Kuidas sündis Nike: ausalt öeldes ei ole see isegi mitte hea, aga teie ostate!

Sporditarvete brändi Nike looja Phil Knight kirjutab raamatus „Jala jälg“, kuidas ta importis Jaapanist Tigeri spordijalatseid, siis aga sai teada, et Jaapani firma Onitsuka otsib tema selja taga USAs oma toodetele uut edasimüüjat. Kui Knight kiiresti Nike´i välja mõtleb ja hakkab sellenimelisi jalatseid tootma, on jaapanlaste kord vihastada... Enne aga proovib kogenud jooksutreener ja Knighti äripartner Bowerman vahvliküpetajaga luua jooksukingale uutmoodi tallamustrit.

Mingil hetkel meie vestluse ajal juhtisime Woodelliga Bowermani tähelepanu sellele, et treeningjalatsi välistald polnud viimase viiekümne aasta sees muutunud. Tallamustriks olid endiselt kas lained või sooned põhja all. Cortez ja Boston olid uuenduslikud oma pehmenduste ja nailoniga, nende pealsete konstruktsioon oli lausa revolutsiooniline, kuid välistallaga polnud alates 1930ndate majanduskriisist midagi toimunud. Bowerman noogutas. Ta märkis selle üles. Ta ei paistnud eriti huvitatud olevat.

Mäletan, et kui olime kõik päevakorras olevad tööasjad läbi võtnud, rääkis Bowerman meile, et üks jõukas vilistlane oli äsja annetanud Oregoni ülikoolile miljon dollarit, peamiselt uue – maailma parima – jooksuraja tegemiseks. Valjeneva häälega kirjeldas Bowerman rajapinda, mis ta tänu sellele soodsale sündmusele oli paigaldanud. See oli polüuretaanist, samasugune vetruv pind nagu see, mida kasutati 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel, kuhu Bowerman valmistus minema kergejõustikumeeskonna peatreenerina.

Mul oli hea meel. Ja siiski, ütles Bowerman, polnud ta kaugeltki rahul. Jooksjad ei saanud ikka veel uuest rajapinnast maksimaalset kasu. Nende tallad ei haakunud sellega nii nagu vaja.
Kahetunnise autosõidu ajal tagasi Eugene’i mõtiskles Bowerman selle üle, mida olime Woodelliga talle rääkinud ja ka uue jooksuraja probleemi üle; need kaks probleemi jäid tema pähe keerlema ja sulasid ühte. Kui ta järgmisel pühapäeval koos naisega hommikusöögilauas istus, jäi Bowermani pilk peatuma vahvliküpsetajal. Ta märkas vahvliraua ruudumustrit. See sobis teatud mustriga tema vaimusilmas – mustriga, mida ta oli kuude, kui mitte aastate kaupa seal näinud, või siis lootnud näha. Ta küsis proua Bowermanilt, kas võib vahvlirauda laenata.

Bowermanil oli garaažis tünnitäis polüuretaani, mis oli rajapaigaldusest üle jäänud. Ta viis vahvliraua garaaži, täitis polüuretaaniga, ajas kuumaks – ja keeras kiiresti tuksi. Uretaan kleepis selle kokku, sest Bowerman polnud lisanud keemilist eraldusainet. Ta ei teadnud keemilistest eraldusainetest midagi.

Mõni teine oleks sel hetkel alla andnud. Aga eraldusaine puudus ka Bowermani ajus. Ta ostis uue vahvliraua ja täitis selle seekord kipsiga, ning kui kips kõvastus, läksid vahvliküpsetaja pooled ilma probleemideta lahti. Ta viis saadud vormi Oregoni kummitööstusse ja palus neil valada sellesse vedelkautšukit.

