Tseremoonia oli võimas, veenev testament Bowie muusikalisele mõjule, kuid samal ajal, kui käisid põhjalikud ettevalmistused peoks, pandi kokku ka üks intiimsem kingitus. Juba kuid varem oli Iman võtnud ühendust sõpradega, kellest paljud ei olnud Davidit aastaid näinud, ning palus neil osaleda raamatu koostamisel, iga panus pidi tähistama hetke nende elus koos selle väidetavalt külma ja kalkuleeriva inimesega. Kogumik joonistustest ja kirjutistest oli nende sõnul, kes seda on näinud, ülimalt liigutav, kõigutamatu toetusavaldus mehele, kes on lapsepõlvesõbra Geoff MacCormacki sõnul lihtsalt „väga naljakas, hea semu”. Oma panuse andsid sõbrad Bromleyst, Berliinist ja New Yorgist, Iman võlus neid kõiki ja avastas uusi lugusid oma abikaasa kohta. Sõprade sõnul ei andnud oma panust ainult Iggy.

Paljude Davidi kaaslaste jaoks oli viiekümnenda eluaasta täitumine sünge hetk, mõned nagu Keith Richards, nautisid oma kangelaste, näiteks John Lee Hookeri jäljendamist ja jätkasid esinemisi. Iggy jaoks, kes oli Davidist vaid kolm kuud noorem, tähistas viiekümnes eluaasta sellel planeedil aega, kui minna lahku oma naisest Suchist ja alustada pöörast armulugu Argentina tüdrukuga, kes inspireeris tema kriise täis albumit „Avenue B”. David aga tundus koos Imaniga idülliliselt õnnelik ning rääkis sõpradele ja isegi inimestele, kellega ta juhuslikult kokku sattus – näiteks lennukil või lennujaamas –, kuidas abiellumine on parim, mis temaga on kunagi juhtunud. Tundus, et see osa temast, mis oli ülimalt konventsionaalne, on võidule pääsenud.

Üks särav kinnitus sellele konventsionaalsusele olid ka täiuslikud valged hambad, millega David nüüd uhkeldas. Bowie pisut puseriti kihvade kadumine ühtlaste Hollywoodi stiilis kroonide alla sai hiljem teemaks Briti komöödiasarjas „Celebrity Surgery”, kus osales mitu Bowie jüngrit, kes kõik arvasid, et tegemist on tavalise dokumentaaliga.

Nüüdseks on sellest saanud YouTube’i klassika, täis liigutavaid kommentaare fännidelt, kes leinavad tema ikooniliste Inglise kihvade kadumist. Hambad lõpetasid stiilimuutuse, millesse kuulusid ka väike alternatiivroki kitsehabe ja 1992. aastal tehtud tätoveering. Selle tegi Kyoto kunstnik, kes oli populaarne kuritegeliku sündikaadi Yakuza liikmete seas: delfiinil ratsutav inimkuju koos Jaapani rahupalve ja Imani nimega Jaapani kanji-märkides vasakul säärel. (Iman vastas Bowie-noaga oma parema pahkluu kohal.)

Davidi hoolitsetud „alternatiivses” välimuses oli midagi, mis mõjus selgelt kunstipäraselt ja ameerikalikult, põhjuseks see, et paar veetis varasemast rohkem aega New Yorgi moe- ja muusikamaastikul. (Imanile ei meeldinud Lausanne’i maja, mille nad järgmisel aastal müüki panid.) Abikaasad armastasid New Yorki ja järgmistel aastal võis neid sageli näha vestlusse süvenenult Broadway 708 korteri ümbruse kohvikutes. Siiski jäi Bowie vaieldamatult britilikuks, sest Iman tõi välja tema mängleva naljaka külje ja armastas tema kuiva huumorit.

