Eesti muinasjutt: miks hunt on kriimsilm ja miks on karul lühike kael
Ennemuiste olnud karu, hunt ja rebane kolmekesi väga suured sõbrad. Nad käinud alati seltsis ja rääkinud üksteise asjad kõik ära väga sõbralikult.
Noh hea küll, ühel päeval tulnud teised jälle ühte kohta metsas kokku. Hunt ja karu teretanud teineteist lahkesti nagu enne, aga rebane jäänud eemale seisma, pole ühtigi teiste juurde tulnud. Hunt küsima: „Kuule, vaderike, mis sul täna on ometigi, et sa enam meie juurde ei tule?“
„Mis sa, va vend, sest küsid, ega ma enam poissmees ole, ma võtsin omale naise. Mis ma enam teiega sõbrustan,“ vastas rebane.
„Ohoo, vaderike, või sina võtsid omale naise ja meie ei teagi sest veel! Mis su naise nimi siis on?“ küsisid hunt ja karu.
„Miili Massinga,“ vastas rebane.
„Küll on aga ilus nimi,“ mõtlesid hunt ja karu ja pidasid aru, kuidas vaderikese noorikut ka näha saada. Lubasid mõne päeva pärast ühe peo teha ja palusid ka rebast pidusse tulla ja nooriku kaasa võtta.
Hunt ja karu kutsusid pidupäevaks suure hulga kõiksugu loomi kokku, et võõrastele süüa anda.
Noh, jõudis see päev kätte, hunt ja karu platsis, ootavad rebast oma noorikuga ka, aga neid ei tule ega tule. Hunt karule ütlema: „Sul, va vennike, head kõvad käpad, roni õite sinna suure kuuse otsa ja vaata, ehk näed teisi tulemas.“ Mesikäpp roninud kuuse latva, vaadanud ja öelnud rõõmuga: „Oh, pole viga, juba tulevadki soo pealt, vana vader käib ikka vee sees solka-solka, aga noorik, ei see taha jalgu märjaks teha, kargab teine ühe künka otsast teise otsa.“ Karu vaadanud ikka veel ja viimaks öelnud: „See on vist kütt, püss näikse teisel õlal olema.“ Hunt hirmu täis: „Ohoo, hull vaderike, tema toob küti siia meie kallale! Sa oled seal paksu kuuse otsas, sul pole nõnda palju karta, aga mina vaeseke olen küti käes üsna hädas.“ Karu nägi teise kuuse all suurt risuhunnikut ja käskis hundil sinna varjule pugeda.
Noh, hea küll, rebane jõudnud oma noorikuga – kassiga – sinna, pannud imeks, et võõrustajaid pole kusagil näha, aga hakanud siiski head lihapraadi nahka panema. Kass roninud lihahunniku otsa ja otsinud sealt kõige paremad lihatükid omale, ise sealjuures nurisedes.
Hunt ja karu pannud imeks, et neil on head toitu ees küll, miks see noorik nuriseb. Karul oli kuuse otsast hea vaadata, mis võõrad all tegid. Kuna hunt risuhunnikust hästi ei näinud, mis teised tegid, hakkas pead tõstma ja risud ragisesid. Kass arvas seal hiire olema, jooksis sinna, kargas hundi silmi kinni ja kriimustas neid kõvasti – sestsaadik ollagi hunt kriimsilm. Hunt kargas valuga välja, pistis jooksu. Kass mõtles, et hunt tuleb teda taga ajama, jooksis hirmuga sinna kuuse otsa, kus karu varjul oli. Karu ronis ülespoole, aga viimaks läks kuuse latv katki ja karu kukkus kõige ladvaga karprõntsti! alla kaela peale. Sestsaadik ollagi karul lühike kael.
„Eesti muinasjutuvestjad on loonud, hoidnud ja kirjeldanud hoopis isemoodi maailma, kus kanad munevad kuldmune ja ka lihtne sepapoiss võib soovi korral kulda lausa sülitada. Vanapagan joob tõrva nagu õlut ja mõnel mehel on kanamuna suurune valguskera, mis on väärt nelikümmend miljonit rubla. Siin kõnnivad vägevad mehed Matsipoeg Mats ja Kalevipoeg. See on tore paik, kus hea alati võidab ja kurjamid jäävad pika ninaga. Ühesõnaga – muinasjutumaa." Loone Ots, kultuuriloolane.
„Eesti muinasjutud“, koostaja Rain Siemer, Ajakirjade Kirjastus 2016
