Sarja „ENSV“ produtsendid: me näitame lihtsate inimeste lugusid, mitte ajaloosündmusi
EFTA galal parima sarja, parima naisnäitleja (Helene Vannari) ja parima meesnäitleja (Argo Aadli) auhinna saanud sarja „ENSV“ planeerimisest, tegelaste sünnist ja nõukogude aja asjade leidmisest räägivad seda sarja ETV-le tootava firma Thors Production produtsendid Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere.
Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere Kukekese baaris. Foto Karli Saul
Kas teil praegu kahju ei ole, et Leonid Brežnevi järgsest ajast liiga kiiresti üle läksite? Oleks võinud aeglasema tempoga ajas edasi liikuda.
Maarek: Kui me 2010. aastal alustasime, siis öeldi, et tehke kuus osa. Siis vaadati, et väga hull ei olnud, ja öeldi, et pange üks hooaeg veel. Teise hooaja lõpus hakkasime aru saama, mida me teeme, nii et me pole osanud kahetseda.
Kessnerid (Helene Vannari ja Argo Aadli) ja partorg (Anne Paluver) lähevad Balti ketti.
Peamine on ikkagi meie lihtsate inimeste lood ja omavahelised suhted, mida siis looritab poliitiline olukord, mis parasjagu neid ümbritseb. Kui on mingi n-ö magus sündmus, siis loomulikult on see stsenaariumisse sisse kirjutatud, aga omavahelised lihtsad asjad, inimeste lood on tähtsamad.
Mulle näib, et esimestel aastatel oli seda ühiskondlikku elu rohkem ja siis keerasite seda lugu oluliselt nende äsja öeldud lihtsate asjade poole.
Maarek: Jaa, esimesel hooajal olid ikka väga suured otsingud kogu tiimiga. Oluline vaidlusküsimus oligi see, kas tähtsam on ajaloosündmus või lihtsate inimeste lood. Tagantjärele selgub, et otsustasime õigesti.
Samal ajal kadusid ka need ajalooklipid, mis selgitasid mingeid nõukogude aja asju ja nähtusi?
Tarmo: Ma arvan, et need selgitused, mis oli „Brežnevi pakike“ või „abonement“, olid vajalikud, et avada tolle aja tausta noorematele inimestele, kes ei tea sellest ajast ööd ega mütsi. Paljud on öelnud, et need olid toredad, aga samas eks nad võtsid tempot maha. Kui sari keskendus juba rohkem peresuhetele, siis ei olnud neil selgitustel ka enam kohta.
Maarek: Üks olulisemaid aruteluküsimusi lavastaja Ain Mäeotsa ja näitlejatega oli ka, milline on mängulaad, kuidas seda komöödiat mängida. Esimene hooaeg oli hästi aeglane ja isegi uimane. Teisel hooajal tõstsime märgatavalt tempot ja hakkasime rääkima inimeste lugusid.
Tarmo: Eks meie ju ka arenesime ja nüüd karakterid ja tegevusliinid töötavad.
Üks väga hästi töötav karakter on kindlasti Raivo E. Tamme baarimees Illar.
Tarmo: Jah seda on paljud öelnud, et nemad mäletavad ka sellist baarmeni. Selgub, et Illari moodi baarmene on olnud Tartus ja Tallinnas, Pärnus ja mujal. Mõni jälle mäletab, et tema naaber oli just täpselt samasugune mees.
Maarek: Raivo on öelnud ka, et tema Illar on lühikese ajaga saanud rohkem kuulsust kui Allan pikkade aastate jooksul „Õnne 13s“.
Tarmo: Raivo ise väga naudib ka selle tegelase mängimist.
Kukekese baar, kus Illar töötab, sai väga kuulsaks vana-aastaõhtul. Vaataja tahab teada, kus selline baar asub.
Maarek: See baar asub Pirita-Kosel meie võttepaviljonis. Seal rendime juba neljandat aastat „ENSV“ maja, kus on sisustatud kõik võttekohad. Alustasime Vabaduse puiestee majas, mis müüdi ära ja läks renoveerimisele. Praeguse maja omanik on andnud selle meile pikaajalisele rendile. Seal on meie sarja elutuba, magamistuba, Paavo tuba, Jüri tuba, ühisköök, baar ja esikud. Oleme ka hoovi kasutanud. Sirje töökoht ehk pepsikoola tehase kontor ja miilitsajaoskond ei asu seal majas, vaid Kadaka teel kunagises tehases, kus pepsit tehtigi. Seega tehase direktor käib tööl n-ö autentses kohas. Läksime endisesse tehasesse sellepärast, et seal olid kunagised liinid veel alles, saime masinate juures filmida ja jätta mulje, et tehas töötab. Hoones on nüüd laod, aga kuna seal oli ka palju vaba ruumi, siis küsisime, kas saaks sisustada seal võttekoha. Sirje saigi sinna kabineti ja tuli juurde ka miilitsajaoskond.