Järjekordne ebaõnnestumine. Kummivorm oli liiga jäik, liiga rabe. See purunes otsemaid.
Aga Bowermanile tundus, et ta on õigel teel.
Ta loobus vahvliküpsetajast. Selle asemel võttis ta roostevaba teraslehe ja vajutas auke täis, luues sellega vahvlitaolise pinna, ning viis selle siis uuesti kummitööstusse. Vorm, mille nad tollest terasest valmistasid, oli elastne, töödeldav, ja nüüd oli Bowermanil olemas kaks jalasuurust ruudukujulist tükki kõvade kumminaastudega, mille ta koju tõi ja jooksukingade taldade külge õmbles. Ta andis jalatsid ühele jooksjale jalga. Too sidus paelad kinni ja jooksis nagu hirv.
Bowerman helistas mulle, täis õhinat, ja rääkis oma katsest. Ta soovis, et saadaksin ühe paari vahveltallaga näidisjalatseid ühte oma uutest vabrikutest. Muidugi, ütlesin. Saadan kohemaid – Nippon Rubberisse.

Heites pilgu aastakümnete taha ja nähes teda oma töötoas askeldamas, proua Bowerman hoolikalt abiks, tuleb mul kananahk ihule. Ta oli nagu Edison Menlo Parkis, Leonardo Da Vinci Firenzes, Tesla Wardenclyffe’is. Jumaliku sädemega. Mõtlen endamisi, kas ta üldse teadis, kas aimaski, et ta on tossude Daidalos, et ta teeb ajalugu, kujundab ümber tervet tööstusharu, muudab põlvkondadeks seda, kuidas jooksjad jooksevad ja peatuvad ja hüppavad. Mõtlen, kas ta üldse aimas, mida ta on korda saatnud ja mis kõik veel tulemas on.
Mina küll ei aimanud.
.................................

Näitusepäeval astusin messikeskusse ning leidsin Johnsoni ja Woodelli juba meie näituseboksi korda seadmas. Nad olid uued Tigerid ilusatesse ridadesse ladunud ja nüüd moodustasid uutest Nikedest oranžide karpide püramiide. Noil päevil olid kingakarbid kas valged või sinised, punkt, aga mina tahtsin midagi, mis tõuseks esile, mis torkaks sporditarvetepoe riiulitelt silma. Niisiis palusin Nippon Rubberil teha eredad neoonoranžid karbid, pidades seda vikerkaare kõige julgemaks värviks. Johnson ja Woodell armastasid oranži ja nad armastasid karbi küljele valgete väiketähtedega kirjutatud „niket”. Aga kui nad karbid avasid ja jalatseid endid uurisid, olid mõlemad mehed vapustatud.

Need jalatsid, Nippon Rubberi esimese laine toodang, ei olnud sama kvaliteediga mis Tigerid, ega sarnanenud ka näidistega, mida olime varem näinud. Nahk läikis ja seda mitte heas mõttes. Wet-Flyte näis sõna otseses mõttes märg, justkui oleks kaetud odava värvi või lakiga, mis ei olnud ära kuivanud. Pealsenahk oli kaetud polüuretaaniga, ent ilmselt ei olnud Nippon selle keerulise ja tujuka ainega ümber käimises sugugi osavam kui Bowerman. Küljel olev logo, Carolyni siuh-säuh mis-ta-n’d-oligi, mida olime hakanud kutsuma vuhhiks, oli kõver.

Istusin maha ja pistsin pea käte vahele. Vaatasin meie oranže püramiide. Mu meel rändas Giza püramiidide juurde. Kõigest kümme aastat tagasi olin olnud seal, ratsutanud nagu Araabia Lawrence kaameliga üle liivaväljade, nii vaba kui üks mees saab olla. Nüüd olin Chicagos, võlakoorem seljas, hingitseva jalatsifirma juhataja, kes tuleb välja uue kaubamärgiga, millel on vilets kvaliteet ja kõverad vuhhid. Kõik on tühine.

Vaatasin messikeskuses ringi, tuhandeid müügiagente, kes tunglesid näituseboksides, teiste boksides. Kuulsin, kuidas nad ohootasid ja ahaatasid kõigi teiste jalatsite peale, mida esmakordselt esitleti. Mina olin see poiss loodusteaduste näitusel, kes ei näinud oma projekti kallal piisavalt vaeva, kes alustas alles eelmisel õhtul. Teised lapsed olid valmistanud purskavaid vulkaane ja välgumasinaid, kuid minul oli üksnes päikesesüsteemi mudel, mis oli valmistatud ema riidepuude külge kinnitatud koitõrjepallikestest.

