Katariina II elu: kui keisrinna Potjomkiniga kohtus, langes mees põlvili ja avaldas armastust
Katariina II (1729-1796) oli Venemaa mõjukamaid valitsejaid, kes tegi palju reforme ja elas samas liiderlikku isiklikku elu. Tema valitsemisajal asutati Eestis Paldiski ja Võru linnad. Viimases on Katariina allee ja seal 2013. aastal püstitatud elusuurune pronkskuju. Simon Sebag Montefiore kirjeldab raamatus „Romanovid” seni avaldamata arhiivimaterjalidele ja kirjadele tuginedes detailselt selle Venemaa valitsejanna elu, mille Eesti Televisioonis näidatav telesari augustis vaatajateni on toonud.
Kes koos Katariina Suurega tegutsesid?
KATARIINA II (KATARIINA SUUR), keisrinna 1762–1796 (sünnipäraselt Sophie von Anhalt-Zerbst), Peeter III, Peeter I tütrepoja lesk
PAUL I, Peeter III ja Katariina II poeg, keiser 1796–1801
Grigori Orlov, Generalfeldzeugmeister (suurtükiväekindral), krahv, hiljem vürst
Grigori Potjomkin-Tavritšeski, vürst, Alkibiades, Kükloop, Säravaim
Krahvinna Praskovja Bruce, Katariina õuedaam
Noor Katariina
Katariina vanemad olid surnud. Tema poeg Paul oli alles väike, aga nii nagu paljudes kuninglikes peredes, mürgitas nende vahekorda pärilikkuse möödapääsmatu järjestus, mis andis emaduse heatahtlikule loomusele vastupidise suuna. Pauli täisealiseks saamine võis tähendada tema ema hävingut. Kui Paul veidigi võimekust oleks üles näidanud, muutunuks tema huvid otsekohe eitamatuks. Katariina õnneks Pauli ebajärjekindel iseloom laostas nende suhet, kuid õigustas Katariina valitsemist.
Perekonna asemel lõi Katariina endale intiimse lähikonna. Tema kõige lähedasem sõbranna oli tema kauaaegne õuedaam krahvinna Praskovja Bruce, Peeter Suure kunagise armukese krahvinna Rumjantseva tütar. Bruce oli kõigis armuasjades ustav liitlane – „inimene, kellele ma võin öelda kõike, kartmata tagajärgi”. Neil oli samasugune meestemaitse ja ühesugune seksuaalne entusiasm, mille tõttu Praskovja omandas l’éprouveuse’i, keisrinna armukeste järeleproovija maine. Asi osutus tegelikult küll pisut keerulisemaks, aga iga monarh vajab sellistes asjades usaldusisikut, kelles on ühendatud sõbra lojaalsus, diplomaadi taktitundelisus ja sutenööri otsekohesus.
Katariina andestas oma „sündinud koomikule” Lev Narõškinile Peeter III toetamise ning määras ta uuesti ülemtallmeistriks. Ehkki Narõškin oli nii ebasportlik, naljatas keisrinna, et ta tulnuks nimetada hoopis eeslite ülemaks. Kuid Katariina jaoks oli armuke alati tema elu keskmes. Ta polnud kaugeltki nümfomaan, nagu legend arvab, vaid vankumatu järjestikmonogaam, kes jumaldas koos armsamaga oma õdusas apartemendis kaardimängu ning kirjandus- ja kunstihuvide arutamist: kõigis oma residentsides andis ta kindraladjutant Orlovile apartemendi enda eluruumide kohal. Kui mees iganes soovis, tuli ta mööda rohelist treppi otse keisrinna ruumidesse. Katariina mängis Orloviga igal õhtul kaarte – farot ja besiiki –, kasutades Jelizaveta toidulifti, mis läbi põranda kehakinnitust tõi.
Keisrinna oli pühendunud Orlovile, aga tal oli palees veel teinegi austaja. Potjomkin, kellega ta oli kohtunud paleepöördeööl, oli kuulus oma hea välimuse („Tema juuksed on ilusamad kui minu omad,” ütles Katariina), sädeleva intellekti ja teoloogiahuvi poolest ning paistis silma oma järeleaimamise andega.
Grigori Potjomkin. Allikas: Wikipedia
Kui Orlovil keisrinna meele lahutamisega raskusi oli, kutsus ta Potjomkini teda lõbustama. Kui Katariina palus tal näidata oma järeleaimamisoskusi, eitas Potjomkin selliste annete olemasolu endal, aga tegi seda kerge saksa aktsendiga, mis vastas täpselt keisrinna enda omale. Pärast lühikest vaikushetke, mille kestel seltskond ootas, kas see Katariinat lõbustab, puhkes too täiest kõrist naerma. Mingil hetkel, kui keisrinna paleekoridoris Potjomkiniga kohtus, langes mees põlvili ja teatas oma armastusest tema vastu.
