Leonid Kanevski ja "Uurimist viivad läbi asjatundjad"

Kujutage ette – major Tomin mängib veebruaris Tallinnas komöödiat. Tõsi mis tõsi, näitleja Leonid Kanevski tuleb näidendiga „Hiline armastus“ Vene kultuurikeskusesse külalisesinemistele. Väsimatu vanahärra kolis küll juba aastaid tagasi Iisraeli, aga mängib innukalt Vene lavadel edasi. Tema märgiliseks rolliks on jäänud aga major Tomin krimisarjast „Uurimist viivad läbi asjatundjad“.

Tänaseks „nõukogude-vene-iisraeli“ näitleja staatusesse jõudnud Leonid Kanevski kuulsaim roll oli major Tomin miilitsasarjast „Uurimist viivad läbi asjatundjad“. Nõukogude ajal tehti krimifilme- ja sarju vähe ning needki uppusid propagandasousti sisse. Pole siis imestada, et üks normaalsete krimireeglite järgi tehtud sari sai hoolimata üldisest kehvakesest suhtumisest miilitsatesse väga populaarseks. Kuid Leonid Kanevski filmograafias leidub teisigi põnevaid rolle. Näiteks närune härra Bonacieux venelaste kultusfilmis "D’Artagnan ja kolm musketäri" või salakaubitseja, kes filmis „Briljantkäsi“ pakkis kipsi vahele väärtesemed õnnetult kukkunud Semjon Semjonovitš Gorbunkovile (Juri Nikulin). Venelaste tehtud „Pipi Pikksukas“ mängis ta koos Leonid Jarmolinskiga kahte värvikat varganägu.

Leonid Kanevski filmis "Briljantkäsi".

Ka osatäitmine Mosfilmi kaheosalises telefilmis „Hüvasti, Mary Poppins“ võiks mõnele nõukogudeaegsele noorele meelde tulla, kuigi see oli rohkem peaosalise Natalja Andreitšenko galaetendus. Kusjuures filmis mängis kaasa ka Lembit Ulfsak, nii et Kanevski ei pruugi üldse meenuda.

Kuid ükskõik, kuidas me ka ei kiidaks Leonid Kanevski pikaajalist head tööd teatris ja filmis, tema tähelend saabus siiski sarjaga „Uurimist viivad läbi asjatundjad“. Ajavahemikus 1971 – 2003 tehti seda 24 osa. Sarja intelligentsed ja nutikad uurijad meeldisid nii vaatajatele kui ka NSV Liidu siseministeeriumile ja miilitsastruktuuridele. Kõik tegijad, kaasa arvatud Kanevski, said kamaluga aukirju, meeneid ja rahalisi preemiaid.

Major Tomini roll oli Kanevskil niivõrd märgiline ja meeldejääv, et hiljem talle enam muid suuremaid rolle ei pakutudki, kui uurija või krimisaate juhi osatäitmist.

Tallinna etenduse plakat.

Lapsest peale tahtis saada näitlejaks

Leonid Kanevski sündis 1939. aastal Kiievis juudi perekonnas. Ta on meenutanud, et ta tahtis juba 11-aastasena saada näitlejaks ja et tema isale oli see suur pettumus. Isa Semjon oli toitlustustehnoloog ja oma ala suur entusiast ning üsna pettunud, et vanemast pojast Aleksander Kanevskist sai humorist ja kirjanik ning nooremast näitleja.

Leonid aga kihutas kohe pärast keskkooli lõpetamist Moskvasse, et astuda teatrikooli. Algus oli kõike muud kui paljutõotav. Kuulus stuudiokool MHAT teda vastu ei võtnud. Ka järgmise teatrikooli sisseastumiseksamitelt saadeti Kanevski tagasi. Kuid visadus viis lõpuks sihile – suure ajalooga Štšukini-nimelisse teatrikooli võeti noormees ikkagi vastu. Temaga koos õppisid näiteks sellised Vene kino tulevased suurkujud nagu Vassili Livanov ja Andrei Mironov. „Ühestki teisest ametist peale näitlejakutse pole ma kunagi mõelnudki,“ kinnitas Kanevski veel kord mõne aasta eest.
Pärast teatrikooli lõpetamist 1960 sai Kanevski kõigepealt Moskva Lenkomi teatri näitlejaks. Teatrisse tuli pea kohe noor teatrijuht ja lavastaja Anatoli Efros, kes jättis sügava jälje Vene teatriajalukku ja keda Kanevski nimetab oma suurimaks õpetajaks. Koos suundusid nad mõne aasta pärast Teatrisse Malaja Bronnaja tänaval.

Mõne aasta pärast tulid ka esimesed väiksed filmirollid. „Briljantkäsi“ oli ja on paljudele nii legendaarne komöödia, et kuigi Kanevski mängis seal vaid imepisikest salakaubavedaja rolli, mäletavad paljud teda sealt tänaseni.