Neetud, see ei olnud õige hetk tutvustada defektseid jalatseid. Veel hullem, me pidime määrima need defektsed jalatsid pähe inimestele, kes ei olnud meiesugused. Nemad olid müügimehed. Nad rääkisid nagu müügimehed, kõndisid nagu müügimehed ja olid riides nagu müügimehed – ranged polüestrist särgid, Sansabelti püksid. Nemad olid ekstraverdid, meie introverdid. Nemad ei mõistnud meid, meie ei mõistnud neid ja ometigi sõltus meie tulevik neist. Ja nüüd me pidime neid kuidagimoodi veenma, et see Nike väärib nende aega ja usaldust – ja raha.

Ma olin enesevalitsust kaotamas, peaaegu kaotamas. Siis nägin, et Johnson ja Woodell olid selle juba kaotanud ning mõistsin, et mina ei saa seda endale lubada. Nagu Penny, nii vajutasid nad minu paanikahoo nupule. „Vaadake, sõbrad,” ütlesin, „enam hullemaid jalatseid ei ole olemas. Need saavad paremaks. Nii et kui me ainult suudame need maha müüa … oleme omadega mäel.”
Kumbki vangutas alistunult pead. Millised valikud meil on? Vaatasime välja ja sealt nad tulid, kamp müügimehi, kes kõndisid nagu zombid meie boksi poole. Nad võtsid Niked kätte, hoidsid valguse käes. Nad puudutasid vuhhi. Üks ütles teisele: „Mis pagan see veel on?” „Pagan, kui ma vaid teaks,” vastas teine.
Nad hakkasid meid küsimustega pommitama. Hei – mis asi see ON?
See on Nike.
Mis pagan see Nike veel on?
See on Kreeka võidujumalanna.
Kreeka mis?
Võidujum…
Ja mis SEE on?
See on vuhh.
Mis pagan see vuhh on?
Vastus lendas minust välja: see on heli, mis tekib, kui keegi sinust möödub.
See meeldis neile. Oo, see meeldis neile vägagi.

Nad tegid meiega äri. Nad tegelikult esitasid tellimusi. Päeva lõpuks olime ületanud oma julgeimadki unistused. Me olime üks näituse menulugusid. Vähemalt mina nägin seda niimoodi.

Johnson, nagu ikka, ei olnud rahul. Igavene perfektsionist. „Kogu selle olukorra ebakorrapärasused,” ütles ta, jahmatasid teda. Nii ta ütles: kogu selle olukorra ebakorrapärasused. Ma anusin teda, et ta hoiaks oma jahmatuse ja ebakorrapärasuse endale ja jätaks rahule. Aga ta lihtsalt ei suutnud. Ta võttis ühe kõige suurema arve kätte, haaras müügimehel nööbist kinni ja nõudis selgitust sellele, mis toimub. „Mis mõttes?” küsis mees. „Ma mõtlen,” vastas Johnson, „me tuleme lagedale selle uue Nikega, see on täiesti testimata ja ausalt öeldes ei ole see isegi mitte nii hea – aga teie, mehed, ostate. Mis värk on?”
Mees naeris. „Me oleme teie, Blue Ribboni meestega, aastaid äri ajanud,” ütles ta, „ja me teame, et teie räägite tõtt. Kõik ülejäänud panevad paska, aga teie, mehed, ajate alati sirget juttu. Nii et kui teie ütlete, et see uus toss, see Nike, on asja väärt, siis meie usume.”
Johnson tuli kukalt kratsides boksi tagasi. „Tõtt öelda,” ütles ta. „Kes teab?”
Woodell naeris. Johnson naeris. Mina naersin ja püüdsin mitte mõelda oma paljudele pooltõdedele ja ebatõdedele Onitsuka suhtes.