Katariina ei andnud talle mingit lootust, aga sellegipoolest edendas ta Potjomkini karjääri. Potjomkini armuelu oli legendaarne ja on vihjeid selle kohta, et tal võis olla armulugu keisrinna sõbranna krahvinna Bruce’iga. Siis ühtäkki Potjomkin kadus õukonnast. Räägiti, et Orlovid olid ta Katariinaga flirtimise eest piljardikeppidega läbi peksnud. Tõenäoliselt aga oli ta lihtsalt haigestunud. Nii või teisiti, Potjomkin jäi ilma oma vasakust silmast ja kaotas enesekindluse, langedes masendusse. Katariina päris, mis on Potjomkinist saanud, ja saatis talle krahvinna Bruce’i kaudu sõnumi: „On väga kahetsusväärne, kui sääraste haruldaste annetega inimene läheb kaduma seltskonnale, kodumaale ja neile, kes temast lugu peavad.” Kui ta õukonda tagasi tuli, sai mees, keda omal ajal oli tema vaimukuse ja ilu tõttu tuntud Alkibiadesena, uueks hüüdnimeks Kükloop.
Grigori Orlov
Katariina vajas ja armastas Orlovi, kes oli tema elu keskne osa, eriti nende mitteametlikke õhtuid: Katariina oli temaga varjamatult soe – mehega, kes armastas muusikat ja laulmist. „Pärast õhtusööki,” on ühel õhtul õukonna päevaraamatusse kirja pandud, „tuli Tema Keiserlik Majesteet armuliselt tagasi oma siseruumidesse ja kaardimängutoas olevad härrad laulsid laule; siis laulsid õukonnalaulikud ja teenijad ning krahv G. G. Orlovi käsul ka kaardiväelased teises toas lustakaid laule.” Esialgu pidi Katariina tasakaalustama edasipürgivaid Orlove vana aristokraatiaga. Nagu iga teinegi soosik püüdis Grigori põlistada vendade positsiooni abiellumise kaudu.
Kuuldused häirisid õukonna ebapüsivat tasakaalu. „Keisrinna võib teha, nagu ta soovib,” hoiatas Panin Katariinat, „aga madame Orlova ei saa iial olla Venemaa keisrinna.” 1763. aasta maikuus, kui Katariina oli palverännakul Moskvast Rostovisse, vahistati tema kammerhärra Hitrovo, kuna ta olevat plaaninud tappa Orlovid ja naita Katariina Ivan VI-ga. See juhtum muutis Orloviga abiellumise võimatuks.
5. juulil 1764, kui Katariina oli ringreisil oma Balti provintsides, oma teisel suurel ringreisil, üritas üks liimist lahti olev ohvitser, Vassili Mirovitš, vabastada Vangi Number Üks – keda omal ajal tunti Ivan VI-na – Schlüsselburgi kindlusest, et teha temast keiser. Mirovitš ja tema sõbrad, kes ei teadnud, et Katariina oli kinnitanud Jelizaveta ja Peeter III korraldusi, et Ivan tuleb tappa, kui keegi talle ligi pääseda püüab, vallutasid väravavahimaja ning suundusid vangikongi poole. Pärast tulevahetust leidis ta endise keisri mitmest torkehaavast veritsevana. Ta suudles surnukeha ja andis alla. Katariina kiirustas tagasi pealinna. Mirovitšil raiuti pea maha, aga tema toetajad pidid läbi tegema kardetud Spitsruten’i, mille puhul vööni paljaks võetud ohver jooksis kadalippu tuhande rivis seisva mehe vahelt, kes peksid teda vitstega. Kümme või kaksteist sellist kadalipust läbi ajamist võis osutuda surmavaks. Kaks eelmist tsaari olid surnud inetut surma, aga nende kadumine ja Katariina poja Pauli noorus olid jätnud keisrinnale vaba tee oma sarmi rakendamiseks. Hämmastaval kombel võitis see tsaari- ja mehetapjast saksa usurpaator endale mitte ainult Vene tsaari ja eduka imperialisti, vaid ka valgustatud despoodi, Prantsuse filosoofide pailapse maine.
30. juulil 1767. aastal sõitis Katariina kaheksa hobuse veetavas tõllas, millele järgnes kuusteist vankrit õukondlasi, kelle hulgas olid kaks Orlovi, kaks Tšernõševi ja Potjomkin, aga ka Katariina poeg Paul, Moskvas Golovini paleest Kremlisse, et avada Katariina valgustatud projekt, seadusandlik komitee. Viissada valitud delegaati, alates aadlikest ja linnarahvast kuni talupoegade ja mittevenelasteni, läksid esmalt koos keisrinnaga õnnistuse palumiseks Uspenski katedraali (moslemid ootasid õues) ja kõndisid siis Granovitaja paleesse, et võtta vastu Katariina suur eeskiri. Selle tõenduseks, et keisrinnal oli asjaga tõsi taga, osalesid ettevõtmises kõik tema soosikud: pärast kaheksateist kuud kestnud salapärast eemalviibimist nimetati Katariina nüüd ühesilmne protežee Potjomkin üheks „eksootiliste rahvaste kaitsjaks”, Grigori Orlov aga luges tseremoonial, mille eeskujuks oli Briti parlamendi avamine monarhi poolt, ette suure eeskirja, mille keisrinna oli ise kirjutanud.
