Reigi õpetaja lugu: armukolmnurk Hiiumaal lõppes pastori naise ja tema armukese pea maharaiumisega
Aino Kallas kirjutas teoses „Reigi õpetaja“ kuulsaks Hiiumaa Reigi kiriku õpetaja Paul Lempeliuse, tema naise Catharina Wycki ja kiriku diakoni Jonas Kempe. Kaks viimast hukati pea maharaiumise läbi Tallinna linnusekohtu 1649. aasta otsusega. Miks nad tegelikult hukati, sellest kirjutab raamatus „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“ Karl Hein.
Hiiumaa põhjarannikul asub väikene Reigi küla koos kirikuga. Iseseisev kogudus rajati sinna 1627. aastal ja õpetajaks määrati soome päritolu Paul Lempelius. Selle pastorihärra elukäik on tänaseni jäädvustunud Aino Kallase romaanis „Reigi õpetaja“. Autorit paelus huvitav seik Lempeliuse eluloost: nimelt hukati 1649. aasta 6. veebruaril Tallinna linnusekohtu otsusega pea maharaiumise teel pastori naine Catharina Wyck. Koos temaga hukati ka Reigi kiriku diakon, keegi Jonas Kempe, kelle kohta on ürikutes säilinud Paul Lempeliuse ütlus: „Voolaku Jonas Kempest nii palju verepiisku, kui tema on lasknud minu silmist pisaraid voolata.“
Nii Catharina Wycki kui Jonas Kempet süüdistati nõidumises, ent tegelik hukkamise põhjus oli hoopiski abielurikkumine – pastor Lempeliuse laulatatud naisel oli olnud diakoniga salasuhe. Süüalused üritasid kohtuistungist kõrvale hiilida, põgenedes Hiiumaalt Soome, ent nad tabati, toodi Tallinnasse kohtusse ja hukati.
1923. aastal näitas Reigi köster ja kooliõpetaja Voldemar Kvarnström (Qwarnström) umbes leheküljepikkust kirjeldust noist 17. sajandi Reigis toimunud sündmustest kuulsale soome-eesti naisautorile Aino Kallasele. Need read intrigeerisid kirjanikku, kes otsustas selle rootsiaegse suhtekolmnurga ilukirjanduslikus vormis kirja panna. Ta koostas raamatu „Reigi õpetaja“, mis on Aino Kallase üks tuntumaid ja pikemaid ajaloolisi jutustusi, mida mahu poolest võiks isegi romaaniks nimetada.
„Reigi õpetaja“ kirjutamise ajal veetis Kallas kaks nädalat Reigis, et õppida tundma sealse ümbruskonna olusid ja maastikke, uuris vanu kirikuregistreid ja otsis üles ka kohtuistungite protokollid, kus toonased sündmused olid kõige täpsemalt kirjas. Kokku töötas ta „Reigi õpetaja“ kallal kolm aastat. Kallas ei olnud kirjanik, kes oleks ajalooallikatest kramplikult kinni hoidnud, vaid ta jättis endale nende tõlgendamiseks suhteliselt vabad käed. Nii vastab jutustuse struktuur küll enam-vähem ajaloolisele tegelikkusele, ent mitmeid üksikasju on Kallas teadlikult muutnud.
Peamine erinevus „Reigi õpetaja“ sündmustiku ja ajaloolise tegelikkuse vahel on sündmuste toimumise aeg. Loo kulminatsioon, Catharina ja Jonase hukkamine, on nihkunud ajas 17 aastat varasemaks, ürikutes märgitud 1649. aastast 1632. aastasse. Ka on Kallas 22 aasta vältel aset leidnud sündmused „Reigi õpetajas“ kokku surunud neljale ja poolele aastale. Sellega on ta muutnud oma loo tegelased nooremaks. Kui ajalooline Reigi õpetaja oli kohtuprotsesside ajal juba „vanadusest nõder pastor“, tema naine Catharina aga küpses eas proua, siis romaanis on kõik tegelased oma parimates aastates – Catharina ja Jonas 28-aastased, Lempelius neist kümmekond aastat vanem.
