Juri Andropov Nõukogude Liidu juhina: oleme toiduainete ostmisele kulutanud kümneid miljardeid kuldrublasid
Leonid Brežnevi ümber oli koondunud rühm poliitbüroo liikmeid, kes leppisid peamistes poliitikasuundades omavahel juba vaikselt kokku, enne kui pöörduda nendega tema poole. Üks neist oli Brežnevi isiklik abi Konstantin Tšernenko, kelle ta ise edutas poliitbüroosse. Ülejäänud olid KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko. Pärast Brežnevi surma 10. novembril 1982 sai riigi juhiks Juri Andropov. Nii kirjeldab nõukogude süsteemi Robert Service raamatus „Külma sõja lõpp 1985-1990“.
NSV Liit oli ühe partei riik ja kommunistlik partei tegutses kõiges nagu valitsus, välja arvatud nimi. 1917. aasta oktoobris toimunud revolutsioonist alates kasutusel olnud ideoloogia rajanes Vladimir Lenini ideedel ehk marksismil-leninismil. Riigi põhiseaduslik ülesehitus oli püsinud muutumatuna kümneid aastaid. Majanduse aluseks oli riiklik omand, kusjuures eelistati rasketööstust, milles omakorda oli eelistatud olukorras sõjatööstus. Suuremaid ministeeriume, julgeolekuorganeid ja relvajõude juhiti ning kontrolliti kohalike territoriaalsete alajaotuste parteikomiteede kaudu. Jossif Stalin kehtestas niisuguse süsteemi 1930. aastatel jõhkralt jõumeetodeid rakendades. Nikita Hruštšov tegi 1950. aastate keskpaiku mõningaid reforme ja leevendas olukorda, aga tema poliitika polnud eliidile meeltmööda ja ta asendati 1964. aastal Leonid Brežneviga. Järgnes pikk stagnatsiooniaeg nii poliitikas kui ka majanduses ja võimusüsteem omandas väga suure inertsi, sest eliit püüdis igati oma huve kaitsta.
Iga viie aasta järel toimus parteikongress, kus valiti keskkomitee, mille liikmeskonnas oli palju partei, valitsuse, relvajõudude ja KGB juhtivaid tegelasi. Keskkomitee käis harva koos sagedamini kui kaks korda aastas. Plenaaristungite ehk pleenumite vaheajal delegeeris keskkomitee oma võimu väiksemale kogule, mida nimetati poliitbürooks. Peasekretär ei saanud kunagi ignoreerida poliitbüroo kollektiivset seisukohta.
Poliibüroo käis tavapäraselt koosolekul neljapäeviti kell üksteist hommikul Kremli suure palee Pähklipuusaalis. Selle veidi rohkem kui kümmekond liiget kogunes suure ümmarguse laua ümber ja enne koosoleku ametlikku algust toimus juba eelnev arutelu. Järgiti väljakujunenud rituaali: kõigepealt asus kohale peasekretär koos teiste poliitbüroo täisliikmetega, seejärel tulid liikmekandidaadid ja siis keskkomitee sekretärid. Peasekretär oli ühtlasi eesistuja. Kutsutud ettekandjad rääkisid temast paremal asuvas kõnepuldis. Kui hääletati, osalesid ainult poliitbüroo täisliikmed. Harilikult püüdis vilunud peasekretär seda vältida ja saavutada konsensust, tehes kõiki arvamusi hõlmava tasakaalustatud kokkuvõtte. Poliitbüroo liikmed juhtisid kogu riiki valitsevaid institutsioone. Niisuguste institutsioonide esireas olid partei, KGB, relvajõud ja eri tööstusharude ministeeriumid. Kõikides neis andis tooni partei. Ehkki ükski NSV Liidu põhiseaduse paragrahv ei kehtestanud sõnaselgelt ühepartei süsteemi, oli see olnud poliitiline reaalsus juba Oktoobrirevolutsiooni aastast alates. Partei oli kõrgeim riigiasutus, ehkki ei olnud seda nimeliselt.