Katariina eeskirjas oli kasutatud mõtteid Montesquieu ja Beccaria teostest ja Diderot’ „Entsüklopeediast”. Katariina eeskujuks olevad filosoofid ei olnud kaasaja demokraatlikud liberaalid, vaid ebausu ja türannia vaenlased ning õigluse, korra ja mõistuse propageerijad. Nii nagu kõigi edevate intellektuaalide puhul pööras ka nende pead kergesti võimukandjate soosing ning neil oli nõrkus vaatemänge armastavate valgustatud despootide suhtes. Katariina tõepoolest mõtles nii nagu nemad ja jälestas orjust. Baroksete paleede fassaadide taga, eriti Moskvas, pidas ta meeles, kuidas pärisorje haisvates kongides ahelais hoiti: „Seal pole ühtki maja ilma raudkaelavõrude, ahelate ja piinariistadeta nende jaoks, kes vähimagi seadusrikkumise toime panevad.” Kõige äärmuslikumaks näiteks selle kohta oli Darja Saltõkova, noor lesknaine ja keisrinna Anna ema sugulane, kes piinas ja tappis sadu talupoegi. (Saltõkova, kes oli solvunud, kui tema armuke abiellus, valas oma viha välja talutüdrukute peale, organiseerides neile õuduste maja. Kaht või kolme meest arvestamata olid kõik tema ohvrid naised, keda piinati pisimategi eksimuste pärast oma ülesannete täitmisel, klobiti ja piinati keeva vee, haamrite, naelte, „palkide, laudade ja pöörlevate nõeltega”. Saltõtšihha, nagu teda hüüti, andis korduvalt altkäemaksu kohalikule politseile, kes kaebajaid sageli karistas, sest Saltõkova oli Moskva kuberneri Saltõkovi sugulane. 1762. aastal Saltõkova lõpuks arreteeriti. Katariina andis korralduse viia läbi täielik juurdlus, mis tõi päevavalgele 138 tõenäolist mõrva, nende seas kümneaastaste laste ja rasedate naiste tapmisi, ja leidis ta süüdi olevat 38 juhul. Kuid arvestades, et julmus pärisorjade vastu oli aadlike seas nii levinud, õigupoolest lausa üks nende eesõigusi, oli keisrinna märkimisväärselt leebe. Saltõtšihha pandi avalikult ahelaisse, tema kaela riputati tahvel kirjaga „See naine on piinanud ja mõrvanud”, ning ta sai eluaegse vanglakaristuse.)
Kuid see ei takistanud keisrinnat kinkimast oma soosikutele kümneid tuhandeid pärisorje. Katariina suhtus äärmiselt ettevaatlikult aadelkonna eesõiguste, eriti pärisorjade omamise õiguse kahtluse alla seadmisse. Kroonumaadel elavate miljonite pärisorjade omanikuna oli Katariina ise suurim orjapidaja ning ta teadis, et tsaari ja aadelkonna partnerlusel, mille aluseks oli nende huvide ühtimine – ühelt poolt teenimine valitsuses ja armees ning teiselt poolt miljonite inimhingede allasurumine ja omamine –, rajanes kogu impeerium. Selle kinnitamiseks ta võimalusi naljalt käest ei lasknud.
Seadusandlik komitee oli osalt mõeldud Katariina valgustatud filosoofia ja filantroopia reklaamimiseks ning see osutus väga sõnaohtraks. Delegaatidel oli suurem huvi arutleda palvekirjade üle, tuues esile pigem ühiskonna üksikute sektorite kui impeeriumi üldisi huve – ehkki nad mõtlesid välja ka nime „Katariina Suur”, mida Voltaire peagi kogu Euroopas levitas. Keisrinna naasis Peterburi, kus sõja ja armastuse keerised päästsid teda seadusandliku komitee raskepärastest arutlustest.
Simon Sebag Montefiore „ROMANOVID. 1613–1918“, kirjastus Varrak 2016
Ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore sündis 1965. aastal ning õppis Cambridge’is Conville & Caius College’is ajalugu. Montefiore teoseid on avaldatud 35 keeles. Tema raamat “Potjomkin” kandideeris Samuel Johnsoni, Duff Cooperi ja Marsh Biography auhinnale. “Stalin: Punase tsaari õukond” võitis 2004. aastal Briti raamatuauhinna ajalooraamatute kategoorias. Kuningliku Kirjandusühingu liige, romaanikirjanik ja teleesineja Simon Santa Montefiore elab koos abikaasa, romaanikirjaniku Santa Montefiore’i ja kahe lapsega Londonis.