Paulus Andreae Lempelius
Aino Kallase „Reigi õpetaja“ on kirjutatud pastor Lempeliuse mälestuste vormis. Lempelius omandas hariduse Turu toomkoolis, seejärel siirdus ta Eestisse, kus ta oli Tallinna toomkoolis ajavahemikus 1622–1624 õpetaja ja aastatel 1624–1625 rektor. Seejärel tagandati Lempelius ametist ja ta elas ilma tööta suhtelises vaesuses kuni 1627. aasta septembrini, mil ta saadeti Hiiumaale Reigi kirikusse pastoriks.
Kirjanduslikel kaalutlustel on Kallas mitmeid ajaloolisi tõsiasju Lempeliuse elust muutnud. Näiteks põhjendab ta Lempeliuse tagandamist Tallinna toomkooli direktori ametikohalt sellega, et Lempeliust olevat süüdistatud ühe oma õpilase tapmises. Tegelikult on tema vallandamise põhjustena nimetatud korralagedust, rootsi keele mitteoskamist ja koolimajas tütarlastega läbikäimist. Lempelius ise süüdistusi omaks ei võtnud ja väitis, et ta on rektorikohalt minema kihutatud „ilma igasuguse põhjuseta ebakristlikult“. Pärast vallandamist jäi Lempelius kaheks aastaks töötuks ja pidi „kannatama suurt puudust ja kerjama oma abikaasaga leiba“, nagu ta ise on kirjeldanud.
1627. aasta suvel õnnestus Lempeliusel endale viimaks töökoht leida – ta määrati Hiiumaale Reigi kiriku pastoriks. Aino Kallas on „Reigi õpetajas“ jätnud mulje, otsekui oleks Lempelius saadetud pagendusse täielikult Jumalast hüljatud külla. Tegelikult ei olnud Hiiumaa sel ajal sugugi säärane ääremaa, nagu Kallas mõista annab. Hiiumaa oli toona igati arenev ja kultuurne saar, mis kuulus tolleaegse Rootsi ühele mõjukaimale väepealikule ja riigitegelasele Jacob De la Gardiele, Pontus de la Gardie pojale, kes oli sinna asutanud ka Eesti esimese klaasikoja.
Reigi kogudus, kuhu Lempelius määrati, ei olnud sugugi vaene, nagu Aino Kallase kirjeldustest võib mulje jääda. Kiriku juurde kuulus vana kirikumõis koos rehielamu, aitade ja loomalautadega. 1635. aastal ehitati pastoriperele koguni uus klaasitud akendega mitmekambriline häärber. Kirikumõisa juurde kuulusid ka suured põllu- ja heinamaad ning mitmed uhked lisahooned; vöörmündri abiga oli pastor lasknud oma maadele püstitada isegi väikese tuuleveski. Kui Aino Kallas rõhutab oma jutustuses pastori viletsust, siis tegelikult oli Reigi Tallinna toomkoolist vallandatud Lempeliusele suurepärane koht, kuhu tööle asuda
Catharina Wyck
Oma naisega kohtus Paul Lempelius enne Reigisse elama asumist. Kallas kirjeldab seda järgmiselt: „Nendel aegadel astusin mina ka abiellu ning võtsin enesele abikaasaks neitsi Catharina Eriku tütre Wyckeni, Turu linnast Soomemaalt, auväärsest ja hääst perekonnast, Turu linnavogti Erik Wyckeni ainsama tütre, ke minust oli ea poolest enam kui kümme ajastaega noorem.“ Tõde on selles lõigus vähe – tegelikult oli Catharina Tallinnas elav leskproua, kaupmehe Hans Wycki tütar, kellega abiellumise organiseerisid Lempeliuse Tallinnas elavad sõbrad. Ka nimekuju on jutustuses ilmselt kirjanduslikel kaalutlustel muudetud – allikates esineb naine Catharina Wycki või Wiecki nime all. Kaasavaraks pruudi isalt sai Lempelius arvatavasti maja Haapsalus.
