Harri Vasar 90. Kati Saara Vatmann isast: kui esiklaps Aarne suri, hääbus ka meie isa
Harri Vasarat nimetati Eesti kõigi aegade kauneima tämbriga tenoriks, aga ta oli ka nukumeister ning mahe müstik, kes oma maist matka lastekodust alustades võlus end printsist aegapidi Papa Carloks.
Vasara lapsi võib ära tunda suurte pruunide silmade järgi, mis on ümmargused nagu hiina keisri teetassid. Need silmad on päritud isalt. Vasarad on iseseisvad ja samas üksteist leidnud. Kunagi oli nende kohtumispaigaks Estonia teatri talveaed. Seal kuulis Harri Vasar esmakordselt laulmas oma nooremat poega Lauri Vasarat “Jõulusussi” etendusel, kus olid laval koos Harri, Lauri ja Lauri abikaasa Katrin. Harri Vasara poeg, meie seast lahkunud Aarne Vasar oli dekoraator. T
Talveaias esitlesti ka Harri Vasara plaati, mille koostas Harri tütar Kati Murutar, kes nüüd kannab nime Kati Saara Vatmann.
"Rose Marie" 1976. Foto Rahvusooper Estonia
90. sünniaastapäev on ka Harri esimesel abikaasal, Estonia teatri lauljannal Viivika Vasaral.
Harri ja Viivika tutvusid muusikakoolis. Olid kahekümnesed ja selles eas armutakse kergesti. Mis pärast nende abiellu vahele tuli, ei osanud Viivika hiljem seletada. Need polnud teised naised ega mehed. Viivika ütles, et kõik teised naised olid Harri juures siiski juhuslikud. “Kes tahtis head partiid teha ja kes vaatas kuulsat meest. Harri polnud üldse suur naistemees. Olgugi, et olime Harriga palju aastaid lahus, oli meie vahel alati side ja veel midagi.” Vahel oli tal tunne, et ta lausa segas neid tütarlapsi, kes Harrit ihkasid ja teda nähes lausa hinge kinni hoidsid.
Harril oli komme laulmise ajal kätt rinnal hoida. “Ükskord tuli Harrile kiri, et ärge hoidke nähtaval seda kätt, kus teil on abielusõrmus,” rääkis kunagi Viivika. “Tüdrukud saatsid Harrile pilte ja tahtsid saada autogramme, aga tema ei teinud väljagi. Mina olin see sidepidaja, sest kohusetunne ei lubanud pilte tagasi saatmata jätta.”
Loomulikult ühendas Viivikat ja Harryt neid poeg Aarne ja kindlasti teater ja muusika. Harri teistest abieludest ja romaanidest teati vähem. Harri abielu kohta Kati ema Illega ütles Viivika: “Said oma tohtriga kokku ja läksid Pärnu.” Kati ema on terapeut, nüüd pensionär ja elab pikemat aega Ameerikas. Viivika oli Estonias seda tüüpi artist, keda kõikjale vaja läks. Lavastaja Udo Väljaots ütles, et tahab osa anda, aga koormeister ei lase nii võimekat lauljat ooperikoorist ära. Vaatamata kõigele on Viivika laulnud Carmenit ja veel koos Georg Otsaga.
Harri Vasara noorem poeg Lauri Vasar õppis Austrias Salzburgis lauljaks ja on isaga väga sarnane, eriti laval. Tartus “Figaro pulma” videot vaadates ütles tema poolõde Kati, et laval meenutab Lauri oma isa käteliigutuste ja kuklajoone poolest, mõnikord aga isegi siis, kui tõstab ühte kulmu.
Lauri Vasar on nüüd jõudnud tipplavadele. See kunagine väike Lauri, kes Sulev Nõmmiku filmis “Siin me oleme” karjapoissi mängis ja laulis, on nüüd tippbariton Euroopas. Möödunud aastal tegi ta Berliini Riigiooperis Schilleri teatris Mozarti “Figaro pulmas” Figarona debüüdi.
