Sõmeru Põhikooli köögihaldjas Ave Holm: tunnen, et rõõm on minu elus see kõige tähtsam osa
Eelevõistluse "Eesti parim koolikokk" osavõtja Ave Holm töötab koolis just sellepärast, et lapsed on nii päris ja ehtsad, et nende keskel on lust olla. Nemad ei hakka esinema ega varjama, vaid ütlevad kohe, mis nad arvavad. Kui toit ei meeldi, siis nii ka öeldakse ja Ave proovib midagi uut välja mõelda.
Ave jäi mulle esimesel kohtumisel meelde sellega, et ta ei rääkinud palju, aga ta nägu oli kogu aeg rõõmu ja naeratust täis. Ma kahtlustan, et ta magab ka naeratus näol. Ave räägib, et tema ema on väga positiivne inimene - ükskõik, mis juhtub, ka siis kui on kõige raskemad ajad - alati on selles ka midagi head. Ave isa on seevastu olnud peres see inimene, kelle õlgadel on justkui kogu maailma raskused. Eks sellepärast on naised vaistlikult tasakaalustamiseks selle positiivsema poole peal.
"Hakkasin teadlikult positiivsust otsima ja ma tõesti näen seda igal pool. Ma tunnen ise, et rõõm on minu elus see kõige tähtsam osa. Ma läksin Eesti Parima Koolikoka televõistlusest osa võtma ka sellepärast, et loodsin sealt rõõmu ja seiklust leida. Ja õnneks nii ka oli. Ma otsin rõõmu ja naudin nende inimeste lähedust, kes tunnevad ennast vaba ja õnnelikuna, ma saan sellest kohe aru ja nende poole mind tõmbab. Ma hoian vaistlikult eemale neist inimestest, kes tahavad olla keegi muu kui nad ise."
Ave teeb oma koolikoka tööd armastusega. Ja koolis töötab ta just sellepärast, et lapsed ongi nii päris ja ehtsad, et nende keskel on lust olla! Nemad ei hakka esinema ega varjama, vaid ütlevad kohe, mis nad arvavad. Kui toit ei meeldi, siis nii ka öeldakse ja Ave proovib midagi uut välja mõelda. Selleks, et lastele veelgi nutikamalt toitu pakkuda ja neid mõista, läks Ave sel aastal sotsiaalpedagoogiks õppima. "Mind huvitab, kuidas lastele läheneda, kuidas anda see toit neile nii, et neile meeldiks, et ei peaks koostisosi ära peitma. Ma olen väga selle poolt, et laps peab nägema, mida ta sööb. Mis mõttega ma peitust mängin, ta kasvab ju kunagi suureks ja kes siis tema eest toidu sees peedikuubikuid ja kapsast ära peidab? See söömameelitamine on väga vahva väljakutse. Uute maitsete proovimine põhineb usaldusel koka ja sööja vahel ja mul on tunne, et Sõmeru Põhikooli lapsed mind usaldavad. Ma olen väga õnnelik koolikokk".
Avel endal on kolm last ja ta on neid võtnud kui võrdseid partnereid. Seetõttu ei karda nad oma arvamust avaldada. Oma mõtete väljaütlemise oskus on elus väga tähtis, on Ave kindlalt veendunud.
Kui Ave koolisööklasse tööle läks, kartis ta, et kuidas ta suudab suuri koguseid valmistada nii, et ikka maitseks ka. On suur vahe, kas keedad suppi kodus väikeses potis või kooli üli-elusuuruses katlas! Või, et kodus teed ühe plaadi kooki, aga koolis paned seitse plaati korraga ahju. Nüüd on vastupidi. Kui naine kodus süüa teeb, seadistab ta ennast teadlikult ümber. Aga imelik on ikka. "Kissitan silmi ja vaatan neid väikeseid potte. Kuidas ma nii väikeste kogustega siis nüüd hakkama saan?".
Kui sügis käes, hakkab Ave koolisööklasse kohalike käest juurikaid ja köögivilju varuma. Kusjuures tema käte alla on lubatud vaid armastusega kasvatatud, puhtad ja pestitsiididevabad viljad. Kui Ave sööklasse tööle läks, oli tervislikku toitu alguses päris raske pakkuda, sest Sõmeru kooli lapsed olid alguses saiasööjad, muudkui küsisid Avelt, et kus sai on, kus sai on!?! Ave ei andnud tervislikkuse osas järgi - vahetas saia aina tumedamaks ja nüüd söövad lapsed nii tavalist kui seemneleiba. Saiamaiad on kadunud!
Kuna Ave nimi algab A - tähega, siis on tema retseptid on Koolikoka Raamatus kõige esimesed. Raamatust leiad Ave sala-kalaseljanka, mida söövad kõik lapsed, kuna Avel on sellega oma salajane nipp!
"Kui mu noorem tütar Annabel sündis, siis hakkasin palju püreesuppe tegema ja nii see porgandi püreestamine siia retsepti sattus. Olen selle kalasupi retsepti üle päris õnnelik, see on selline päris minu retsept. Oma rebaseoranzi värviga on see päästnud nii mõnegi hallivõitu päeva! Muidugi on mul vedanud ka, sest mu mees on kalamees - meie kalad tulevad Kunda jõest ja Peipsi järvest. Suitsuhaug on täitsa tavaline osa argipäevast. Haug sobib seljankasse ka, ma teengi seljankat rohkem valge kalaga. See on nagu rohkem minu maitse".
Koolikoka raamatu ühepajatoit on tehtud peedikuubikutega ja keefiritarretis marjadega maitseb ka imehästi!
Vaata ka väikest filmi Avest ja tema kolikoka raamatu retseptidest.
Vaata Kaileen Mägi "Koolikoka raamatu" kohta kirjastus Pilgrim kodulehelt
"See raamat on vahva rännak Eestimaa koolides, kus pakutakse parimat koolitoitu. Tutvume suurepäraste koolikokkadega läbi nende kodukoha ilu ja maitsenaudingute võlu. Raamatus on palju põnevaid retsepte, mida kodus proovida või mõnes teises kooliköögis järgi teha."
Jaanika Rist, Eesti parim koolikokk 2011,
Muraste kooli kokk, televõistluse "Eesti parim koolikokk" žürii esimees
"Soe lõunasöök, selleks aja võtmine, sellele keskendumine ja toidu nautimine on minu tõekspidamiste järgi vähemalt sama olulised kui järgnev matemaatika või mõni muu tund. Seda enam, et vähemalt need 12 kokka, kes saatest osa võtsid, on sellesse toitu pannud lisaks köögiviljadele ka palju hoolt ja häid mõtteid. Need kokad tõestasid, et tagasihoidlikust palgast ja ametinimetusest hoolimata on üle Eesti palju lihtsaid ja rõõmsameelseid kokkasid, kes ei karda rasket tööd ja on valmis igapäevaselt lastele toitu valmistades endast alati parima andma."
Ott Tomik, Põhjaka mõisarestorani peakokk,
kunagine koolikokk, televõistluse "Eesti parim koolikokk" žürii liige
"Meie peres on kombeks kõik toidud ise teha. Ükspäev vaatas vanaisa saadet "Eesti parim koolikokk" ja ei andnud mulle rahu. Ta soovis nii väga teada, kuidas maksapasta tegemine käib, sest lapsed ju maksa muidu väga ei armasta. Nüüd on vanaisa proovinud juba ka teisi raamaturetsepte."
Helen Hiie, kahe koolilapse ema,
igapäevane kodukokk, Vasalemma põhikooli õpetaja