Populaarseim krimisari

Sarja „Uurimist viivad läbi asjatundjad“ käivitas ja surus läbi Nõukogude Liidu siseministeerium. Üritust vedas isiklikult tollane Nõukogude Liidu siseminister Nikolai Štšolokov, Leonid Brežnevi kauaaegne usaldusalune. Nõukogude ajal elanud inimesed ju mäletavad, et tavalist miilitsat peeti lolluse ja harimatuse sümboliks. Nende rumalusest tiirles kümneid anekdoote. Krimisarja esmane eesmärk oligi miilitsaorganite maine parandamine. Kui arvestada sarja suurt populaarsust, peategelaste sümpaatseid kujusid, oma aja kohta hästi väljapeetud meelelahutuslikku sisu, siis tuleb tunnistada, et „Uurimist viivad läbi asjatundjad“ tuli omadega hästi välja.

Kolm peaosalist, Georgi Martõnjuk (Znamenski), Leonid Kanevski (Tomin) ja Elza Leždei (Kibrit), olid hinnatud teatri- ja kinonäitlejad, aga kindlasti vaid väiksemas asjatundjate ringis. Sari tegi nad kuulsaks. Sarja venekeelne nimi «Следствие ведут ЗнаТоКи» on omaette keeleline mäng: „asjatundjad“ ehk ЗнаТоКи on ka kombinatsioon kolme peategelase perekonnanimede esitähtedest.

Kesktelevisiooni toimetajad leidsid sarja esimesteks stsenaristideks krimikirjanduses juba silma torganud abielupaari Aleksander ja Olga Lavrovi. Mees oli diplomeeritud jurist, kes töötanud aastaid kriminaaljälituses. Nii et tegelikult hakati sarja ette valmistama 1969. aastal ja esimesed neli osa jõudsid teleekranidele 1971. Alguses tehti uusi seeriaid tihedalt ja innukalt, 1975. aastal ekraanile jõudnud 10. osa oli esmakordselt värviline. Tänapäeval tundub veider, aga senised olid kõik must-valged. Sarja jätkati väiksemate ja pikemate vahedega kuni peaaegu Nõukogude Liidu lõpliku kokkuvarisemiseni. 1989. aastal jõudis ekraanidele veel 22. osa.

Kanevski on rääkinud hea loo oma kuulsusest: „Tulen ma ükskord enne etenduse algust teatrisse. Valvur ütleb mulle: üks naine ootab teid. Lähen ligi ja küsin, kes te olete. Tema rõõmustab mind nähes ja räägib mulle kogu oma loo. Vaeseke oli tulnud Suhhumist. Tal olid seal tõsised probleemid, aga kohalik miilits ei suutnud neid lahendada. Üks sugulane, tobu, oli talle siis soovitanud, et sõida Moskvasse Tomini juurde, tema oskab kindlasti aidata. Mina kuulan teda, küsin veel üle, aga siis taban ennast mõttelt: mida ma teen. Kuidas saan mina, näitleja, teda aidata. Aga sain. Andsin talle tuttava advokaadi telefoninumbri ja tema aitas naist raskes situatsioonis.“

Ka teine peaosaline Georgi Martõnjuk major Pal Palõtš Znamenski osas jäi hoolimata kümnetest kino- ja teatrirollidest rahva mällu ikkagi ainult tänu sarjale „Uurimist viivad läbi asjatundjad“. Ta on meenutanud: „Järsku vajus mulle peale selline tohutu kuulsuse laviin, et tänaval polnud enam võimalik käia, inimesed muudkui pöördusid minu poole „Pal Palõtš!“ Mulle tundub, et ega keegi mu õiget nime ei teagi, kõigi jaoks olin ma Pal Palõtš Znamenski“. Toimetusse aga tuli kastide kaupa kirju inimestelt, kes olid kaotanud igasuguse lootuse nõukogude õiguskaitseorganite õiglusesse ja otsisid abi. Neid saadeti edas nii miilitsasse kui prokuratuuri, kuid kirju õnneklikest lahendustest hiljem toimetusse ei tulnud.

Major Tomin.

2002. aastal püüti veel kord juba uues riigis vanadele kangelastele elu sisse puhuda. Tehti veel 23. ja 24. osa sarjast „Uurimist viivad läbi asjatundjad“. Kunagisest kolmikust jätkasid ekraanil Tomin ja Znamenski, nende naiskaaslane Kibrit oli saanud stsenaariumi järgi õnnetult surma. Ka tegelikkuses suri Elza Leždei uue aastatuhande alguses vähki. Kuid tagasihoidlikud vanad kangelased ei suutnud enam uue ajastu pööraste märulikangelastega konkureerida.