Ooperi lõppu kroonisid ovatsioonid, braavo-hüüded ja jagus ohtrasti kiidusõnu, kirjutatakse ajakirjas “Muusika”. “Lauri on väljapaistvalt andekas laulja, võrratu näitleja ja suurepärane inimene,“ ütles lavastuse “Figaro pulm” dirigent Gustavo Dudamel.
Lauri Vasar on töötanud parimate lavastajate ja dirigentidega ja lavaprtneriteks on tal olnud maailmanimega lauljad. Öeldakse, et inimene saab elus paar võimalust, et end tostada. Aga nendeks võimalusteks peab valmis olema “Öeldakse, ka seda, et kui sulle on ülevalt poolt anne antud ja sa oma asju hästi teed, ei jää see ka märkamata,“ on öelnud Lauri Vasar.
Kevadhooajal, 9. ja ja 11. märtsil laulab Lauri Vasar Rahvusooperi Estonia laval külalissolistina Richard Wagneri ooperis “Tannhäuser”.
Harri Vasara lapsed Kati ja Lauri on aastatega on üha enam tajunud, et kuuluvad ühte suguvõsasse. Aga ükskord kohvikus vaatas Harri Vasar aknast välja ja küsis rohkem nagu endamisi: “Mis minu tütrest küll saab?”
Kati Saara Vatmann kirjutab oma isast
Mina, üks armastatud laulja-artisti-nukukunstniku lastest, olen osa tema loomingust.
Ema poolt väga ja isa poolt mitte nii kangesti tahetud – ent me kõik pidasime lubadusi, mis said kunagi üksteisele antud. Nii siin- kui sealpoolseid lubadusi oleme pidanud.
Hea kolleeg Marvi Taggo, kes hõlmab Harri Vasara (sündinud ja kuni nimede eestistamiseni Vatmann) oma loosse, meenutas ühes vestluses minu isaga seda lauset.
Harri tütar Kati. Foto Rene Suurkaev
Oma suurte nukrate maagi-silmadega kuulajale otsa vaadates küsis mees, kellega mina olen alles pärast tema lahkumist üha tuttavamaks ja lähedasemaks saanud, mis küll saab tema ainsast tütrest, kellega ta miskit peale ei oska hakata. Papa, ega mu vanem kunstnikust-muusikust vend Aarne ei armastanud väga õppida. Noorem vend Lauri baritonina ja mina kirjutava inimesena õppisime. Vend Austrias, mina Tartus ja kõigil kontinentidel tegusalt juurde ja peale.
Ülikoolist kogutud oskused rakendasin isa teenistusse pärast tema loobumist ja lahkumist. Kui esiklaps Aarne, keda papa Harri oma nukutädide abiga kasvatas, suri, hääbus ka meie isa. Tähistan juba kolmandat ümmargust papa-päeva nii, et ta on nähtamatu toena märkide saatjaks kõrval. Tegin 10 aastat tagasi Estonia teatris galaõhtu „Harri Vasar on täna kodus“. ERR arhiivis kenasti hoiul.
Eesti Raadio fonoteegi põlengu järel alles jäänud kasinad salvestused restaureerisid Heino Pedusaar ja Annely Ennet. 80. sünniaastapäeva puhul andsin välja duubelplaadi, mis hõlmas ka RAMi päris esimese kvarteti palad. 10 aastat varem loodud CD nimi on „Muinasjutt printsist ja papa Carlost“.
Seda esitlesime Estonia talveaias, tita-Brigita mu kõhus ja tädipoeg Lauri Saatpalu toeks ja geenide esindajaks mu kõrval. Saatpalu ema ja minu isa olid õde ja vend. Isaisa liini pidi. Sama astme sugulane on Aivar Mäe isa ema Mäe Alma. Aleksander Vatmannil ja Mäe Almal oli mõlemal palju lapsi, neil omakorda palju lapsi – põldurid ja filosoofid, kirstumeistrid ja ... Ühesõnaga värviline värk!
Lühike vastus küsimusele, mis papa ainsamast tütrest sai: isa unistuste täitja ja teostaja.
Aarne lesk Mall tavatseb öelda, et isa oleks elanud just täpselt nii, nagu meil Soone talus elatakse. Eesti ajalugu ja isiklik karma seadsid asjad väga teistmoodi kui metsameelne, üksindust vajav ja iseolemist igatsev mees oma ellu soovinuks. Teismeliste värviliste vanemate liiga varajase pojana sattus ta lastekodusse, kust vanaema Anna poisi alles kolmeaastasena ühetoalisse koju korjas. Sealsest kitsikusest läks poiss 14aastasena polgupojana sõtta, kus ta hobusemehena moona vedades pakases ja huntide hulgas tänu hobustele ellu jäi.
"Rose Marie" 1976. Harri Vasar - Herman, Katrin Karisma - Jeanne. Foto Rahvusooper Estonia
Inimestelt sai lapseohtu sõdalane kuuli kopsu ning laatsaretis soovitasid arukad arstid läbilastud kopsu laulmisega luhvtitada. Tagasi Eestis, sai Laulu leidnud noormehest Gustav Ernesaksa tahtel RAMi laulja ja südameid puudutav solist, sealt edasi Estonia operetitäht ning esiklaps Aarne üksikisa. Juba printsina peitus temas papa Carlo – ta rajas Kommunaari saapavabriku juurde nukuteatri Marionett. Ise meisterdas-õmbles-kujundas-lavastas ning mängis koos ustavate nukutädidega, kes peavad Marionetti Salme kultuurikeskuses tänagi.
Ilu ja ande, olude ja surumise sunnil lavadel kenitlev isa elas hinges oma muinasmaal, tulvil hobusteigatsust ja melanhooliat, oli populaarse ja ihaldatuna sisimas üksildane. Kui teda eluõhtul püüdsimegi oma peresse kutsuda, valis ta ikka erakluse.
Kui pärast Pärnu kunstikooli esimese lennu lõpetamist ERKI ettevalmistuses käisin, et skulptoriks saada, külastasin kolm korda nädalas papat tema ateljees. Neid kahte aastat sümboliseerivad väljaveninud põlvedega dressipüksid, mis mind Uuel tänaval tõredalt vastu võtsid ja siis tasapisi leebusid. Skulptoriks ma toona ei saanud – isaga sõbraks aga küll. Sellesse majja tuli Eesti taassündides Leedu suursaatkond, papa nukuköök jäi taeva alla ja Aarne lahkumine aordi rebenemise tõttu oli viimane piisk karikas.
Isa tõrksus ja kurvameelsus on muide võti minu meestesuhete vastutust-võtvate mustrite mõistmiseks ja muutmiseks. Isata kasvanuna, teda kuulamas ja toetamas käies toitsin oma oletust, et mul ongi kohustus mehi lohutada ja püsti pidada. Mehed on õrnad, ei tule oma komplekside, lapsepõlve taaga ega elatud elude karmakoorma klaarimisega ilma naiseta toime. Eks ta ongi nii. Ja teistmoodi. 50 aastat õpitud, jätkame matka...
Kõigi rahvaste ema rollist läbi oma enese sisemise lapse tervendamise õnnelikuks naiseks kasvamisega läheb veel aega. Seni on üsna edukalt õnnestunud läbi töötada ja välja kasvada ema ja vanaema püüdest isasse-suhtumist kujundada. Iisa oli kauge, aga ikkagi kallis, nüüd kehatuna on ta lähedane ja veelgi kallim.
Olen raamatus „Projektilaps Pärnust“ kirjeldanud meie kohtumisi restoranis, muulil, kingitusi täis taritud kahetoalise korteri elutoas, kus ma ise parema puudusel oma hapra ja ülinaiseliku ema kõrval perekonnapeaks kasvasin.
"Stella Polaris" 1961. Harri Vasar - Lauri, Silvia Urb - Stella. Foto Rahvusooper Estonia
Isaga-päevil olid mu pärisosaks Estonia teatri trepid, papa baldahhiinvoodiga ühetoaline korter Väike-Ameerika tänavas. Ja tema tõdemus, et oma Volgad, kooperatiivkorterid või isegi eramud jõi ta etenduste järel koju minna tahtmata lihtviisiliselt maha. Paar ujedat korda napsitasime meiegi isaga koos – ent see ei sobinud mulle. Enamasti tinistas papa meie vestluste kõrvale omaette, ümberringi marionetilavastuste käsikirjad-nukuvormid-kunstiraamatud. Ühel pihtimusõhtul tõotasin talle: minu viis last saavad olema kõik ühe isaga, et ristpistete sigrimigri ära korrastada.
Saidki. Kusjuures nende viie lapse isa meeldis mu isale – tõsi küll, väike vintske juudivanamees jõi noore mehekolaka korduvalt laua alla. Ta ise talus alkoholi hästi, kroonilist kurbust aga üldse mitte. Kurbus kidutas. Mistõttu sain ohtrasti sõita Tallinna Magdaleena haigla vahet – kaks infarkti ja vähk, millele saime jaole kõikjale levinud, aga hämmastaval kombel täiesti valutute metastaaside järgi.
Kurvameelne ja eraklik isa oli nagu õpik-töövihik Luule Viilma õpetuse juurde, mida valusad tunded inimese kehaga teevad. Lapsepõlveta, olude sunnil kuulus ja ihaldatud. Oled kaunis ja ürgandekas – seega kobi lavale ja tee lapsi kasvõi osale neist armunud naistest, kes seda nõuavad!
Eluõhtul varjus ta ühe korraga mängiva raadio ja teleka vahele, hiljukesi nõristatavaks leevendajaks pudel viina. Mitte kunagi päris purjune. Mitte kunagi nõus ühegi uuenduse ega lahendusega – papa ei lasknud kellelgi end aidata. Ei minul, nukutädidel ega austajannadel.
Aiman, kui stressav võis olla tõsiasi, et nii mu tulevane ema kui ka teised armunutarid ootasid teda „West Side Story“ ja „Minu veetleva leedi“ etenduste järel Estonia taga. Noor arst ja tema nutikas viikingist ema töötasid välja keerulise kombinatsiooni minu meisterdamiseks – olen teadlikult organiseeritud jaaniöö vili ja sõnajalaõis. Tõsi, teispoolne sõber Aleksander Suuman värssis sedapidi: Kati Murutar on Harri Vasara noodistamata laul – kaigub vabalt ringi.
Papa 90. sünniaastapäeva eel meenutas Marvi Taggo isa sõnu: „Mu lapsed on nii ilusad ja andekad – peaksid nad õppida tahtma...“
Isakene, miks sa meile ei öelnud, et me sinu meelest ilusad ja andekad oleme? Hulk tõestamist ja armastuse ärateenimist jäänuks olemata, kui sa meid tunnustanud oleksid.
Aarnet armastas papa nii, et leinas end surnuks. Maailma ooperilavade tunnustatumaid baritone Lauri igatses isa armastust nii, et... Las jääb. Mina kasvasin meesteta naiseks, kelle hinges vastutustundeline hobulausujast perekonnapea klobib Naist niipea, kui too pead üritab tõsta. Ja sedasi pool sajandit jutti. Tänan oma tütreid, kes mu eneseanalüüsid, tunnete tuvastamised ja nende ümbertegemise püüded välja on kannatanud – usinad monoloogid Brigitale ja Indirale peaksid loodetavasti nende kui Naiste raja sillutama. Ma väga loodan.
Nüüd, mil papa kehatuna kõikjale pääseb, teab ta, et ustav tütar õppis palju – skulptuuri ja kirjasõna, balletti ja filosoofiat, veterinaariat ja spirituaaliat. Ka isa ise oli Maag. Ainult et tollal polnud kombeks sellest rääkida. Vaikivate müstikute ajastud käisid võluritest ridamisi üle.
Regressiooniks nimetatud hingerännakud oma olnud eludesse viisid mu juba Luule Viilma juhatusel isaga kohtuma. Ka Mai-Agate Väljataga ja Kreet Rosina juhendatud meelerännakutel on isa olnud paljudesse kehastustesse külla minekul enim kohatud sama pilve hing. Kõik meie kehastumised on salvestatud rakumälusse ja hinge kõvakettale. Hetkel valutavaimale küsimusele vastust otsima rännates suubume alfa-, vahel ka teeta-lainepikkuse meditatsioonis just sinna ellu, kus on vastus.
Tean, kus isa täna on. Aastane poisijuss väga õiges ajas ja ruumis. Tegin tema seekordse sünni heaks palju ja nüüd ei torgi. Ma ise olen iseenese vanaisa – oma kodus Soone talus asuvas higitelgis juhtusin Evald Kotkasule juhitud tseremoonial kõrvuti naisega, kes oli kord mu vanaema Alma. Tema puudutus tuletas kõik meelde. Vanaisa Aleksander oli vintske mees, kes töötas, kirves kummaski käes – sealt minugi rakumäluline oskus mistahes riistadega töötada. Meil on anded ja oskused ja suured tööinimese käed. Meil on osavad ja sitked kehad ning haruldane taastumisvõime, mida võimendab otseühendus hingekodu Siriusega.
Kolleeg Marvi Taggo jagas jahmatust, milline papa, avalikkuses alati noobel ja härralik, oma ateljees voolides oli. Jah, me olemegi kohanejad – selle võime omandamiseks oleme teinud karmi tööd. Saepurusass & Sitaaadu saab tänu sajandite kogemusele veerand tunniga lille ja eliidi sekka.
Meid, Vasara-vanamehe järglasi, seovad meie kõrgemate minade kokkulepped, mida me ei mäleta. Kui mäletaks, ei õpiks. Oleme kamp sisemisi lapsi – nii isa-ema kui mina ja vennad ja nende emad-õed ja mu mehed ka.
Meil, Mäe Alma ja Vatmann-Vasarate järglastel-Murutaridel on müstilised suured silmad – haldjarahva värk! Ja need lapselikud silmad on inglikeppijate kiuste usku-lootust-armastust täis. Mis ka ei juhtuks – meie elame taevariigi seaduste järgi. Taevased reeglid ruulivad siin talus kõrguva Päikesevärava ja loomade, loomingu ja tseremooniate üle.
Maale saabunud kuldenergia lülitab meie sõpruskonna elulaadist üha üldisemalt alkoholi välja – isagi elu olnuks selleta valutum ja kõrgelennulisem, sest alko viib energia maha ja surub orjamentaliteeti ja märterlusse. Õnneks pole miski lõppenud – mu isa uus kehastus sai 2. detsembril üheaastaseks ning seekord läheb kõik teistmoodi. Mina siin läbin oma enese õnnelikku lapsepõlve ka isa eest. Olles ühtaegu nii tema tütar, isa kui lapselaps. Kõik on üks.
Niisugust Harri Vasarat, nagu tean mina, ei tea keegi teine. Kohmakalt intelligentne. Ujedalt elegantne. Melanhoolselt soe. Kõrvaliste ootuste vang, kellega igal kohtumisel tunne, et midagi jäi rääkimata. Jõuame – kui papa tänane kehastus rääkijaks kasvab – või mõnes järgmises elus. Ta elagu! Ja tuhat kord' ta elagu!
