Mis sai pärast Katariina II surma? Tsaar Paul I hukati pekstes ja lämmatades
Pärast Katariina II surma 1796 sai tsaariks Katariina ja Peeter III poeg Paul I, kes sai valitseda viis aastat, kuni vandenõulased ta hukkasid ja aitasid tsaariks tema poja Aleksander I. „Majesteet, teie valitsemine on lõppenud. Aleksander on keiser. Te peate troonist loobuma,” ütles Bennigsen prantsuse keeles. Nii kirjeldab Simon Sebag Montefiore raamatus „Romanovid“ Vene tsaari Paul I vastase vandenõu algust.
TEGELASED
PAUL I, keiser aastail 1796–1801, Peeter III ja Katariina Suure poeg
Maria Fjodorovna, keisrinna (sünnipäraselt Württembergi printsess Sophia Dorothea), Pauli teine naine
ALEKSANDER I, keiser aastail 1801–1825, Pauli ja Maria esimene poeg
Jelizaveta Aleksejevna, keisrinna (sünnipäraselt Badeni printsess Luise), Aleksandri naine
KONSTANTIN I, keiser aastal 1825, Pauli ja Maria teine poeg
Aleksei Araktšejev, krahv, Peterburi kaaskomandant, kindralkortermeister, Gattšina Kapral, Mundris Ahv
Nikita Panin, asekantsler, Katariina Suure ministri vennapoeg
Peter von der Pahlen, Peterburi kuberner, esiminister, Kavaldamisprofessor
Vürst Platon Zubov, Katariina Suure endine armuke
Krahv Nikolai Zubov, ülemtallmeister, Koloss, Platoni vend
Ivan Kutaissov, krahv, Pauli habemeajaja, asjaajaja, kammerjunkur, garderoobiülem, Figaro
On aasta 1801.
Järgmisel päeval, 11. märtsil oli Paul rõõmsam. Keiserliku perekonnaga koos sõi õhtust ühesilmaline kindral Mihhail Kutuzov, kes hiljem saavutas surematu kuulsuse 1812. aasta kangelasena. „Meid oli õhtusöögil kakskümmend,” meenutas Kutuzov, „ja Paul oli väga lustlik, rõõmsameelne ja armastav oma naise ja poegade vastu.” Kuid kindral ei pruukinud asjast õigesti aru saada, kui keiser küsis Aleksandrilt, miks ta nii murelik välja näeb, ja soovitas tal oma tervise eest hästi hoolt kanda.
Pärastpoole mängis Paul ülakorrusel oma väiksemate lastega. „Kui isa meid külastas,” meenutas Nikolai, kes oli tollal nelja-aastane, „oli ta äärmiselt lõbus ja me kõik mängisime kelkudega tohutu suurtes koridorides. Isegi ema tuli mänguga kaasa.” Aga samal õhtul, kui Paul oli ära läinud, küsiti väikeselt Mihhaililt, mis mängu ta mängis. „Isa matmist!” vastas poiss. Kas laps oli juhtumisi midagi pealt kuulnud? Lapsehoidjad panid ta suu lukku.
Õhtul hilja esitas Pahlen keisrile selle päeva teise ettekande ja pani tähele, et kuigi Aleksandri semjonovsklased olid valves palee ümber, patrullisid Sablukovi ratsakaardiväelased keisri eluruumide juures. Pahlen informeeris Pauli, et ustavad ratsakaardiväelased on jakobiinid, ning soovitas nad minema saata. Arvestades Maria ebalojaalsust, soovitas mõistliku ettevaatusabinõuna keisrinna ruumidesse viiv uks lukustada.
Millalgi selle päeva jooksul sai Figaro vandenõu eest hoiatava kirja. Kutaissovi lemmikütlus aga oli „Tõsised asjad homme”. Avamata kiri leiti järgmisel päeval tema taskust.
Kell kaheksa õhtul leidis polkovnik Sablukov, kes oma ülemusele Konstantinile ettekannet esitas, et poisid olid väga suures ärevuses. „Näib, et te kõik olete siin segased,” pomises Sablukov. Aleksander „hiilis ringi nagu hirmunud jänes” ja kui Paul välja ilmus, kadus ta tuhatnelja. Alles siis, kui keiser oli lahkunud, avas Aleksander oma ukse ja piilus välja. „Ta hiilis jälle meie suunas nagu saaki luurav linnukoer.” Troonipärija, keda oli hoiatatud tsareevitš Aleksei saatusega, oli mõistetavalt närviline.