Paul Lempeliusel ja Catharinal oli erinevate allikate andmetel vähemalt kuus järeltulijat: 1637. aastal surnud Magnus, Turu ülikoolis õppinud Johan ja Paul, 1662. aastal Turu linnas käinud Andres, ja 1644. aastal sündinud Thomas, kellest sai rätsep. Ka oli neil vähemalt üks tütar, keda mainitakse hilisemates kohtuprotsessides. Aino Kallase jutustuses on aga pastoripaar oma lapsed kaotanud – nende ainsad poeg ja tütar surevad veel Tallinnas viibides katku. See muudab oluliselt Catharina käitumist: „Aga minu naine Catharina muutus senest ajast pääle, nii et kõik seda tähele panid, ja temasse tuli võõras rahutus ning hinge tusk, nõnda et tema enam ühel kohal ei tahtnud püsida, ning suur kannatamatus, mida mina püüdsin kanda palvuse ja pitkameelega, olgugi, et ka minu süda järeltulijate kaotamise pärast küll kangesti ahastas. Ja mina olen näinud teda istuvat mõnegi stunni ning õõtsutavat tühja üska nagu naised, kes last omas süles hällitavad, nõnda et juba kõrvalistelgi hakkas temast hale.“
„Reigi õpetajas“ pastoriperre enam uusi lapsi ei sünni – abielu viljatus saab üheks peamiseks teguriks, miks abikaasad teineteisest võõranduvad ja Catharina Jonas Kempega afääri alustab. „Kui Issand oleks omas armus tema üska uuesti viljaga õnnistanud, siis oleks mõnigi asi paremini olnud ja kõik see tulemata jäänud ning ka seesinane lugu küll kirjutamata olnud. Aga Issand pani kinni tema lapsekoja, nõnda et temal enam ep olnud lapsi,“ arutleb Lempelius Kallase jutustuses.
Tegelikud põhjused, miks pastori naine oma mehest tüdines ja viimaks koguni abielu rikkus, polnud sugugi nii romantilised, kui neid kirjeldab Kallas.
Kohtuprotokollidest selgub, et Catharina ja Lempeliuse suhted olid pingelised juba enne Jonas Kempe Reigisse tulekut. Talupojad Christian Mårtinßon ja Jacob Larßon olevat sattunud nägema, kuidas pastor andis oma naisele käega kaks-kolm hoopi. Selle põhjuseks olnud, et „naine jõi palju ja sõimas meest soome hooraks, soome kelmiks ja soome koeraks“. Samamoodi olevat pastori naaber Pila (Pihla) Micko kord näinud, kuidas pastor lõi oma naist rusikaga näkku ja kiskus juustest.
Säilinud kohtuprotokollid annavad meile tunnistust sellest, et Catharina Wyckil olevat olnud väike viinaviga küljes, mis teda agressiivseks tegi. Mitmete tunnistajate sõnul olevat pastoriproua käinud küla peal viina kerjamas ja kord ähvardanud ta koguni noaga oma tütart, kui too teda talitseda püüdis. Veel olevat Catharina kurtnud saunanaisele oma abikaasa impotentsust, rääkides, et „mees oli ära nõiutud ja ei saanud enam abielukohustust täita“. Paul Lempelius oli selleks ajaks tõepoolest juba küllaltki eakas mees, mistõttu põhjused, miks Catharina endast tunduvalt noorema Jonas Kempega afääri alustas, olid arvatavasti märksa lihalikumad kui need, mida kirjeldab Aino Kallas.
