ootasid Nõukogude Liidult toetust, aga võtsid laene ka lääneriikidelt ja jäid hätta.
Oma Krimmi-sõidust 9. septembril 1982 poliitbüroos aru andes kordas Brežnev juba tuntud teemasid. Idaeurooplased olid nurisenud Nõukogude toodangu alalaekumise üle, aga tunnistanud samas, et nende võlakoorem nii NSV Liidu kui ka lääne võlausaldajate ees on suur. Brežnevi väitel aitaks olukorda parandada üksnes suurem majanduse regionaalne integratsioon.
Kui NSV Liit algatas keskkomitee sekretäride kohtumise kuue Varssavi pakti riigiga, tunnistasid viimased ausalt, et läänest võetud laenud on nende raskuste peamine põhjus. Nõukogude Liidu juhid soovisid säilitada Ida-Euroopas tooniandva seisundi nii poliitikas kui ka sõjaliselt. Nad oleks meeleldi suurendanud ka majanduslikku kontrolli, aga nende endi rahalised vahendid olid niigi maksimaalse pinge all. Ehkki nad hoiatasid ohtude eest, mida tähendas lääne pankadest laenu võtta, ei olnud nad võimelised ka midagi asemele pakkuma. Alternatiiv oli liiga hirmuäratav, et sellele mõeldagi. Rumeenia juht Nicolae Ceauşescu kujutas enesest erandit, sest maksis läänest võetud laenud tagasi oma rahva elatustaseme arvel. Juunis 1983 peetud partei keskkomitee pleenumil tegi Andropov jälle ettepaneku suurendada Varssavi pakti riikidevahelist integratsiooni, kinnitades, et see tuleb kasuks kõikide riikide majandusele. Mis puudutab sõbralikke Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riike, siis pidas ta vajalikuks toetuste jagamine lõpetada ja lasta neil endil vastutada oma riigi majanduse arengu eest. Soovimata lõpetada pessimistlikus toonis, suutis ta siiski kuulutada, et ülemaailmne kapitalism elab „üha süvenevas üldkriisis”.
Kui teema tuli kõne alla Ida-Euroopa riikide parteisekretäride kohtumisel 1979. aasta keskpaiku, heitis Bulgaaria esindaja Dimitar Stanišev tavapärased eufemismid kõrvale ja nimetas asju nende õigete nimedega:
Mis koordineerimine? … Inimesed peavad saama süüa ja riietuda ning elada sama hästi kui näiteks Saksamaa Liitvabariigis. Sellisel juhul pole mingit vajadust ideoloogiaalase koordineerimise järele. Siin te nüüd nurisete selle üle, et me võtame läänest laenu ja satume nii võlgadesse. Aga mida me peame siis tegema? Teie laenu ei anna ja ei saagi anda. Meie toodame seda rämpsu
Mees purskas välja tõe, millega harilikult mitte keegi ei söandanud lagedale tulla: ühegi Elbe jõest ida poole jääva Euroopa riigi majandus, kaasa arvatud Ida-Saksamaa, ei suutnud rahuldada oma kodanike vajadusi ligilähedaseltki nii hästi, kui arenenud kapitalistlikud riigid.
Ida-Euroopa kommunistlikud valitsused olid kindlalt NSV Liidu haardes. Bulgaaria sai aastaid NSV Liidult rahalist toetust, et parandada oma põllumajanduse infrastruktuuri. Selle eesmärk oli, et Bulgaaria tarniks Nõukogude kauplustele kõrgekvaliteedilisi puu- ja köögivilju. Bulgaaria aga ei suutnud neid kohustusi täita. Harilikult saadetised hilinesid ja olid viletsa kvaliteediga, Sofia aga kehtestas ikkagi kõrgemad hinnad kui maailmaturul. NSV Liit oli Bulgaaria lüpsilehm ja kurtes, kui rängalt mõjuvad Bulgaariale läänest võetud laenud, lootis Živkov ikka, et NSV Liidu juhid peavad siiski vajalikuks ta pankrotist päästa.
Ehkki Poola oli Ida-Euroopas otsekui lahtine haav kommunismi ihus, oli veremürgituse oht ilmselt märgatav ka teistes riikides. Saanud suursaadikuks Lääne-Saksamaal, avaldas diplomaat ja parteitegelane Valentin Falin kahtlust, kas Saksa Demokraatlik Vabariik enam kuigi kaua vastu peab. Ta ise oli löönud häirekella juba 1971. aastal. See tegi Andropovile nii suurt muret, et ta ei näidanudki Falini märgukirja poliitbüroole, vaid rääkis sellest ainult Brežnevile. Falin aga jätkas tegevust Nõukogude välispoliitika Kassandra rollis. Augustis 1980 käis ta uuesti Andropovi jutul ja ennustas, et järgmise viie aasta jooksul läheb jälle vaja tanke, kui Erich Honecker jääb peasekretäriks. Andropov temaga ei nõustunud, välja arvatud asjaolu, et tema arvates võisid raskused tekkida koguni varem. Falini meelest oli NSV Liidu seisukohalt parim variant püüda saada Saksamaa taasühendamise eest võimalikult soodsat hüvitist. Ehkki keegi Falinit aususe eest tänama ei tulnud, ei võetud teda ka ametist maha. Nõukogude parteijuhid oskasid hinnata, et Falin juhtis tähelepanu tõelisele probleemile, ehkki tema praktilist laadi soovitused neile ei meeldinud. Andropov eelistas suruda pöial lihtsalt pihku ja jääda lootma parimat. Tal polnud Ida-Saksamaa probleemile mingit lahendust, aga ta ei teinud ka mingeid pingutusi, et Honecker ametist kõrvaldada.
