Ülle Ulla: mul on olnud huvitav töö, rääkimata kahest õnnelikust abielust, rõõmust tütre ja lapselaste üle

Pärast „Su nägu kõlab tuttavalt” saadet, kus näitleja Inga Lunge imiteeris Ülle Ullat, võis noor publik küsida, kes oli Ülle Ulla. See tundub mõistetavana. Ülle Ulla töötas alates 1953. aastast Estonia teatris tantsijana 20 aastat ja lahkus lavalt 38aastaselt, mida loetaksegi tantsija tööeaks. „Sind kaotatakse lihtsalt ära,“ ütles Ülle ise selle kohta.

"Bolero"1959: Ülle Ulla ja Erik Tann. Foto Rahvusooper Estonia.

Ülle Ulla lahkus meie hulgast tänavu 9.aprillil. Viimased aastad kirjutas ta mäletusi. Raamatu „Ma armastasin Estoniat” käsikiri oli valmis ja jäi avaldamist ootama. Pärast surma tuli Ülle korter Kivisilla tänaval vabastada. Tütrepoeg Mattias, kes palju aastaid vanaemaga samas korteris koos elas, viis Ülle Ulla pildid ja kassetid lauludega Jaak Jõelallase juurde ootama, kuni raamat ilmub. Estonia teatri laulja Jaak Jõekallas on tuntud ka kui staaripiltide ja autogrammide koguja. Ja ta ütles, et tol õhtul, kui Mattias kasti piltidega tema juurde tõi, oli tal kummaline tunne: Ülle Ulla ja minu kodus! Jaak kuulas pea kogu õhtu Ülle lauldud laule ja tema sensuaalset häält.

Ülle kavatses oma raamatu avaldada ilma piltideta. Aga Ülle, Mattias, Ülle sõber Pavel Makarov ja Jaak Jõekallas kohtusid Ülle elukoha läheduses nurgakohvikus ja koos otsustasid, et pilte tuleb ikka ka panna ja palju.

Raamat ilmuski nüüd paljude piltidega ja CD-ga, kus peal Ülle Ulla lauldud laulud.

Ülle Ulla on andnud elu jooksul 600 Leningradi Music Hallis, 1450 etendust Estonias ning alates 1973. aastast esinenud pea kümne aasta jooksul 3000 õhtul Viru varietees. Estonias mängis ta samal ajal muusikalides „Kabaree” ja „Savoy ball”.1990. aastatel oli ta treener ja tantsuõpetaja Eesti Muusikaakadeemias, Eesti Draamateatris ja Estonias.
Ülle Ulla on mänginud ka palju draamarolle nii laval kui teleteatris. Viimastel aastatel aga kirjutas oma elu raamatusse.

„Ma olen teise aja inimene, juba ajalooks muutumas ja selles mõttes oli tänapäeva tehnikaga raske sammu pidada,“ ütles Ülle Ulla raamatu kirjutamise kohta. „Ma ei osanud arvutiga midagi teha, aga õppisin ära. Mattias aitas mind.”
Mattias, Ülle Ulla tütrepoeg oli ka teatripoiss, kes oli oma vanaemaga teatris sageli kaasas oopereid ja ballette vaatamas.“ Mattias oma vanaema raamatule kirjutanud juurde ka omapoolseid lisasid.

Mattias on Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge tütre Ulla poeg. „Kui mu vanemad tantsisid Leningradi Music Hallis, käisid noored naised ja mehed akna all ülistuslaule laulmas,“ mäletab Ülle tütar Ulla ema-isa hiilgeaegadest. See oli 196o. Aastate teisel poolel.
Jah, Ülle Ulla oli mitu aastat Leningradi Music Halli solist ja esitantsija. Aga kui esitantsija Leningradist tagasi tuli, et taas Estonias tööle hakata, kutsus balletmeister Ülle stange juurde ja küsis: „Kas sa üldse jalga tõsta suudad?“ Ülle Ulla võeti siis teatrisse tööle kõige madalama palgaga - 65 rubla kuus. Tõestamine algas otsast peale.
Ja taas, kui Ülle Ulla 1973. aastal teatrist lahkus, ei teadnud peale tema enda keegi, et see oli tema viimane etendus.

Ülle Ullat tuntakse ka kui kauaaegset esinduslikku Estonia teatri peadirigendi Eri Klasi abikaasat 1970. – 1980ndatel. Kodus Eri kõrval kuulas ta palju head muusikat, külastas ooperit ja kontserte. Ta on meenutanud, et arenes ka teises plaanis - keetis ja küpsetas roogasid, mille valmistamiseks töötaval naisel aega ei jätku.

See oli ammu enne seda, kui Ülle teatrisse tööle sai. Ta kogus näitlejate pilte. Need olid vineerist tehtud karbis, mille kaas käis kuidagimoodi viltu peal.
„Karp lebas minu väikesel kirjutuslaual. Oli sõja-aeg ja kogu aeg anti häiret ja pidi olema valmis varjendisse jooksma. Magasime mantlid seljas ja labakindad käes. Kui oli häire, hüppasin voodist, otsekohe kirjutuslaua juurde ja haarasin karbi näitlejate piltidega kaasa.“ Ülle oli siis algklassilaps.

Ülle on näinud vana Estoniat, armastanud seda teatrit, näinud neid suurusi, kes vanas Estonias laval ja lava taga ringi käisid. Teatrit, kus ta ise tantsis, elas ja hingas...
„Ilus primadonna Mari Kamp, Endel Pärn, kes steppis ja oli rohkem õhus kui maa peal. Mäletan Sulev Nõmmikut veel lavaelektrikuna ja kui nad koos Vello Viisimaaga hakkasid tasapisi etendustes kaasa tegema.”
Kuidas sellest kõigest rääkida, kui neid etendusi ei filmitud ja kostüümid kanti maha?
„Mul on elus lihtsalt vedanud,“ ütles Ülle ikka. „Noorusest peale on mul olnud huvitav töö, rääkimata kahest õnnelikust abielust, rõõmust tütre ja lapselaste üle. Mul on olnud õnne.”

„Tunnen Estoniat väga palju aastaid. Võib öelda, et üle poole sajandi. Elutöö sai tehtud Eestimaa kõige auväärsemas ja suuremas muusikateatris. Kuulen kaunilt kõlanud lauluhääli, näen andekaid tantsusoliste ja kuulen muusikat, muusikat, muusikat!“
Ülle Ulla