Poole kohaga nii Vene kui ka Iisraeli näitleja

1991. aastal kolis Leonid Kanevski Iisraeli, nagu ka tema vanem vend. Paradoksaalne, aga igaveses sõja- ja terroriohus Iisrael tundus sel ajal paljudele turvalisema paigana kui lagunenud Nõukogude Liit.
Vanem vend Aleksander Kanevski võiks olla tuttav vanadele „Meelejahutaja“ fännidele ja kindlasti mäletavad teda tollased toimetajad-tõlkijad Priit Aimla või Toivo Tootsen. Teda on eesti keelde tõlgitud ja omal ajal „Meelejahutajas“ esitati tema humoreske pidevalt. 1983. aastal linastus ETV teleteatris tema jutustusel põhinev lavastus „Kolm elu kaalul“. Mees oli nii palju hea köielkõndija, et võis aastaid Nõukogude Liidus humoristi ametis kenasti ära elada. Ühelt poolt ei löönud parteibossid ja tsensorid teda risti, teisalt neelas rahvas tema nalju piisavalt hästi, et olla tänase päevani populaarne. Vähemalt venekeelsete vanainimeste hulgas.

Üks huvitav seos on vendade vahel veel. Leonid on abielus kunagise nõukogude estraaditähe Štepseli, täpsemalt Jefim Berezini tütre Annaga. Neil on ka 1977. aastal sündinud tütar Natalja. Kunagisele kuulsale estraadipaarile Tarapunka (Juri Timošenko) ja Štepsel, kes esinesid menukalt 40 aastat, hakkas mingil ajal sketše kirjutama noor autor Aleksander Kanevski, kirjutas nalju kuni Timošenko surmani. Läbi venna tutvus ka Leonid oma tulevase naisega.

Juba samal 1991. aastal asutasid Leonid Kanevski ja seltskond põhiliselt Moskvast ning Leningradist pärit näitlejaid ja teatrihuvilisi Iisraelis Jaffa linnas teatri Gesher. Alguses esitati venekeelseid etendusi, hiljem on tasapisi üle mindud ivriidikeelsetele etendustele. Iisraelis on nii suur venekeelne kogukond, et venekeelsetel teatritruppidel ja Venemaalt tulnud muusikutel-lauljatel on seal endiselt avaralt turgu. Teatri Gesher muusikaline juht on aga algusest peale olnud Eestist pärit ja siin ka konservatooriumi lõpetanud Avi Nedzvetski (Benjamin).
Samas ei jätnud Kanevski ka Venemaad, jätkuvalt esines ta nii laval kui ekraanil.

Veel kord kuulsaks krimisarjas

2006. aastal alustati Venemaal NTV kanalil uue krimisarjaga „Uurimist juhtisid ...“, kus on ette võetud Nõukogude Liidus toimunud põnevamad kriminaalsed juhtumid. Saatejuhiks kutsuti Leonid Kanevski.
Leonid Kanevski ise on öelnud sarja alguses järgmist: „See pole lihtsalt minu hääl, mida te kuulete, see on üleüldse minu programm. Mulle helistati kunagi Moskvast ja ameerika produtsent David Hamburg, kes töötab Venemaal, pakkus mulle seda projekti. Just mulle pakuti kommentaatorirolli sarja, mis kajastab kõige kõmulisemaid nõukogude epohhi kriminaalasju. Sellest ajast, milles ma elasin ja mida ma siis tagantjärele tunnen. Mind kütkestas, et projekt „Uurimist juhtisid ...“ ei pidanud olema lihtsalt dokumentaalfilmi stiilis faktide konstateerimine. Programmis esitatakse fakte läbi minu intonatsiooni, on näha minu suhtumine sündmustesse, inimestesse, tollesse aega ja epohhi. Mulle tundus see huvitavana. See pole enam major Tomin, vaid näitleja Kanevski!“

Kui venelased kirjutavad, et produtsendiks on Venemaal töötav ameerika produtsent David Hamburg, siis tasub ära märkida, et tegemist Riias sündinud juudiga, kes jagab kohalikku vene matsu väga hästi. Ega ta muidu oskaks nõukanostalgiat ekraanimenukiks teha. Tema on ka meil hästi tuntud sarja „Kriminaalne Venemaa“ produtsent. Sarja „Uurimist juhtisid ...“ puhul on seda kiidetud olustiku ja detailide hea kujutamise eest. Samas on kommunistide väljaanne «Советская Россия» saadet rohkem kui korra sarjanud nõukogude korra halvustamise pärast. Sellest hoolimata staaritseb Kanevski seal tänaseni ja pealtvaatajaid jätkub.
Produtsent David Hamburg on kaks korda ette võtnud ka krimisarja „Sjomin“, kus juhtiva uurijana tegutseb Leonid Kanevski. Pärast esimest hooaega pidas paar aastat vahet, siis proovis uuesti. Ilmselt ikka ei saavutanud sellist pealtvaataajareitingut, et veel kord proovida. Aga kui mõelda, et Kanevski saab mais 78, siis on ta kadestusväärselt heas vormis ja tegus. Kodus Iisraelis on kõva teleekraani krimiuurija aga avastanud uue hobi. „Jumaldan lillekasvatust. See hobi tekkis mul Iisraelis. Meil on suur palkon, kus ma kasvatan lilli – mul on seal terve džungel.“