„Te ei tea midagi,” selgitas Aleksander. „Me oleme mõlemad koduarestis. Oboljaninov viis meid mõlemaid kabelisse truudusvannet andma.” Aga niipea kui Sablukov koju jõudis, kutsus keiser teda jälle. Oma koerakese Spitzi ja abi Uvarovi, kes oli üks vandenõulasi, seltskonnas olev Paul teatas talle: „Te olete jakobiinid.” Samal ajal, kui Uvarov keisri selja taga tobedaid nägusid tegi ja naeratas, vabastas Paul ratsakaardiväelased teenistuskohustustest, jättes valvesse vaid kaks relvastamata toapoissi. Käinud alumisel korrusel oma armukese juures, võttis Paul mõõga ja läks magama, kandes nagu alati pikki aluspükse, valget linast vesti ja öömütsi, tema jalutuskepp ja särp aga rippusid sõjaväelise narivoodi kohal.
Kogu linnas osalesid vandenõulased mitmetel pidulikel õhtusöökidel, mida korraldasid erinevad ohvitserid – aga nad kõik, rohkem kui kuuskümmend, nende seas kolm venda Zubovit, kogunesid lõpuks Talvepalees asuvasse polkovnik Talõzini korterisse. Kandes uhkelt oma Katariina-aegseid mundreid ja medaleid, tühjendasid nad õhinal Pahleni šampanjapeekreid. Bennigsen meenutas kohutavat rõõmu ja äärmist purjusolekut vürstide ja senaatorite, grusiinide, sakslaste ja prantslasest toapoisi seltskonnas. Enamik neist olid noored; mõned olid romantilised konstitutsionalistid, mõned purjus kõrilõikajad, kelle käed sügelesid võitluse järele – ja kolm olid ohvitserid, kelle Paul oli isiklikult läbi klohminud. Kõik arutlesid uue valitsemise ja konstitutsiooni üle ning Izmailovski polkovnik Nikolai Bibikov käis välja mõtte, et kogu Romanovite dünastia tuleks maha tappa.
Veidi enne südaööd saabus õukonnast Pahlen – samal ajal kui Araktšejev kappas hobuse seljas Peterburi väravate poole, et keisrit päästa. Pahleni käsul ei lubatud teda linna ja ta saadeti tagasi tema enda valdustesse.
Pahlen ja Bennigsen – mõlemad sakslased, mõlemad armutud ja külmaverelised, mõlemad 56-aastased – polnud ainsatena kogu vandenõulaste seltskonnast joobnud. Pahlen tõstis toosti uue tsaari terviseks ja jagas siis vandenõulased kahte salka. Esimene salk 34-aastase vürst Zubovi ja Bennigseni juhtimisel pidi sisenema paleesse eelnevalt ette valmistatud salaukse kaudu ja tungima otse keisri magamistuppa, samal ajal kui Pahlen pidi teise salgaga palee sisse piirama ja võimalikud põgenemisteed ära lõikama. Mis siis, kui Paul vastu hakkab? „Nagu igaüks teab,” nentis Pahlen, „ei saa omletti teha ilma mune katki löömata.”
Kohe pärast südaööd juhatas Pahlen oma salga Mihhailovski esiküljele, Bennigsen ja Zubov aga kiirustasid palee tagaküljele, kus Pauli adjutant Argamakov nad mööda silda üle vallikraavi viis ja tsaari eluruumidesse suunas. Teel eksisid pooled neist pimedas ära, seega jõudsid kaksteist, nende seas Platon ja Nikolai Zubov, Bennigseni järel kindlusse.
Nad paljastasid mõõgad ja adjutant juhatas nad eeskambrini, aga toapoiss ei olnud nõus ust avama.
„Ma tulin ettekannet esitama,” ütles Argamakov.
„Kas olete hulluks läinud? Kell on üle südaöö.”