Tarmo: Aga tegelikult asub Kukekese baar ikka Tallinnas Pelgulinnas ja Tartus näiteks Annelinnas. Kukekese baar on üks tore keldribaar, mis võib asuda igas linnas ja mida peavad kaks toredat baameni Ats ja Illar.
Maarek: Mul on silme ees üks Tallinnas Kunderi tänaval asunud keldribaar ...
Mäletan, see oli Kunderi ja Laulupeo tänava nurgal?
Jah, just, ja selle peremees oli üks natuke pahur vanem baarmen. See koht ja see mees olid tolle aja klassika. Meie Kukeke on just selline koht.
Aga kust tulevad need nõukogude aja asjad? Väga avalikult te pole neid otsinud.
Maarek: Vahel oleme avalikult ka otsinud, näiteks „Ringvaate“ saates.
Tarmo: Ja siis on tulnud niisugune hunnik asju, et telemaja fuajee on täis. Viimasel ajal me niimoodi avalikult pole rekvisiite otsinud.
Maarek: Meil endil on juba väga suur tagavara. Pirita maja on otsast otsani nõukogude aja kraami täis. Ja mida uuemasse aega jõuame, seda rohkem on inimestel asju alles. Nõukogude aja jalanõudega oli raske ja selle aja ketse polnud üldse saada. Kes ikka vanu ärakantud jalanõusid aastaid kapis hoiab, Kommunaari kingi näiteks. Eks me vahel oleme n-ö feikinud ka, et ei näidanudki jalanõusid suurelt, kui polnud autentsed.
Ühisköögi pruun nurgadiivan, mille peal 10. hooaja 2. osas magas Aadu (Feliks Kark).
Maja on otsast otsani nõukogude aja kraami täis.
Nõukogude aja esinduslik sigaretivalik. Mõned pakid on isegi kile sees. 1988. aasta liikus juba ka lääne sigarette, mida siin esindab Camel.
Siirup, pepsi ja fanta nõukogude ajast.
Kas meenub mingi asi, mis on eriti raskelt kätte tulnud?
Tarmo: Miilitsavormid on juba väga suur defitsiit.
Maarek: Eriti raske oli saada naiste pilotkat Marta Laanele. Üks vene mees peab Tallinnas oma kodu keldris miilitsamuuseumi ja tema kaudu õnnestus meil tellida pilotka Kaliningradist. Ta ei raatsinud seda meile müüa, sest see oli ainueksemplar. Siis ta andis pilotka meile rendile! Aga kuidagi on õnnestunud kõik vajalik saada ja meil on juba olemas ka 1990. aasta politseivorm, kui Jüril peaks seda vaja minema.
Kenas vormis miilits Jüri (Argo Aadli) kohtub Kukekeses Illari vennaga (Raivo E. Tamm). Foto Ülo Josing/ERR
Jüri elutuba.
Tarmo: Meie sarja tegemise ajal on igatahes paljude nõukogude aja asjade hinnad vanakraamipoodides ja turgudel väga üles läinud. Egon Nuterile ostsime Nõukogude sõjaväe vormi 150 euro eest. Kunagi visati neid minema. Palju kaupa läheb otse Soome. Soomlased teavad müügikohti ja asjade väärtust väga hästi. Ei saa välistada, et ka see sari on pannud tolle aja asju rohkem väärtustama. Samas on suur hinnatõus meid raskesse olukorda pannud.
Maarek: Meile pakutakse asju järjest sagedamini müüa, aga meil ei ole sellist eelarvet, et osta kõiki kasutatavaid asju.
Tarmo. Samas on tore, et näiteks tolle aja autosid hoitakse korras. Kust me muidu miilitsakongi saaks? Ikka eraisiku käest rendime.