Honecker varjas Ida-Saksamaa majanduse hädasid Baieri konservatiivide liidri Franz Josef Straußi kaudu saadud salajaste laenudega. Gromõko oli Honeckeri selle eest isegi hoiatanud. Honecker sellest ei hoolinud. Kuna NSV Liit enam toetusi ei jaganud, tundus talle, et tal pole muud valikut. Kartes, et Ida-Saksamaa langeb Lääne-Saksamaast sõltuvusse, seadsid Nõukogude riigijuhid eesmärgiks vähemalt takistada nende kaubandus- ja rahandussidemete edasist süvenemist. Kahtlusi seoses Honeckeriga aitas õhutada tema rivaal poliitikas Willi Stoph, kelle arvates oli Honecker langenud „kurja geeniuse” ehk majandusminister Günter Mittagi mõju alla. Moskva ise ei hakanud mis tahes kokkulepet Bonniga sõlmides küll Ida-Berliiniga konsulteerima, seevastu protestiti aga ägedalt, kui Ida-Berliin talitas avalikult samal moel. NSV Liidu ja kahe Saksamaa suhetekolmnurk kujutas enesest suurt sasipundart. Moskva ootas, et Ida-Berliin Bonni igati nuhtleks, kuna Moskva ise omaenese huvidest lähtudes vältis niisugust poleemikat. Üks Ida-Saksamaa partei sekretäre Hermann Axen oli liiga diskreetne, et tõstatada niisuguseid asju teiste ees, aga ta andis oma Nõukogude seltsimeestele mõista, mida ta niisugusest silmakirjalikkusest arvab.
Honecker tegi näo, nagu poleks tal mingeid raskusi. Kui Ceauşescu välja arvata, polnud ükski Varssavi pakti riigijuht rohkem valmis Kremliga maid jagama kui tema. 1980. aastate alguses otsis Moskva võimalusi, kuidas suurendada maailmaturul müüdava nafta ja gaasi hulka. Honecker protestis iga Saksa Demokraatlikule Vabariigile eraldatud toetuse vähendamise peale. Kui mõni Nõukogude ametnik osutus järeleandmatuks, nõudis Honecker kirjalikku selgitust Brežnevilt endalt.
Samal ajal ärritas poliitbürood kõige rohkem ikkagi Rumeenia. See kritiseeris Varssavi pakti sissetungi Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal ja seisis vastu NSV Liidu püüdlustele anda Ida-Euroopas kõiges tooni. See-eest sai Rumeenia aga kaubavahetuses Ameerikaga enamsoodustusrežiimi. Ametlikel külaskäikudel NATO riikidesse võeti Ceauşescu vastu auavaldustega ja lääne pangad andsid talle laenu. Samas kehtestas ta riigis ühe kõige masendavama režiimi töölaagrite, repessioonide ja enda isikukultusega, mis jättis varju ka natsionaalsotsialismi ja marksismi-leninismi. Ise kujutas Ceauşescu end Rumeenia sõltumatuse kaitsjana. Sellegipoolest säilisid Bukaresti karmisõnalisest retoorikast hoolimata mõningal määral ka vennalikud suhted NSV Liiduga. Brežnev tegi soojemate suhete loomise lootuses Rumeeniaga sinna 1975. aastal ametliku visiidi. Keskkomitee rahvusvahelise osakonna juht Boriss Ponomarjov võttis poliitbüroo istungil sõna ja soovitas, et ametlikud seisukohavõtud oleks Ceauşescu vastu järeleandlikumad. Brežnev jäi kõhklevale seisukohale ja vastas: „Jäta juba! Mis puutub teooriasse ja teoreetilistesse asjadesse, siis oleme temast maha jäänud. Peame püüdma kuidagi vahet tasa teha: tema on raudne stalinist!” Nõukogude juhid eelistanuks, et Ceauşescu oleks vähemalt vait, aga niikaua kuni ta jäi Varssavi pakti liikmeks ja säilitas mingiski vormis üheparteisüsteemi, jäeti ta rahule.