„Tegelikult on kell kuus hommikul ja kui te ust lahti ei tee, tuleb mul keisri juures pahandusi.” Uks avanes ja nad tormasid sisse. Üks toapoistest karjus hoiatavalt, kuni „ma talle oma saabliga ohtlikult vastu pead lõin”, meenutas Bennigsen. Platon Zubov kaotas julguse ja tahtis plehku panna. Bennigsen haaras tal käsivarrest kinni: „Mis? Te tahate nüüd tagasi tõmbuda? Me oleme läinud liiga kaugele, et järgida teie nõuannet, mis hävitaks meid kõiki. Vein on välja valatud ja tuleb ära juua.” Kaksteist meest pressisid lukustamata uksest trepikotta, samal ajal kui veel paarkümmend joobnud, verejanulist uljaspead trepist üles rühkis, kuid jäiselt rahulik Bennigsen ja kergesti erutuv Zubov sammusid keisri eluruumide suunas. Toapoisi karjumine oli Pauli äratanud. Ta tahtis põgeneda, kuid teine väljapääs, mis viis Maria kambrisse, oli tema enda käsul lukustatud. Keisri kirjutuslaua all oli luuk, mis viis tunnelise ja paleest välja, aga enne kui ta selle avada jõudis, tormasid mõõkade ja küünaldega Bennigsen ja Zubov kambrisse. Nad jooksid voodi juurde. See oli tühi. „Ta on minema pääsenud!” hüüatas Zubov, kuid Bennigsen kompis magamisriideid: „Pesa on veel soe.” Küünlaid kõrgemale tõstes vaatasid nad toas ringi. Mitte midagi. Pilvede vahelt hakkas paistma kuuvalgust. Bennigsen nägi sirmi tagant paistvaid paljaid jalgu. „Voilà,” ütles ta.
Maria Fjodorova
Nad kiskusid öömütsiga ja paljasjalgse Pauli Bennigseni ette, kelle „pikk, kõhn, kahvatu, nurgeline kuju kübara ja paljastatud mõõgaga küllap kohutavalt tontlikuna mõjus”.
„Majesteet, teie valitsemine on lõppenud. Aleksander on keiser. Me oleme teid tema korraldusel arreteerinud. Te peate troonist loobuma,” ütles Bennigsen prantsuse keeles. „Teie elu ei ole ohus, aga kui te vastu hakkate, ei saa ma teid kaitsta!” Vürst Zubov süüdistas Pauli talumatus despootluses. Sel ajal kui Bennigsen teisi uksi kontrollis, tulid rüsinal magamiskambrisse Kolossiks kutsutud Nikolai Zubov ja teised vandenõulased.
„Arreteeritud?” küsis öösärgis keiser. „Mida see tähendab? Arreteeritud?” Zubov kordas Bennigseni kõnet vene keeles, mispeale Paul pisut oma keiserlikku uhkust kogudes hakkas purjus Kolossiga vaidlema, see aga urises tema peale: „Miks te niimoodi karjute?” Ta äigas keisrile. Paul tõukas ta eemale. „Mida ma teile teinud olen?” hüüdis ta.
„Te olete meid neli aastat piinanud,” röögatas üks edevates riietes jõhkard vastu. Vandenõulased ja keiser põrnitsesid üksteist hingetult, siis kostis lärmi, sest magamiskambrisse pressis veel üks salk karjuvaid ohvitsere eesotsas vürst Iašviliga, grusiinist uljaspeaga, keda keiser kord ise oli kepiga peksnud. Vürst Zubov, kes kartis, et Paulile lojaalsed väed tulevad teda päästma, sattus paanikasse ja põgenes trepist alla. Siis tormasid Iašvili ja tema kaaslased tsaari juurde, lüües ümber sirmi, lambi ja keisri.