Nii mõnigi New Yorgi ettekandja langes Davidi väikeste naljade ohvriks, kui ulatas lauljale enne tellimuse saamist kuuma kokku rullitud käterätiku, mille peale Bowie seda küsivalt silmitses ja uuris: „Kas see on surnud?” Isegi harvad kokaiinilaksud olid jäänud minevikku, nüüd liialdas David haruharva alkoholiga ning kuigi ta suvisel tuuril oma saterkuues innukalt tantsu lõi, jättis ta tegelikult tantsukultuuri, millega oli end sidunud, rahulikult Reeves Gabrelsi hooleks: „Tegelikult ei käinud David reividel, tal polnud selleks soovi, kuna sel ajal oli ta pikka aega kaine olnud.”
Gabrelsi ja Bowie vahel kujunes nii lähedane muusikaline suhe kui Bowie ja mõne kaasmuusiku vahel üldse olla sai, see oli seda mitmetahulisem, et kitarrist oli nooremast põlvkonnast, kes oli Bowie muusikaga üles kasvanud. Gabrels kõikus eufooria vahel võimalusest töötada koos oma lapsepõlve kangelasega ning meelehärmi vahel, et pidi tegelema Bowie äriorganisatsiooni ja naaklustega laulukirjutamistasude pärast, mis umbes tol ajal esile kerkisid. Paljud Bowie muusikud nimetavad teda üheks oma parimaks tööandjaks – „Selles mõttes olen ma tema suurim fänn,” ütleb Carlos Alomar –, kuid teiste jaoks oli Isolariga suhtlemine pidevalt ebameeldivusi põhjustav. Bowie mänedžment jättis mõnele kaastöölisele, näiteks Erdal Kizilcayle mulje, et ta peaks pakutud protsendi vastu võtma ja end õnnelikuks pidama. Bowie leeril oli selleks ka põhjust – iga muusik, kes Davidiga koos töötas, võis olla sisuliselt kindel, et tema rahaline seis muutus üleöö –, kuid sääraseid argumente oli iseäranis raske seedida üheksakümnendate lõpus, ajal, kui David kogus uut kuulsust mitte muusika, vaid raha tõttu, mis hakkas aina kiiremini sisse voolama.

Bowie võlakirjad, vastuoluline vahend, millega David kogus viiskümmend viis miljonit dollarit oma loomingu kataloogi tulude vastu, vallandas muusikatööstuses sensatsiooni. Võlakirjad, mis anti välja Bowie järgmise kümne aasta autoritasude vastu, tegid staari ka David Pullmanist. Bowie võlakirjadega enim seostatud Pullman nimetati kolmekümne üheksa aastaselt ajakirja Time saja uuendaja hulka ning koostas edaspidi samasuguseid lepinguid ka teistele muusikutele.

Varsti kajastas tema tegemisi kogu maailma ajakirjandus ja kõige veenvam testament võlakirjafenomenile saabus 2001. aastal põnevikuga „Something Wild”, kus kirjanik Linda Davies kudus Bowie võlakirjade ümber keerulise süžee. „Linda raamat näitab lugejatele, kui põnev see ala olla võib,” kiitis Pullman raamatu ilmumisel pressiteates. Bowie kasseeris tehinguga viiskümmend viis miljonit dollarit – kolmkümmend üheksa miljonit naelsterlingit 1997. aasta kursi järgi, millest osa kasutati väidetavalt Briti maksude tasumiseks. Kuid David tahtis raha hoopis teisel põhjusel: oma muusika tagasiostmiseks.

Kui David pidas 1975. aasta märtsis läbirääkimisi Tony Defriesist lahkulöömiseks, säilitas tema endine mänedžer kuni 1982. aastani teatud protsendi kogu muusikast, mida David salvestas. See protsent kahanes aastatega, väidetavalt tervelt viiskümmend protsenti Bowie osast enne 1975. aastat välja antud muusikast ning hiljem vähem, kuid raha pidi laekuma igavesti. Defries säilitas ka masterplaatide kaasomandi ja nagu ta ise väitis, isegi õiguse Bowie tulevastele salvestustele, seda õigust kasutas ta alates üheksakümnendate algusest Santa Monica ’72 live-albumi väljaandmisel 1994. aastal ning teiste BBC ja Astronettesi sessioonidel põhinevate albumite väljaandmisel. Üheksakümnendate aastate keskpaigaks alustas Isolar oma eelkäijaga läbirääkimisi, et Bowie saaks viimaks oma õigused välja osta. Kõnelused olid Defriesi sõprade sõnul sõbralikud: Davidi inimesed ütlesid Defriesi inimestele, et Bowie soovib varasid oma lastele edasi anda. Ükski pool ei ole kunagi kinnitanud, kui suur osa Davidi viiekümne viiest miljonist läks Defriesile, kuid mõned asjaga kaudselt seotud isikud pakuvad, et sellele kulus vähemalt pool summast. Kui nii, siis teenis Tony Defries üle kahekümne seitsme miljoni, muljet avaldav kasum viiesaja tuhande naela pealt, millega ta 1972. aasta suvel Bowie masterplaadid Laurence Myersilt ära ostis.

