Ly lugu: mitte ei mõista, miks ema mind reeturiks peab
„Siis mõlgutan paratamatult jälle mõtteid minevikust ja vanker jääb ikka samasse paika – ei mõista, ei saa aru... Õigupoolest oleksin võinud juba lapsepõlves mõndagi ette näha, aga ilmselt olen loomult selline lihtsameelne.
Kuna minu meelemõistuse ärkamise ajaks olid mu mõlemad vanaemad ja vanaisad siitilmast lahkunud ja sugulasi meil peaaegu polnud, teadsin isast ainult niipalju, et ta suri, kui olin poolteiseaastane, ja nad polnud emaga veel abielluda jõudnud. Seda olen valmis uskuma, sest nõnda väitsid ka mõned inimesed, kes minu lapseeas meie naabruses elasid.
Enne kooliiga pole mul lapsepõlvest mingeid halbu mälestusi. Seda küll, et ema oli hästi range. Ta oli kohalikus koolis õpetaja. Aga me elasime normaalselt. Ema hoolis minust ja puudust me ei kannatanud. Olime tavaline väikepere, millesarnaseid oli lähikonnas teisigi. Keerulisemaks läks elu siis, kui kooli läksin.
Arvatavasti muutus ema siis minu vastu sellepärast karmimaks, et ei arvataks, et mulle kui õpetaja tütrele mingeid eelistusi teeb. Kolmandas klassis, kui söandasin protestida, miks pinginaaber minust vigasema etteütluse eest viie ja mina kolme sain, käratas ema, et järgmine kord saan kahe, kui julgen veel suud pruukida. Õieti sestpeale päris sõjaks läkski, sest muutusin aina lootusetumaks.
Mu ema oli ja on isegi praegu ilus naine. Mina olen pigem tavaline, välimuselt isasse. Alates kuskil neljandast klassist hakkasin aina paksemaks minema. Sellest ei söanda rääkidagi, milliste nimedega ta ema mind õnnistas, milliseid näljadieete peale sundis, millist kehalist kasvatust tegi. Kui ma kätesurumisest lõpuks põrandale lömmi jäin, andis kerge jalahoobi pehmesse kohta ja nimetas rasvakotiks, kes talle häbi teeb. Kolmeteist-neljateistkümneselt unistasin juba sellest, kuidas ma ametikooli lähen. Peaasi, et saaks kodust minema ja intrisse elama. Emale ma sellest muidugi ei iitsatanudki. Mingil määral ma just rohkem teda ärritasingi, kui kõik alla neelasin ja aina vaikisin. Aga just siis tuli pööre paremusele, mille põhjusele ka üsna varsti jälile sain.
Pärast mingit Tallinna sümpoosiumi hakkas ema aina sagedamini pealinnas käima. Nimetas igasugu põhjusi ja samas kiitis mind, et olen nii tubli ja saan üksi hakkama.
Ta hakkas ennast tavalisest enam n-ö üles lööma. Mäletan, et vahel ma lausa kadestasin tema ilu ja nooruslikkust... Kuni saabus päev, mil ta teatas, et toob koju minuga tutvuma oma sõbra, hea mehe, kes mulle kindlasti meeldib ja kellega nad arvatavasti pere loovad. Et küll ma näen – siis muutub ka minu elu ja me saame teineteisest paremini aru, kui isa majas.
Muutuski. „Isa“ oli tõesti leebe loomuga, minu suhtes väga sõbralik ja korrektne. Aga ta oli toona 43aastane, kui mu ema oli 34. Omavahel öeldes tundus ta ema kõrval liiga vanana. Ta käis autoga pealinnas tööl ja õhtuks tuli meile, nädalavahetused veetis ema aga sageli tema juures.
Üldiselt olid rahul nii nemad kui mina. Imekombel hakkas vähenema ka mu liigne kehakaal. Pärast põhikooli lõpetamist rändasingi kodust minema ja ema polnud väga vastu ka. Olime igaüks omamoodi eluga rahul. Sidet pidasime üsna kasinalt ja viisakal viisil, nii et järgmisel paaril aastal me üksteisesse eriti ei puutunudki. Mingeid probleeme ju ei olnud.
Praktiliselt terveks suveks tulin koju siis, kui oma koolist kaubatundja paberid kätte sain. Minu üllatuseks oli juurde tekkinud veel üks pereliige – ema mehe poeg, keda seni oli ainult mainitud. Ta oli 19aastane ja elas seni oma ema juures, kes kahjuks suri. Oli just keskkooli lõpetanud ja valmistus sügisel Tartus jätkama. Olgu kohe märgitud, et imekena noormees ja suhtlemismaneerideltki ilmselgelt isasse. Mu emaga klappisid nad väga hästi.