„Taeva pärast, majesteet, ärge üritage põgeneda, või teid mõrvatakse,” karjus Bennigsen, kes enda väitel jooksis toast välja lampi otsima. See polnud kokkusattumus, et vürst Zubov ja Bennigsen lahkusid ruumist samal hetkel, kui löögirühm kohale jõudis (kui nad üldse lahkusid). Tõenäolisemalt astusid nad lihtsalt kõrvale ja andsid teatepulga kindlaksmääratud tapjatele, kes viskusid tsaari kallale. Paul rabeles selles möllus vastu, kuni Nikolai Zubov, Koloss, kes oli omal ajal toonud talle teate tema trooniletõusmisest, haaras koguka kullast nuusktubakatoosi ja virutas sellega talle näkku, purustades põseluu ja lüües sisse silma. Paul kukkus maha, tõenäoliselt põrkas ka vastu kirjutuslaua nurka. Leitnant Ivan Tatarinov ja kapten Jakov Skarjatin, keda abistas Iašvili, heitsid end viskleva keisri peale. Tema murdmiseks läks vaja mitut suurt meest. Sablukovi sõnutsi oli need kolm samad ohvitserid, keda Paul oli peksnud – oma surmatunnil maksis ta selle eest kallist hinda. Nad peksid ja lämmatasid teda raevunult. Polkovnik Bibikov hoidis kinni Pauli hõrenevatest juustest ja tagus tema pead vastu põrandat. Skarjatin haaras voodi kohalt Pauli särbi ning pani selle tõenäoliselt Iašvili ja Tatarinovi abiga ümber tsaari kaela. Zubovi prantslasest toapoiss istus Pauli jalgadel. Paulil õnnestus saada sõrmed särbi ja kaela vahele, ta anus, et teda säästetaks, et tal lubataks palvetada. Siis, vaadates segase pilguga üles tapjate poole, arvas ta ära tundvat oma poja Konstantini ja puterdas traagilisel, Caesari ütlust „Et tu, Brute?” meenutaval hetkel: „Mis? Teie kõrgus on ka siin?” Ta hakkas uuesti paluma: „Halastust, teie kõrgus, halastust! Õhku, jumala pärast!”
Kägistajad tõmbasid särbi pingumale, kuni Paul vakka jäi – mispeale veel vandenõulasi maksis kätte isiklike solvangute eest, tagudes teda jalgadega ja trampides ta otsas, vigastades õnnetut surnukeha. Nad tõmbasid silmuse koomale ja lohistasid surnukeha edasi, pekstes seda. Bennigsen tuli lambiga tagasi, peatas tagumise ja võttis juhtimise üle. Tuvastanud, et moonutatud surnukeha juures polnud enam elumärke, käsutas ta kolmkümmend kaardiväelast ustele valvesse ja laskis laiba voodisse visata.
Suurvürst Aleksander aasta enne tsaariks saamist.
Aleksander ootas teadmatuses alumisel korrusel. Riidest lahti võtmata heitis ta end voodile, täis murelikkust ja kahtlusi, kuni tema uksele koputati ja ta nägi oma isa mõrtsukat krahv Nikolai Zubovit, riided sassis, nägu veinist ja mõrva põnevusest õhetamas, kähedalt hüüdmas: „Kõik on lõppenud!”
„Mis on lõppenud?” küsis Aleksander, kuid Koloss ei andnud talle selget vastust, kuni suurvürst pani tähele, et ta pöördus tema kui „Teie Majesteedi” poole, ehkki Aleksander ise pidas ennast kõigest regendiks. Ta langes leinas ja meeleheites silmili maha. Nüüd saabus Pahlen, sobivalt hilja: kui vandenõu oleks läbi kukkunud, võinuks ta vandenõulased arreteerida.
„Inimesed hakkavad ütlema, et ma olen oma isa mõrtsukas,” nuuksus Aleksander. „Mulle lubati, et tema elu säästetakse. Ma olen kõige õnnetum olevus!”
„Aitab lapsikusest.” Pahlen raputas teda kiirelt kätest. „Minge ja hakake valitsema. Näidake ennast kaardiväelastele.”
Simon Sebag Montefiore „ROMANOVID. 1613–1918“, kirjastus Varrak 2016
Ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore sündis 1965. aastal ning õppis Cambridge’is Conville & Caius College’is ajalugu. Montefiore teoseid on avaldatud 35 keeles. Tema raamat “Potjomkin” kandideeris Samuel Johnsoni, Duff Cooperi ja Marsh Biography auhinnale. “Stalin: Punase tsaari õukond” võitis 2004. aastal Briti raamatuauhinna ajalooraamatute kategoorias. Kuningliku Kirjandusühingu liige, romaanikirjanik ja teleesineja Simon Santa Montefiore elab koos abikaasa, romaanikirjaniku Santa Montefiore’i ja kahe lapsega Londonis.