Poliitbüroo liikme või keskkomitee sekretäri seisund tähendas hüvesid, mis jäid avalikkuse eest varjatuks. Kui keegi nendest sõitis ametiasjus välismaale, tuli seda teha erilennukiga. Tema – peaaegu alati oli tegu mehega – käsutusse anti automaatselt suur suvila, teenijad, autojuht, raadiotelefoniga limusiin ZIL ja vähemalt neli alalist ihukaitsjat. Tüüpilise suvila juurde kuulusid soome saun, tenniseväljak ja kinosaal, aga ka kasvuhoone ja viljapuuaed. Villa Zarja Krimmis Forose linnas oli nõukogulaste arusaamade kohaselt luksuslik ja see oli antud kasutada peasekretärile. See oli ehitatud ajal, kui peasekretärid polnud võimelised ka kõige tagasihoidlikumaks kehaliseks pingutuseks, mistõttu ka randa pääses eskalaatoriga. Kuulduste kohaselt olevat kogu suvilakompleks maksma läinud astronoomilise summa: 189 miljonit rubla. Ametikohaga seotud privileegide suurendamise teel olid küll ka mõned takistused. Kõrgel ametikandjal võis tekkida probleeme, kui ta lasi endale ehitada näiteks erakorteri, ehkki tavaliselt oli niisugustest keeldudest võimalik mööda hiilida.
1964. aastal partei etteotsa saanud Brežnevi vaimne allakäik algas 1970. aastate lõpul, kui tema tervis halvenes ja ta võis kuude kaupa elada suvilas Zavidovos Moskva lähistel. Tänu seda ümbritsevatele valvuritele ja avarale vaatele ümbritsevatele põldudele – mis olid suvel rohelised ning vene talvel kaetud valge lumega – pakkus see haigele vanale mehele rahu ja vaikust. Kunagi oli ta käinud seal jahiretkedel, nüüd tuli ta Zavidovosse tervist kosutama.
Brežnevi ümber oli koondunud rühm poliitbüroo liikmeid, kes leppisid peamistes poliitikasuundades omavahel juba vaikselt kokku, enne kui pöörduda nendega tema poole. Üks neist oli Brežnevi isiklik abi Konstantin Tšernenko, kelle ta ise edutas poliitbüroosse. Ülejäänud olid KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko. Püüdes saavutada parteihierarhias võimalikult kõrget positsiooni, sai Juri Andropov 1982. aasta maikuus Brežnevilt loa lahkuda KGB-st ja asuda keskkomitee sekretäri kohale. Andropov ja Ustinov olid sõbrad, moodustades omamoodi koostöötelje juhtkonna sõjalis-poliitilise ja julgeolekupoliitilise sektori vahel. Ustinov ja Andropov olid heades suhetes ka Andrei Gromõkoga. Nemad arutasidki sageli poliitikaküsimused omavahel läbi, enne kui läksid ülejäänud poliitbüroo ette. Ehkki Gromõko kippus välispoliitikat monopoliseerima, lähtuti siiski alati arusaamast, et ta ei tohiks teha midagi, mis võib kutsuda esile teiste rahulolematuse. Ustinovit teati kui äärmiselt kõva töömeest. Nii oligi ta marssal Gretško surmast 1976. aastal saadik nii kaitseminister kui ka keskkomitee sekretär.
Rahvusvahelised suhted olid Nõukogude poliitikaelu kontekstis iseäralik nähtus. Kõik teised ametliku poliitika valdkonnad olid allutatud keskkomitee sekretariaadi jõulisele ja korrapärasele kontrollile. Erandi moodustas sekretariaadi rahvusvaheline osakond, millel polnud välisministeeriumi üle mingit võimu. Üksnes peasekretäril ja poliitbürool oli õigus kutsuda välisminister Andrei Gromõko aru andma. Välisministeerium asus Smolenski väljakul kõigest mõneminutilise autosõidu kaugusel Kremlist. Ministri kabinet number 706 asus hoone seitsmendal korrusel.
22. novembril 1982 tegi Juri Andropov keskkomitees NSV Liidu majanduse olukorrast sünge ettekande, nii sünge, et selle sõnumit ajakirjandusele ei antudki:
Seltsimehed! Räägime jälle asjadest, mis on meil saanud alaliseks teemaks: teravilja ja muude toiduainete ostud välismaalt.
Jõudsime nii kaugele mitme aasta eest pärast rasket ikalduseaega. Tegime seda kõhklemata. Ja esimene, kes üle pika aja sellega ei nõustunud, oli meie endi kallis Leonid Iljitš: „Kuidas saame meie, teravilja tootev riik, korraga minna ameeriklaste juurde teravilja ostma?” Edaspidi aga harjusime nende ostudega. Kujunes välja omamoodi automaatne protseduur: hakkasime ostma teravilja igal aastal; ostma võid siit või sealt, liha kusagilt mujalt, piima veel mõnest neljandast kohast.
Andropov asus niisugust poliitikat ründama:
Muidugi, te saate ju aru, et nad ei müü meile kõike seepärast, et meil on nende meelest ilusad silmad. Nõutakse raha. Ma ei taha kedagi hirmutada, aga pean ütlema, et oleme viimastel aastatel raisanud sellele kulukale ärile kümneid miljardeid kuldrublasid.
Ta ei pakkunud sellele juba normaalseks kujunenud poliitikale mingit alternatiivi, aga tegi selgeks, et midagi peab muutuma.
Andropov tegi keskkomitee põllumajandusosakonnale ülesandeks asuda olukorda parandama. Osakond sai partei ladvikus kuulsaks sellega, et kutsus üles tegema teravilja- ja piimasaaduste tootmise suurendamise nimel erakordselt suuri investeeringuid. 1981. aasta riigieelarvega võrreldes eraldati „toiduainete tootmise ja põllumajanduse arendamiseks inimkonna ajaloo suurim rahaeraldis”: tervelt 33 miljardit dollarit ametliku vahetuskursi alusel.
Andropov kutsus üles tegudele raiskamise ja alanduste vastu, mida põhjustas Nõukogude maapiirkondade allakäik:
Mis pilguga me seda kõike vaatame? Öeldakse, et meil vedeleb kuld igal pool maas. Aga sellega ei toida kedagi ära. Ja nii me siis ostamegi toiduaineid ja toidame oma rahvast. Aga see pole ju tõsi. Pole tõsi, et kuld vedeleb igal pool maas. Tänapäeval, seltsimehed, ei vedele kuld lihtsalt maas. Kõik, kes jälgivad rahvusvahelist elu, teavad, et kuld on praegu võitlusvahend ja et ameeriklased peavad rahandussõda kõikide, aga eelkõige Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike riikide vastu.
Andropov süüdistas Washingtoni rahanduse kasutamises relvana. Tema arusaama kohaselt olid ameeriklased teadlikult surunud Poola põlvili ja asunud tegema sedasama Ungariga. Edu julgustavat neid üritama samasugust taktikat NSV Liidu vastu: „Reagan lubab endale juba niisugust häbematust, et ütleb: jah, me müüme Nõukogude Liidule teravilja, aga kurname nad sellega välja. Kas on nii? Jah, on küll nii!” Andropovi meelest ei saanud niisugust olukorda rohkem taluda: „Oleme niisugune jõud, mis võib tõepoolest asuda võitlusse ameeriklastega, sealhulgas ka valuutasõtta ja seda vajalikul tasemel.” Jällegi ei pakkunud ta välja mingit lahendust, ainult juhtis tähelepanu, et olukord ei või niiviisi enam jätkuda.
Seevastu rahvusvaheliste suhete asjus jäi Andropov mõnevõrra optimistlikumaks ja kinnitas, et pingelõdvendus pole surnud, vaid kõigest ühe jalaga hauas. Teinekord olevat ta tähendanud, et peaminister Thatcher on kutsunud külma sõja mõlemaid osapooli vähendama oma tuumarelvade varusid. Andropov väitis, et NSV Liit ei nõua kindlasti ainult lääne ühepoolset desarmeerimist. Ta andis mõista, et kadunud peasekretär oleks tema sõnad heaks kiitnud. See oli suunamuutus. Ta tahtis tõepoolest minevikuga lõpparve teha.
Välisministeeriumi töötajatele poliitikat selgitades rääkis Gromõko Washingtoni haaranud võidurelvastumise kultusest. Ta kutsus kõiki uskuma Nõukogude Liidu kavatsuste ja tegude aususes. See oli nagu katekismuse kordamine. Mitte ükski tõeline kardinal ei õpetanud oma piiskoppe suurema kirega. Hiina teema ammendus kiiresti. Gromõko arvates ei olevat hiinlased huvitatud suhete normaliseerimisest NSV Liiduga ja eelistavad seista õlg õla kõrval koos ameeriklastega. Seetõttu polevat ka väljavaateid Moskva ja Pekingi lähenemiseks. Kaks päeva hiljem kordas Gromõko oma jutlust ministeeriumi parteikoosolekul. Esimese Euroopa osakonna juhataja Anatoli Adamišin polnud ministri analüüsiga rahul. Teda häiris see, et Gromõko näis oma juttu tõepoolest uskuvat. Admišin andis enesele aru, et minister, nagu teisedki poliitbüroo vanamehed, võib niiviisi rääkida rahustamaks iseennast ja teisi. Aga kui jutus oli teesklust, oli seal ka enesepettust, ja vaevalt võis see olla mõistliku välispoliitika alus. Gromõko esines ka partei keskkomitees ja väitis, et Nõukogude armeel on „olukorrale Afganistanis stabiliseeriv mõju”. Tema kinnitust mööda hoidvat Afganistani sõjavägi olukorra kontrolli all hoolimata sellest, et on põhjust olla mures relvastatud välisjõudude sissetungi pärast, aga Gromõko ei täpsustanud, kust need jõud on tulnud. Ta ironiseeris läänes Nõukogude sõjalise aktsiooni vastu algatatud „hüsteeriakampaania” üle, sest see näitavat, et NSV Liidu strateegia on osutunud tõhusaks.
Juba veebruaris 1980 oli poliitbüroo asunud suletud uste taga otsima võimalusi, kuidas Afganistani taagast lahti saada. Siiski jäi see arutelu episoodiks ning üldiselt olid Nõukogude valitsejad arvamusel, et nende kohus ja õigus on kaitsta kõiki NSV Liidu saavutusi 1945. aastast alates. Kõik, mis oli kätte saadud, tuli säilitada. Seega ei tahetud „kaotada” ei Afganistani, Ida-Euroopat ega isegi mitte Vietnami. Juunis 1983 kinnitas Gromõko keskkomitee pleenumil jällegi, et Nõukogude relvajõududes on kõik hästi. Nagu kokku lepitud, tuli kõnepulti ka Moldaavia kommunistliku partei esimene sekretär Ivan Bodjul, et rõhutada, kui vaimustatud on kuubalased NSV Liidust ning Nõukogude poliitilisest ja majandussüsteemist. Bulgaaria kirjanike kongressist rääkides kinnitas Aleksandr Tšakovski keskkomiteele, et Ida-Euroopas on kõik korras, ja lisas, et Ameerika kirjanikud Erskine Caldwell ja John Cheever on oma kodumaa sõjakuse pärast pahased. Ta tsiteeris ka Briti kirjanikku C. P. Snow’d, kes olevat öelnud: „Me ei tohi lubada, et aatomipommid satuvad kurjategijate ja hullumeelsete kätte.”
Nõukogude juhtkond oli teadlik, et majanduse tegelik olukord on teistsugune, kui väitis ametlik retoorika. 18. jaanuaril 1983 ütles Nikolai Rõžkov keskkomitee sekretäride koosolekul, mida juhatas Andropov:
Saime nüüd statistika peavalitsusest andmed 1982. aasta kohta. Mida siis nende andmete kohta öelda? Muidugi ütlevad need, et plaan on täidetud. Aga see pole tõsi, sest täidetud on korrigeeritud plaan, rahvamajanduse arendamise plaan aga on täitmata. See on näide, kuidas me jõuame olukorda, kus me ise tekitame desinformatsiooni.
Rõžkov ütles välja selle, mida juhtkonnas kõik üldjoontes teadsid. Erakordne oli see, et ta rääkis sellest, algatamaks diskussiooni. Rõžkov ei oleks seda teinud, kui ta poleks uskunud, et tal on selleks Andropovi õnnistus. Andropov oli toonud Rõžkovi ära riiklikust plaanikomiteest ja edutanud ta keskkomitee sekretariaati kohe, kui oli ise peasekretäriks saanud. Rõžkov kuulus koos Vladimir Dolgihhi ja Mihhail Gorbatšoviga salajasse uurimisrühma, mille Andropov oli moodustanud, et välja selgitada NSV Liidu majanduse hädade juured. Dolgihh ja Gorbatšov olid keskkomitee sekretärid.
Palju Nõukogude ametiisikuid nägi, et NSV Liidul on sõjaliste kulutuste näol kaelas määratu koorem. Märksa vähem saadi aru, kui iseäralik on relvatööstuse positsioon majanduses. USA-s tõid edusammud sõjandusalases tehnoloogias sageli kaasa uuendusi ka tarbekaupade massilises tootmises. Määrdeaine WD40, nakkuvaid aineid hülgav teflonkate, kriimustuskindlad prilliklaasid ja tugevad arvutiklaviatuurid on kõigest mõned näited paljudest. Midagi niisugust juhtus aga väga vähe NSV Liidus, kus relvastusele tehtud kulutused tõid harva midagi kasu ka inimeste materiaalse heaolu või kultuuri valdkonnas. Niinimetatud sõjatööstuslik kompleks oli nagu riik riigis. Diplomaat Anatoli Adamišin mõistis, missuguse ulatusega ja kui pikaajalist kahju see majandusele toob. Raketitööstust iseloomustas tõeliselt massiline ületoomine. Varud paisusid nii suureks, et oli karta lugematut arvu tuumalööke, kui peaks puhkema kolmas maailmasõda. Keskkomitee riigikaitse osakonnas oli Nõukogude patrioote, kes andsid endale aru, et sellel pole mingit sõjalist ega majanduslikku mõtet. Aga mida oli kindralstaap otsustanud, seda ei julgenud ükski poliitik kahtluse alla seada.
Adamišin oli tõsiselt jahmunud sellest, mida ta sai teada, kui oli liitunud 1983. aastal Andropovi ajal ühe poliitikat kavandava rühmaga. Majanduse väljavaated olid sünged ja läksid veelgi süngemaks. Oletuste kohaselt oli oodata tööstustoodangu aastakasvu langust 1990. aastateks vähem kui ühele protsendile. Tootmisbaas oli jäetud hooletusse. Riigi eelarve maht kulutati ära riigikaitsele, põllumajandusele, elamuehitusele ja välisabile. Tegevusruum jõulisemateks algatusteks olemasolevas raamistikus oli kadunud ja üksnes inflatsioon varjas seda, et keskmise kodumajapidamise sissetulekud on vähenenud. Adamišinit haaras kohkumus: „Tulevik on ära söödud!”
Robert Service „Külma sõja lõpp. 1985-1991“, kirjastus Varrak 2017