Seevastu Albaania eesotsas Enver Hoxhaga lahkus paktist 1968. aastal ja valis Hiina-Nõukogude tülis Hiina poole. NSV Liit tunnistas seda kui sündinud fakti. Stalin oli visanud Tito Jugoslaavia Nõukogude leerist välja 1948. aastal juba enne Varssavi pakti sõlmimist arvestusega, et paneb sellega tülikale Titole päitsed pähe. Läks aga vastupidi. Kehtestades küll kommunistliku ühepartei valitsemissüsteemi, näitas Tito Stalinile pikka nina ja küsis laenu läänest; samuti viis ta ellu reformid, mis andsid Jugoslaavia töölistele suure sõnaõiguse selles, kuidas nende ettevõtet juhitakse. Jugoslaavia oli üks neid, kes algatas ühendustega mitteliitunud riikide ülemaailmse blokivälise liikumise, mis polnud nõus kuuluma ei NSV Liidu ega ka Ameerika leeri. Ei Stalin ega tema järeltulijad suutnud Jugoslaaviat oma kontrollile allutada ja niisama juhtus Albaaniaga. Moskva tegi selle peale ükskõikse näo. Albaania võimud jäid ustavaks kommunismiideele ja ei püüdnud kunagi ohustada Nõukogude geopoliitilisi huve.
NSV Liit ei saanud kunagi olla kindel, et Ida-Euroopa riikide toetus mingis suures välispoliitika küsimuses on tagatud, ja siinjuures ei tule sugugi silmas pidada üksnes rumeenlasi, jugoslaavlasi ja albaanlasi. Kõikide mõtted olid koondunud sellele, missugused on tagajärjed piirkonnas, kui peaks puhkema tuumasõda. Nõukogude Liidu juhid pidid alati ilmutama valmisolekut pidada ameeriklastega läbirääkimisi. Isegi NSV Liidu nn rahupoliitika vajas kaitset. Gromõko leidis, et peab õigustama Nõukogude välispoliitikat isegi Tšehhoslovakkia kommunistlikele juhtidele. Husák oli Prahas 1969. aastast alates võimul üksnes tänu asjaolule, et NSV Liit oli ta välja valinud, ja ta ei seadnud viimase eesmärke rahvusvahelistes suhetes kunagi avalikult kahtluse alla. Kreml aga vajas enamat kui oma nn välisimpeeriumi klientriikide passiivne toetus. Et seda saavutada, tuli Husákit ja tema abilisi veenda. Näiteks üritas Gromõko 23. märtsil 1982 selgitada Tšehhoslovakkia välisminister Bohuslav Chňoupekile, et Nõukogude Liit asus moderniseerima oma relvastust alles pärast seda, kui ameeriklased olid seda juba teinud. Seega olevat NSV Liidu poliitika kaitse- ja reageeriva iseloomuga.
Ungarlased sama hästi kui ei varjanud oma soovi suunata oma väliskaubandus mujale kui Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN) riigid. Nad võtsid ühendust Suurbritannia suursaadikuga Budapestis Bryan Cartledge’iga ja küsisid nõu, kuidas läheneda Euroopa Majandusühendusele. NSV Liit jäeti täiesti teadlikult kõrvale. Ungari sõltumatud huvid olid János Kádári ja teistegi Ungari juhtide meelest üksnes nende endi asi.
9. septembril 1982 andis Reagan allkirja riikliku julgeoleku direktiivotsusele Ida-Euroopa kohta. Asja mõte oli anda süstemaatilisi juhtnööre õhutamaks liberaalsemaid ja läänemeelseid meeleolusid nimetatud piirkonnas. Ameerika valitsus lootis lõdvendada NSV Liidu ja ülejäänud Varssavi pakti omavahelisi sidemeid. Ameerika ametlikud meetmed pidid näitama, et majanduses ja diplomaatias eelistatakse neid riike, mis võtavad suuna reformidele nii sise- kui ka välispoliitikas. Taotlusi astuda Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks pidi vaadatama läbi just sellel alusel. Krediidiliinid lubati sulgeda, kui repressioone ei leevendata. Washingtonis teati väga hästi, et Ida-Euroopa rahvad pole oma valitsejatega rahul ja neile ei meeldi Nõukogude Liidu tooniandev positsioon. Samuti oli teada, et NSV Liidu majanduslik potentsiaal ei võimalda suurendada Ida-Euroopale antavaid toetusi. President ja kogu valitsus ei jätnud kahe silma vahele ka võimalust, et Moskva võib otsustada suruda oma tahte peale sõjalise jõuga – nagu olid teinud Stalin, Hruštšov ja tegelikult ka Brežnev – ning mitte keegi ei soovinud minna sõtta niisugusel põhjusel. Küll aga kavatses Reagan suurendada survet Moskvale. Ta teadis, et Nõukogude Liit on silmitsi raskustega, ja kavatses neid veelgi süvendada.
Robert Service „Külma sõja lõpp 1985-1990“, kirjastus Varrak