Meie pereisa käis linnas tööl, aga emal oli ju samuti koolivaheaeg. Seega kodus askeldasime põhiliselt kolmekesi. Hiljem meenus mulle, et ema ja minu nn kasuisa suhted olid juba suve alguses kuidagi tõredamad. Mina oma ujeduses katsusin kõrvale hoiduda, mis näis ema väga rahuldavat. Kuna olid jube palavad ilmad, siis käis ema ringi aina minimates seelikutes või lausa bikiinides, mida mu nn. kasuvend näis kuidagi häbenevat. Kord, kui olime emaga kahekesi, ütlesin talle nagu muuseas ja hästi lustlikult, et ehk tema kui pedagoog ja daam võiks garderoobi osas natuke sündsam olla. Mille peale ema nähvas, kas on mul kahju, et ta noorele mehele ilmselgelt „pinget pakub”. Et see on süütu mäng ju – las noormees vahib! Kui ikkagi söandasin märkida, et ta armastatud mehele see vaevalt meeldib, sain üle hulga aja kuulda midagi juba lapsepõlvest tuttavat. Selles vaimus, et olen üks häda ja õnnetus, midagi elust ei mõista, ikka ja alati tal risti ja põiki ees...
Pärast seda sõitsin paariks nädalaks pealinna sõbranna juurde, et ei oleks emal ees. Kui tagasi tulin, leidsin eest ainult ema, kes suhtus minusse nagu õhku. Ta ainuke küsimus oli lõpuks, millal ma ometi ükskord päriselt oma ellu lähen ja tema omasse enam ei sekku. Läksingi paar päeva hiljem, olles ühelt hästi delikaatselt naabriproualt välja pinninud, mis vahepeal oli juhtunud.
Lühidalt... Kasuvend oli kurtnud isale, et tema naine ajab talle ligi. Isa uskus teda, kuna oli ju seda isegi märganud ja emale juba selle kohta märkusi teinud. Tulemusteta. Lõpuks oli neil kolmekesi mingi üsna skandaalne arveteklaarimine, pärast mida isa ja poeg kohvrid pakkisid ja lahkusid. Seaduslik abielu neid mu emaga ei sidunud, ja kui palju keegi kellega veel pärast seda sidet otsis, mina ei tea. Mina ei otsinud kellegagi neist ja õnneks ei otsinud nemad ka minuga. Mitte et mul neile suuri etteheiteid oleks.
Oleksin ma siis emaga teinud katset leppida, ilusti rääkida, poleks niikuinii keegi sellest midagi võitnud.
Mu ema armus paar aastat hiljem taas ja kolis oma uue mehe juurde Pärnusse, kus elab tänini. Ema eelmisest mehest ja tema pojast ei tea ma midagi. Pole huvi ka tundnud.
Minagi jõudsin paar korda armuda ja teha katset kooseluga, kuid 25aastaselt polnud ma veel eluks vajalikult küps. Läksin edasi õppima ja tegelesin ettevalmistustega oma kohviku asutamiseks.
Ühel ettevõtlusseminaril sattusin kokku... oma kunagise nn kasuvennaga, kellega polnud ses segases minevikus ju õieti tuttavaks saanudki. Selline kokkusattumus oli nagu iil värsket tuult – meid ju mingid minevikuvarjud ei kummitanud. Ega me neid eriti meenutanudki.
Sestpeale saime sõpradeks ja toetasime teineteise tegemisi, kuni arutasime naljatades, et me ei saa ju teineteisesse armuda – ikkagi nagu sugulased või nii...
Aga mingist ajast ei suutnud enam kumbki saatusele kätt ette panna. Saime valmis oma ühise kohviku ja kui ta mulle pärast seda häbelikult imearmsa sõrmuse sõrme pistis, vastasin talle esimese hingetõmbega ja täie teadlikkusega nagu Raja Teele Tootsile: „Jahh!”
Minu ema kunagine kallim ja nüüd mu äi, kes peab vanapoisipõlve, tuli meie pulma ja oli väga rõõmus, et „läks nii nagu läks”. Minu ema tulnud pulma ega vastanud üldse meie kutsele. Aasta hiljem palusime luba mu emale külla sõita, et tutvustada talle esimest lapselast, aga tema vastas, et temal „pole mingeid lapselapsi”. Umbes kaks aastat hiljem andsime teada, et ema on lahkesti meile külla palutud, sest nüüd on tal lapselapsi juba kaks. Mõningase vaikuse peale sain oma meilile vastuseks pika telefonisõnumi, et võiksin ta ükskord ometi rahule jätta, igavene reetur ja susija, nagu ma lapsest peale olen olnud. Et kogu ta elu võinuks teistsugune olla, kui minul oleks olnud normaalse naise iseloom.
Tean, et emal läheb hästi, mida andku taevas ka edaspidiseks. Et ta on endiselt kena ka 57aastasena, seda olen näinud ühiste tuttavate piltidelt. Sünnipäevadel ja uue aasta puhul oleme siiski sõnumeid vahetanud, aga lähemat suhtlemist pole ma enam üritanud. Ehk ehitavad mu lapsed kunagi üle minu ühendava silla.