Hea uudis levib kiiresti. Halb uudis levib kiiremini kui Grelle ja Prefontaine. Raketikiirusel. Kaks nädalat pärast Chicagot kõndis Kitami minu kontorisse. Ilma ette teatamata. Ilma hoiatamata. Ja asus ilma keerutamata asja kallale. „Mis asi see on … see” nõudis ta, „see … NI-ke?”
Tegin pähe ilmetu näo. „Nike? Oh. See pole midagi. See on kõrvalliin, mille me arendasime välja, et hajutada riske juhuks, kui Onitsuka viib oma ähvarduse täide ja tõmbab meil vaiba alt ära.”
Vastus tegi ta relvituks. Nagu pidigi. Olin seda nädalaid ette valmistanud. See oli nii mõistlik ja loogiline, et Kitami ei teadnud, mida vastata. Ta oli tormanud siia lahingut pidama, aga mina võtsin tema rünnaku vastu, teeseldes nurkaaetut.

Ta tahtis teada, kes need uued jalatsid valmistas. Ütlesin, et need on valmistatud erinevates Jaapani vabrikutes. Ta tahtis teada, kui palju Nikesid me olime tellinud. Mõned tuhanded, vastasin.
Ta oiatas. Ma ei olnud kindel, mida see tähendas.
Ma ei maininud talle, et kaks mängijat minu sõjakast kodulinnameeskonnast Portland Trail Blazersist olid just kandnud Nikesid 133:86 võiduga lõppenud mängus New York Knicksi vastu. Oregonian levitas hiljuti fotot Geoff Petriest, kes põrutab mööda ühest Knicksi mängijast (nimega Phil Jackson) ja Petrie ketsil on näha vuhhi. (Olime äsja teinud lepingu veel paari Blazersi mängijaga, et ka neid ketsidega varustada.) Hea on see, et „Oregonian” ei ole Kobe linnas kuigi levinud.

Kitami küsis, kas uus Nike on kauplustes müügil. Loomulikult mitte, valetasin. Või pisut luiskasin. Ta küsis, millal ma kirjutan alla paberitele ja müün talle oma ettevõtte. Vastasin talle, et mu partner ei ole ikka veel otsustanud.

Kohtumise lõpp. Ta nööpis oma pintsaku kinni ja uuesti lahti ning ütles, et tal on Californias muid asju ajada. Aga ta tuleb veel tagasi. Ta marssis minu kontorist välja ja ma haarasin otsekohe telefoni järele. Helistasin meie jaekauplusesse Los Angeleses. Bork vastas. „John, meie vana sõber Kitami tuleb linna! Ma olen kindel, et ta tuleb sinu poodi! Peida Niked ära!”
„Ah?”
„Ta teab Nikest, aga ma ütlesin talle, et kauplustes seda ei müüda!”
„Mida sa minust tahad,” küsis Bork, „ma ei saa aru.”
Ta hääl kõlas hirmunult. Ja ärritunult. Ta ei taha teha midagi ebaausat, ütles ta. „Ma palun sul mõned jalatsipaarid ära peita,” karjusin ja virutasin toru hargile.
Selge see, et Kitami oli tol pärastlõunal platsis. Ta ründas Borki, pinnis teda küsimustega, sakutas nagu võmm ebakindlat tunnistajat. Bork mängis tumma – vähemalt nii ta mulle pärast ütles.
Kitami küsis, kas ta saaks tualetti kasutada. See oli muidugi trikk. Ta teadis, et tualett on kusagil tagapool ja ta vajas ettekäänet, et seal ringi nuuskida. Bork ei näinud trikki läbi või siis ei hoolinud sellest. Mõni hetk hiljem seisis Kitami laoruumis, palja elektripirni valguses ja põrnitses sadu oranže kingakarpe. Nike, Nike, igal pool ja ei tilkagi juua.
Bork helistas pärast Kitami lahkumist. „Asi läks lörri,” ütles ta. „Mis juhtus?” küsisin. „Kitami tungis laoruumi – kõik on läbi, Phil.”
Panin toru hargile ja vajusin toolile. „Hüva,” ütlesin valjult mitte kellelegi, „ma oletan, et saame nüüd teada, kas suudame ilma Tigerita eksisteerida.”
Me saime ka midagi muud teada.
Varsti pärast seda päeva ütles Bork koha üles. Tegelikult ma ei mäleta, kas ta ütles koha üles või Woodell vallandas ta. Igatahes, mitte kaua pärast seda kuulsime, et Borkil on uus töö.
Ta töötas Kitami heaks.

Phil Knight „Jala jälg. NIKE algust meenutab selle looja“, kirjastus Helios 2016