Varalahkunud näitleja Jaan Saul Pansole: õpetaja, ma ei taha surra

26. detsembril saanuks näitleja Jaan Saul 80aastaseks. Kui paljud teda mäletavad 1960ndate aastate filmidest? See imposantse välimusega väga lootustandev kuid noorena lahkunud näitleja oli dirigent Peeter Sauli noorem vend.

Poisid Peeter ja Jaan elasid Tallinnas Laulupeo tänaval. Jaan oli suhtleja, aga Peeter mängis rohkem omaette. „Peetrit ei võetud teistega mängima, tõrjuti eemale. Ka koolipoisina ei võetud teda kampa, küllap ei andnud mõõtu välja,“ meenutab Peetri abikaasa Heli Lääts nüüd. „Peeter ütles mulle, et tal pole kunagi südamesõpra olnud. Peeter oli väga tugev, aga haavatav oma tugevate nõrkustega.”

Aga alles siis, kui juba noormees Peeter Saul Laulupeo tänaval uhke motorolleriga ringi kihutas, oli see neiude silmis omaette vaatepilt.

Jaan Saul sündis niisiis 25. detsembril 1936 Linda ja Voldemar Sauli teise lapsena. Linda Saul oli Tallinna Töölisteatri dirigent, hilisem Noorsooteatri muusikajuht. Voldemar Saul oli Eesti Raadio sümfooniaorkestri viiulimängija. Väiksena oli Jaan tihti emaga teatris kaasas. Tema lapsepõlve mängukaaslasteks olid näitejuht Leo Kalmeti pojad Hanno ja Toomas Kalmetid, tulevased kunstnikud Henno ja Jüri Arrakud ning tulevane raadiomees Andres Vihalem.

Saulide suguvõsa mehed on väga pikad, meeter üheksakümmend ja üle. Dirigent Peeter oli pikk mees, aga suguvõsas üks lühemaid. Heli ja Peetri vanem poeg Indrek on üle kahe meetri. Peetrist väiksemad on pojad Kaarel ja Peeter Lorents, keda nad kutsuvad ka mini-Peetriks.
Peeter oli vend Jaanist neli aastat vanem ja kunagi ka pikem. Aga 19aastasena oli Jaan kasvanud juba Peetrist pikemaks.

„Vend Jaan oli päikeseline. Kui Jaan naeris, hakkas nagu Zeus naerma ja mitte keegi ei saanud siis ükskõikseks jääda,“ rääkis Peeter kunagi vend Jaanist uhkusega.
Jaan Sauli võimas kuju on vast paljudel meeles mitmest filmist. Aga Jaan oli juba keskooli ajal praktiliselt surmale määratud. Ta sai sarlakitejärgse südamekahjustuse ja lõpetas keskkooli invaliidina.

Kaks aastat tagasi meie seast lahkunud Peeter on kunagi meenutanud: „Mäletan, kuidas Jaan tuli koju ja hõiskas, et sai valge passi ja tal pole nüüd vaja tiblade sõjaväkke minna. Ema Linda Saul pidi šoki saama. Küsis, kuidas sa selle said. Arst pannud kõrva südame peale... Jaanis oli ka osavat kirjameest. Vend tundis ka suurt huvi muusika vastu ja tal olid ostetud kõikvõimalikud ooperiplaadid, Puccinid, Verdid, Tšaikovskid. Ja ta mängis suhteliselt hästi klaverit. Võib olla, et mõttes sihtis ta ka ooperilavastajaks. Aga ta leidis oma kutsumuse küll vara. Venda valmistas end ette matemaatika-füüsika erialaks, aga kui esimesel kursusel Haim Drui ta draamaringi kutsus, sai ta sealt impulsi ja läks Panso kooli.“

1956. aasta sügisel astus Jaan Saul Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna füüsika erialale. Seal õppimise ajal laulis ta TRÜ meeskooris ja käis draamaringis. Talle meeldis näitlemine, aga kui 1957. aastal avati Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti kateeder, otsustas Jaan Saul enda andes kaheldes sinna mitte katsetada, põhjendades oma päevikus 25. juunil 1957: „Parem olla keskpärane füüsikaõpetaja kui keskpärane näitleja, ning kas ma tõepoolest olen andekas ja tulevikuga näitleja – selles kahtlen kõvasti.“

Ilmselt mõjutas otsust ka Tartus õppiv Jaani armastatu Malle. Ometi juba 1957. aasta detsembris saatis Jaan Saul sisseastumissooviga kirja Voldemar Pansole. 1958. aasta veebruaris astuski ta eksamikomisjoni ette, et pääseda lavakunsti kateedri II kursusele.

1961. aastal asus ta tööle Vanemuise teatrisse ja sai kohe palju tööd. Ta tegi Vanemuises mõne hooajaga kümmekond rolli. Jaan Saul lahkus Vanemuisest 1964. aastal ja läks Moskvasse Kõrgemate Kinorežissööride Kursustele.
1965. aastal kutsus Voldemar Panso Jaani just asutatud Noorsooteatrisse, aga aasta hiljem, 3. juulil 1966 Jaan Saul suri.

Jaan Saulil on abikaasa Aime Piirsaluga kaks last – arst Anneli ja filmiprodutsent Juhan.

Peeter Saul on meenutanud: „Näitlejana polnud temas edevust kopika eestki. Arvan, et minu vend oli selles vallas sündmus, omaette etapp. Ta sisemaailm oli rikas ja ta oli eetiliselt kindel inimene, kes mitte midagi kartes ja tõetundega läks Vanemuises vastuollu Kaarel Irdiga. Küsisin temalt, mis inimene on Ird. Ta ütles, et kui Kaarel tuleb proovisaali ja vaatab proove, näeb ta kohe, mis viga ja oskab öelda ka vea põhjuse. Kui aga ise lavastab, siis vigu ei näe ja ei oska neid ka parandada.”

Jaan Sauli päikseline naer on unustamatu nagu tema tragöödia. Legendaarne lavastaja Voldemar Panso kirjutab raamatus oma elu võimsamatest elamustest, mida ta kunagi ei unusta: „Kõige traagilisemat elamustki kuulen ikka läbi sisekõrva, kui eluvaakuv Jaan Saul karjus mulle haiglapalatis: „Õpetaja, ma ei taha surra!!!” Nõnda võib karjuda surmalävel ainult see, kellel nii palju jääb ütlemata.”

Jaan Sauli filmirolle

Jaak Riit – Egon Rannet „Vihmas ja päikeses“, režissöör Herbert Rappoport, 1960
Lev Kassil, Maks Poljanovski „Noorema poja tänav“
episoodiline roll – Egon Rannet „Laulu sõber“, režissöör Ilja Fogelman, 1961
Põrgupõhja Kusta – Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uus