Maarek: See Jüri kong kuulub ühele politseinikule, kes kogub miilitsate varustust. Algul me kasutasime ka tema vorme, kuni saime endile miilitsavormid. Kui me nüüd eelmise aasta augustis Balti ketti filmisime, siis ajasime üle kümne sõiduki välja, autod, bussi ja mootorratta. Kuusalus filmisime, kohalik leht kirjutas ka.
Sarja käsikirja kirjutavad kahekesi Villu Kangur ja Gert Kiiler. Kas nad kirjutavad kordamööda osasid?
Tarmo: Jaa, üks kirjutab ühe ja teine teise osa, aga siis lasevad teineteisel üle vaadata, et kõik sobiks. Nii et iga osa tekstile kirjutavad ikka mõlemad alla.
Vana-aastaõhtul ütles Illar pärast seda, kui vahuveinikorgiga vastu pead sai: „Ma sain millegagi piki bilongi.“ See pidi küll Villu lause olema.
Maarek: See on puhas Villu tekst.
Aga Illari teine lemmikväljend „Joppenpuhh“ ei olevat olnud stsenaariumis, vaid Raivo E. Tamm mõtles selle ise välja.
Maarek: No selle kohta on erinevaid legende. Mina vähemalt kuulsin võttel, et seda soovitas Eero Spriit Raivole, ja ka Eero kinnitab, et tema ütles Raivole ühe baaristseeni filmimise ajal, et sa võiks kasutada seda sõna. See oli vist Raivo teine võte sarjas ja Illaril ei olnud väga kindlat kuvandit veel. Aga päris kindel ei ole, et see sõna just niimoodi sarja tuli.
Kuidas Illar üldse tekkis? Esimesel hooajal mängis Raivo E. Tamm ju õppealajuhatajat, kelle juures Ats käis selgitamas, miks Paavo ajakirja Playboy kooli kaasa võttis.
Maarek: Mõtlesime, et tööõpetuse õpetajale Atsile oleks vaja uut glamuursemat töökohta, kuhu saaks ka tegevuse laiendada. Kelle töö oli nõukogude ajal glamuurne? Kelleks pürgisid ettevõtlikumad inimesed? Mis ametit mindi kursustele õppima pärast kõrgkooli? Mis töökoha saamiseks oodati järjekorras? Tekkiski mõte, et teeme baari. Mistra seina, pudelid ritta ja raha teenima. Selle baari ilme saime ühest kunagisest ETV saatest. Tegime stoppkaardi ja uurisime, mis napsid seal riiulitel on. Kusjuures väga üllatav, et päris palju oli välismaa napse. Ei tea, kas pudelites oli originaalne sisu, aga riiul oli kirju.
Kuna Raivo oli juba õppealajuhatajat mänginud, kutsusime tema. Plussid on need, et ta on väga hea näitleja, temaga on väga hea töötada, sest ta tahab teha, ja ta on vabakutseline ehk tema ajagraafik on paindlik. Selle hooaja esimeses osas tuli sarja ka Raivo E. Tamme kolmas tegelane, Illari vangist tulnud vend.
Tarmo: Raivo suur pluss on ka see, et tema mäletab seda aega nagu meiegi. Samas ka noored, kellest mõni alles sündis sel ajal, teevad väga lustiga seda tööd ja nii on hea teha. Aga mis baari puutub, siis kui mäletatakse, jõuab varsti kätte aeg, kus baaris müüakse ainult kahte sorti napsi, millest üks on näiteks Struguras.
Baarmen Illar (Raivo E.Tamm). Foto Ülo Josing/ERR
Kukekese baari rahakarp rubladega ja arvelaud.
Kukekese baari joogivalik.
ENSV sai 1991. aastal otsa. Mis sarjast saab?
Maarek: Meil ei ole veel telekanaliga kokkulepet, mis edasi saab. On võimalus, et me lõpetame sarja ära 1991. aasta augustiga, kui lõppes ära ka ENSV. On võimalus, et teeme mingid aastad veel iseseisvuse algusajast. Nime tuleks siis natuke muuta, aga see pole ületamatu. Kuna sari on aastatega nii populaarseks saanud, siis tundub praegu, et äkki ei oleks tark ära lõpetada ainult sellepärast, et Eesti NSV saab otsa. Samas oleks ilus lõpetada, kui oled tipus, mitte langemas.
Kui sari ära lõpeb, peate „ENSV“ muuseumi avama.
Maarek: Oh, me ei teagi, kuhu kogu see kraam panna.
Tarmo: Praegu teeme edasi, aega on sellele mõelda.