Jonas Kempe
Jonas Nicolai Kempe (Kempius), kellega Catharina Wyckil Reigis salasuhe tekkis, oli pärit Smålandist. Aino Kallas on Kempe elukäigus mõningaid fakte muutnud – näiteks ei tulnud noormees Reigisse mitte Stockholmist, vaid Tartu ülikoolist, kus ta oli õppinud 1638. aastast alates. Ka ei saadetud teda saarele koheselt diakoniks, vaid ordineeriti alles 1644. aastal – esialgu töötas ta Reigis Lempeliuse ja Catharina laste koduõpetajana.
Millal Jonas Kempe ja Catharina Wycki vaheline afäär alguse sai, võib ainult oletada. Võimalik, et suhe sai alguse juba tolsamal 1642. aastal, kui pastor Lempelius Turus viibis. Kindel on aga see, et noore, äsja ülikooli lõpetanud Kempe ja rahulolematu pastoriproua vahel tekkis suhe, mida vanaldane kirikuõpetaja pika aja jooksul ei märganud, lootes teha Jonasest oma mantlipärijat ja tulevast väimeest.
Catharina ja Jonase salasuhe
Catharina ja Jonas suutsid oma salasuhet pastori eest peaaegu et lõpuni varjata. Tunnistajad on kohtuprotokollides kinnitanud, et pastor olnud diakoni suhtes väga leebe ja liiga järeleandlik. Kord olevat Kempe isegi Lempeliusele „suu sisse“ öelnud, et abielluks pigem pastori naise kui tütrega. Ometi tunnistas Lempelius pärast naise ja diakoni hukkamist 1649. aastal, et ta ei kahtlustanud Jonast sugugi, sest see olnud temaga alati väga truu ja aus. Kui piiskop Jhering loost kuulis, olevat ta imestanud ja arvanud, et „härra Paulus on vist peast väheke imelik“.
Jonase ja Catharina vahelisest salasuhtest said kõigepealt teada hoopiski kohalikud talupojad ja külarahvas. Catharina tabati hilisõhtuti Jonase toast särgiväel välja hiilimas, ta avastati diakoni voodist, kuhu ta olevat enda sõnutsi kirpude eest põgenenud, paarikest nähti ka ühistel ratsaretkedel. Endine Kärdla kubjas Lars Jürgensohn tunnistab aga, et olevat näinud kord ühe talupoja pulmas, kuidas Jonas Kempe, pastoriproua jalad süles, Catharinat kuivatatud haugi tükkidega toitis. Paari käitumine olevat olnud sedavõrd siivutu, et kubjas pidas vajalikuks neid korrale kutsuda.
1647. aasta kolmekuningaööl olevat Lempeliuse toatüdruk leidnud põrandalt „härra Jonase härra Pauli proua peal lamamast“, samal ajal kui Lempelius kõrval abieluvoodis sügavat und magas. Pastoriproua ja diakon veensid teenijat vaikima, andes talle kingituseks juustukera, leisika (8,19 kg) villa ja paari kindaid. Toatüdrukut hakkas aga peagi südametunnistus vaevama, mispeale ta kogu loo köstrile ja seejärel ka Lempeliusele ära rääkis.
Samal aastal hakkas üle kogu saare levima kuuldus, et pastoriproua on taas lapseootel. Esialgu pastor Lempelius seda juttu ei uskunud, vaid olla naerma puhkenud ja ütelnud, et „kui prouaga peaks olema sellised lood, siis pole temal selles süüd, kuna ta pole juba kolm aastat kordagi oma naise kõrval maganud, veel vähem temaga abielulist armastust harrastanud“. Kuid juba veebruari alguses süüdistas ta ka ise Jonas Kempet Catharinaga magamises. Peatselt kostis see lugu piiskop Jheringu kõrvu, kes kutsus Jonas Kempe ja Paul Lempeliuse 16. veebruariks Tallinnasse kohtusse, et asjas selgusele jõuda. Ent Jonas põgenes koos Catharinaga kohtumõistmise eest üle merelahe Soome. Paarikesel õnnestus end mõnda aega küll varjata, kuid 1649. aasta alguses olid nad juba tabatud ja Tallinnasse kohtu ette toodud.
Jonas tunnistas end kohtus koheselt süüdi. Kohtunikud kaalusid küll armastajapaarile erinevaid karistusi, ent viimaks otsustati nii Jonas kui Catharina surma mõista. Nad hukati 1649. aasta 6. veebruaril Võlla- ehk Jeruusalemma mäel, Tõnismäe kandis.
Kui „Reigi õpetajas“ on kirjeldatud, kuidas Lempelius elab pärast oma naise surma veel üle 30 aasta rahulikku ja üksildast elu Hiiumaal, kunagi uuesti abiellumata, siis tegelik Lempelius naitus peatselt uuesti. Oma uue abikaasaga jäi ta Reigi kirikuõpetajaks kuni oma surmani 1665. aasta 29. septembril.
Reigi kirik asub Reigi külas Hiiumaa põhjatipus. Kirikut ongi esimest korda mainitud ajal, mil Lempelius seal õpetajaks oli, 1627. aastal. Millal Reigisse esimene pühakoda rajati, pole täpselt teada. „Reigi õpetajas“ kirjeldatud sündmuste ajaks oli see igatahes juba mõnda aega olemas olnud. Lempeliuse-aegset kirikut säilinud ei ole, praegu Reigis näha olev kirik on seal vähemalt kolmas, ehitatud aastatel 1799–1802. Sellele eelnenud kirikuhoone olevat olnud valmistatud puust. Lempeliuse ajal elas Reigi kihelkonnas võrdselt nii rannarootslasi kui eestlasi – pooled koguduseliikmed olevat olnud rootslased, pooled aga eestlased. Lempelius, kes valdas nii soome, rootsi kui ka eesti keelt, sobis seetõttu Reigi õpetajaks suurepäraselt.
Reigi küla koos suurema osaga kogu ülejäänud Hiiumaast kuulus „Reigi õpetajas“ kirjeldatud sündmuste ajal Rootsi krahvile Jakob de la Gardie’le. Ta oli üks Rootsi kuningriigi olulisemaid väejuhte, kes osales Poola-Rootsi sõdades ja Madalmaade ülestõusus ning võitles ka venelaste vastu Ingeri sõjas. Aja jooksul sai temast oluline riigitegelane. Aastatel 1619–1622 oli ta Eestimaa kuberner. Siinmail kutsuti teda Laisk-Jaaguks, sest ta kaalus kõiki oma otsuseid kaua ja põhjalikult. Omades suuri maid Hiiumaal, rajas ta saarele 1628. aastal klaasitöökoja, mis tegutses 36 aastat ja kus hiilgeaegadel töötas 30–35 inimest. Klaasikoda asus Hüti küla läheduses, Kõrgessaare, Käina ja Kõpu poole suunduvate teede sõlmpunktis. Klaasikojas toodeti peamiselt aknaklaasi, laboratooriuminõusid, apteegi- ja meditsiiniklaase. Hiljem lisandusid pesemis- ehk tualettpudelid, lauaklaas, viinaklaasid, veiniklaasid, mõõduklaasid, silmaloputusklaasid jne. Aino Kallas on rõhutanud Reigi kirikuõpetaja vaesust oma romaanis just klaasnõude puudumisega: „Siis kallasin mina võõrale senesse meie ainsasse tinapeekrisse Claret’i, aga enesele ja oma naisele Catharinale puukruusidesse (...) Sene joogi jaoks oleks kõlvanud hõbe- elik kuldkarikas elik ka Böhmimaa kristallklaasid, aga meie süda on kummatigi otsekohene ning täis alandlikku auvuandmist!“ Tegelikult pole põhjust arvata, nagu oleks pastoriperes kenadest klaaspeekritest puudus olnud – on teada, et Lempelius ise oli Hüti klaasikoja toodangu vahendaja.