Järgmiste aastate jooksul tõstatati Bowie võlakirjade teema üha uuesti, sageli koos mõistaandmisega, et nagu Mick Jaggerile, oli ka Davidile saanud raha kinnismõtteks: alama keskklassi poiss, kes tahtis korvata lapsepõlve kasinat elu. Vähesed kommenteerisid seda, et viiekümneaastaselt tuli Bowiel maksta kümneid miljoneid omaenda elutöö tagasisaamiseks. Pärast tehingut ostis Tony Defries Virginias uhke mõisa ning lisaks senigi arvestavale varale oli tal nüüd kümneid miljoneid investeerimiseks, milles ta oli alati olnud ekspert. David oli ostnud tagasi omaenda mineviku.

Kui Bowie motiive veel viiekümne viie miljoni dollari teenimiseks mõisteti valesti, siis juhatas furoor sisse perioodi, kui tema nime seostati üksnes kommertsiga. Finantstööstus jälgis tähelepanelikult Bowie võlakirjadega kaasnevat, kuigi neilt röövis hiilgust hulk kohtuasju Pullmani ja mitme teise poole vahel, kes vaidlesid selle üle, kes oli selle vahendi esimesena leiutanud. Lõplik otsus viitas, et inspiratsioon nendeks ei tulnudki imelaps David Pullmanilt, vaid hoopis Davidi enda ärijuhilt Bill Zysblatilt. Vaidlused teema üle ei lakanud. Tuntud Motowni laulukirjutaja Lamont Dozier kaebas hiljem kohtusse nõustajad, kes töötasid välja tema enda võlakirjade emissiooni, EMI finantsprobleemide järel alandas juhtiv reitinguagentuur Moody’s Bowie võlakirjade väärtuse 2004. aastal vaid ühe pügala võrra rämpsvõlakirjadest kõrgemale tasemele.

Alates ajast, kui Bill Zysblat, kes töötas ka Rollong Stonesi heaks, oli hoidnud Serious Moonlight tuuri rahaasjadel teraselt silma peal, oli temast saanud Davidi peamine nõustaja. Bowie võlakirjade tekitatud elevuse harjal kavandas Zysblat ka Bowie panka – idee, millest viimaks loobuti probleemide tõttu skeemi operaatoriks valitud pangaga – ning teatas 1998. aasta suvel, et kavatseb luua internetiteenuse pakkuja BowieNet.

Viimase paari aasta jooksul oli David internetist samasuguses elevuses nagu kunstist ja muusikast: „Ta oli päris esirinnas ja see oli ka loogiline,” ütleb Thomas Dolby, Bowie Live Aidi klahvpillimängija.

Dolby oli kolinud Ameerika läänerannikule, et käivitada interneti idufirma, ning Bowie oli tema elevust jaganud. „See oli hedonistlik tunne, olla hetkes, saada osa sellest erutusest, mida ta koges.” Dolby ise oli elanud läbi samasuguse arengu, kui nägi oma kaasaegseid, näiteks David Byrne’i, liikumas ajaveetmisest Mudd Clubis videomeediumi võimalusi uurima. „Need olid loovuse piksevardad. Ja David oli väga elevil – see, mida ta nägi, oli tagasipöördumine rohujuureliikumisse.
Ta võis istuda esireas ja oli juhtpuldi juures, tegi spontaanseid asju ja sai otsekohe tagasisidet.”
Bowie elu kaardistus võrgus vähemalt järgmiseks kümnendiks, kuid tema mõju ulatus kaugemale omaenda saidist või muusikast. Mitme internetitööstuse asjatundja sõnul kaardistas Bowie interneti tulevikku.

Tehnikaajakirjanik John Naughton nimetas Bowiet hiljem juhtivaks futuroloogiks ja mitme kõige läbinägelikuma vaatevinkli algatajaks, mida meie võrgustunud maailma kohta on tehtud. Üheksakümnendate aastate lõpus nägi Bowie interneti potentsiaali uute kogukondade rajamisel, kuid märkas ka pikemaajalist mõju autoriõigustele, ennustades autorluse ja intellektuaalse omandi ohtusattumist. 2002. aastal prognoosis ta, et muusika „muutub millekski kraanivee- või elektritaoliseks”, ennustades voogedastusteenuse pakkujate, nagu Spotify teket. Bowie ei läinud kunagi niikaugele, et nimetada ennast visionääriks, tema seisukohad kaasaegse kultuuri arengust piirdusid tavaliselt reklaamintervjuudega.

Paul Trynka „David Bowie. Starman“, kirjastus Tänapäev 2016

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid