Kohtumine internetist leitud mehega ajas naise nutma
Jane oli tavaline noor Eesti naine, kes päeval töötas kontoris, kuid õhtuti konutas kodus, sest sõpradel olid juba pered tekkinud ning ka töökaaslastest olid paljud pereinimesed. Peale tööpäeva lõppu jooksis kontor kiiresti tühjaks – kes lasteaiast või koolist lapsi ära tooma, kes koju süüa tegema. Jane ei olnud ka kuigi suur klubides või baarides käija, mis vähendas tema võimalusi meesterahvastega tutvumiseks. Kinos, muuseumis või kunstisaalis, mida Jane nädalavahetuseti igavusest külastas, tutvusi ju ei loo.
Jane oli proovinud paar korda eesti tutvumisportaalides õnne, aga võttis konto juba mõne nädala jooksul maha, sest seal oli palju saritutvujaid, kes kohe igale uuele naisele, kes portaali ilmus, kaela lendasid. Pealegi olid nad välimusega, mis ei kannatanud mingit kriitikat või olid kooselus, aga kaebasid, kui halb naine neil kodus on.
Jane ei kohanud seal ühtegi vallalist, samas aga tegusat ja oma eluga rahul olevat meest, kes laseb elul kulgeda, kuid on valmis suhtesse astuma, kui teed peaksid sobiva inimesega ristuma.
Ühel päeval mõtles Jane, et teeb konto hoopis välismaisesse tutvumisportaali. Lühike enesetutvustus koos, jäigi Jane kirju ootama.
Esimesed kontaktid ei lasknud end kaua oodata – üks veidi vanem mees Inglismaalt kirjutas, et tal on küll naine, aga kuna teiste inimeste elu on põnev, siis on võõrastega kirjutamisest saanud tema hobi. Keegi belglane aga teatas otse, et otsib sekssuhet. Janele hakkas silma üks asi, mida ta Eesti tutvumisportaalides ei kohanud – nimelt olid kõik mehed, vaatamata kirjutamise tagamõttele, viisakad. Jane mõtles, et ega Roomat ei ehitatud ka ühe päevaga, ning otsustas ootele jääda – küllap kirjutab ka keegi selline, kellega Janel midagi ühist on.
Möödus paar nädalat, kui saabus kiri ühelt Hollandis elavalt 35aastaselt mehelt. Tema jutt paistis olevat siiras ja samas ka lõbus. Gerd, nagu mees ennast ise tutvustas, oli palju reisinud ning jutustas Janele erinevatest paikadest. Jane omakorda rääkis elust Eestis.
Suhete teemadel kumbki väga ei peatunud. Korraks Gerd küll jutu sees mainis, et tal on seljataga pikemaajalisem kooselu, aga see oli ka kõik. Janet Gerdi minevik isegi nii väga ei huvitanud, sest ta ka ise ei tahtnud oma luhtunud suhtest võõrale rääkida. Gerdi kirjad olid ilma selle teematagi pikad ja huvitavad lugeda.
Fotosid Jane mehega koheselt ei vahetanud, aga kui mehest esimesed pildid tulid, oli näha, et ta oli pikk, laiaõlgne ja avala naeratusega. Juuste puudumine Janet ei seganud.
Juhuslikult meenus Janele, et Hollandis elab sõbranna, keda ta polnud ammu vaatamas käinud, kuid küllasõit annaks põhjuse Gerdiga kokku saada ning mees ära näha. Kirjavahetus oli jõudnud tasandile, kus Jane lausa ootas mehe kirju. Kui Gerd kolme päeva jooksul ei vastanud, muutus Jane tusaseks ja arvas, et mees on tema vastu huvi kaotanud. Kirja saabumine aga tõi Jane elurõõmu tagasi.
Kohati oli see nagu hullus, mis Jane närve vaikselt sõi. Naine ei kartnud mitte niivõrd kaotada potentsiaalset peigmeest kui eelkõige head ja usaldusväärset sõpra.
Nii sõitiski Jane kahe kuu pärast Hollandisse, kus ta esimesel päeval läks sõbrannaga poodidesse kohtumiseks ilusat kleiti ostma, sest kõik pidi olema tema kujutluses perfektne. Oma vaimusilmas nägi Jane juba ülikonnastatud pikka kasvu meest, kes tuleb tema poole, naeratus näol ja roosikimp näpus.
Kohtumispäeval oli Jane ootuspäraselt närvis. Värisevate jalgadega liikus ta kohtumiskoha poole, milleks lepiti kokku linna raekoja esine trepp.
Jane oli trepil oodanud juba viis minutit, kõik astmedki üle lugenud, kuid ei märganud kedagi sellist nagu oli olnud noormees pildil. Küll aga märkas Jane veidi eemal üht pikka kasvu, end kühmu hoidvat ja veidi jalgu lohistavat tüüpi, kellel oli käes kilekott ning peas triibuline suusamüts.
“Näeb välja nagu murelik vanadaam,” mõtles Jane ja ootas edasi.
Korraga hakkas pikk mees tema poole sammuma ja küsis, kas tema on Jane. Jane oli nagu puuga pähe saanud – kas SELLINE ongi tema unistuste mees?? Esimese hooga ei teadnud Jane, kas kohe ära joosta või jääda ootama, mis edasi saab. Kui mees aeglaselt kilekotist lagritsakommide paki välja kooris ja Janele andis, oli naisel raske šoki tõttu midagi vastata – pettumust oli raske varjata.
Gerd arvas, et võiks minna mõne kaubanduskeskuse kohvikusse istuma. Kui nad lähima kaubanduskeskuse avaras aatriumis olid istet võtnud, tellis Gerd mõlemale klaasi veini – lohutuseks.
Kogu mehe olek, sealhulgas tasane olek, raskekujuline kokutamine tekitas Janes viha, mis omakorda oli segunenud valusa pettumusega. “Pole ime, et tal naist pole,” mõtles Jane vihaselt meest põrnitsedes ja kummutas veiniklaasi. Tühja kõhu peale joodud teine vein tegi oma töö ja Jane silmadest purskusid valusad pettumisepisarad.
Ta tunnistas mehele otse, et too ei vasta tema ettekujutusele. Gerd kehitas selle peale üksnes õlgu ning konstateeris asjalikult peale mõningast kokutamist, et “elus ei vastagi kõik ootustele.”
See õhtu oli oma “unelmate mehega” kokku saama läinud Janele katastroof. Ta jõi end sõbranna juures kurvastusest magama ja lubas mitte kunagi enam internetist mehi otsida.
