Kaks episoodi helilooja Gennadi Podelski elust

Järgmisel aastal oleks saanud 90aastaseks 1960ndate kultushelilooja ja ansambel Laine looja Gennadi Podelski. Just tema on kirjutanud kuulsa ja ajahambale suurepäraselt vastu pidanud laulu sõnadega „Suusabaasis on tantsupidu“, mida esitas Kalmer Tennosaar ja mille pealkiri on tgelikult „Vana klaver“.

Paavo Kangur kirjutas Podelskist raamatu „Gennadi Podelski. Pagulane Lootuse tänavast ehk Enne Jaak Joalat“. Siin on kaks katkendit raamatust.

Luuga teatri kasiino

Kevad 1943. Luuga teatri kasiino teispool Narva jõge. Saksamaa relvajõud ehk Wehrmacht on kaotanud Stalingradi all miljon meest ja hulga tehnikat. Halvad uudised hakkavad jõudma tagalasse. Sõjastress ja mured maetakse viina. Klaveri taga istub nooruke, just 16aastaseks saanud Gennadi Podelski, kes peab purjus ohvitseride sunnil hakkama kuuendat korda ette mängima „Lili Marleeni“.

Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel latern tookord säras, ta särab nüüdki veel ja ootab, et me tema all taas kohtuksime tänaval, :,: kui siis, Lili Marleen. :,:
„Veel kord,“ nõuab Saksa ohvitser. Gena üritab protestida: „Äkki teeks hoopis „Glutrote Rosen“?“ „Kas saadame komisjoni ette?“ küsib ohvitser Gena nägu silmitsedes nõudlikult. „Heinrich, pole vaja,“ silitab üks ilus naine ohvitseri kätt.
Kui algas sõda, oli nooruke Gennadi Podelski koos ema Veraga puhkamas. Rinne oli neist möödunud nii kiiresti, et nad pääsenud enam tagasi kodulinna Petrogradi (Leningradi). Võib-olla peitus selles ka nende õnn, vastasel juhul oleksid nad ehk blokaadis nälga surnud. Nad ei kuulunud nomenklatuuri. Gennadi isal oli väike nooditrükikoda – artell, mille omamise eest oli ta vangistatud ja saadetud Siberi suunas.
Selgelt juudiliku välimusega perekond oli sattunud vihma käest räästa alla. Ukrainlannast ema mõõdukalt romantiline suhe Saksa ohvitseriga võimaldas Gennadil saada töökoha Luuga teatris, mis allus sõjaväe propagandatalitusele. Kuid seegi on vaid osa tõest. Podelski enda käsikirjaliste, korduvalt parandatud märkmete järgi olid nad emaga evakueeritute nimekirjas, kuid jäid Leningradi lähedal Divenskaja raudteejaamas pommitamise kätte ja seejärel okupeeritud territooriumile. Ema teenis Saksa okupatsiooni ajal elatist õmblejannana. Gena elas ema sissetulekust ja mingil ajal saadeti ta kui mittesoovitud isik Salaspilsi laagrisse, kust ema ta hiljem üles leidis. Kusagil seal teispool Narva jõge käisid Saksa sõjaväe vormis ringi ka Valter Ojakäär, Erich Kõlar, Artur Rinne ja mitmed teised muusikud. Rakvere teatris oli klaverisaatjana tööl tulevane helilooja Hans Hindpere.

Läbi saju

Mai 1947. Laupäeva õhtu Töötava Rahva Kultuurihoones Sakala tänavas. Noored istuvad toolidel ümber saali. Rütmikute solist Veera Nelus liibub vastu mikrofoni ja laulab Valgre lugu „Läbi saju“.
Armastusel kummalised teed, armud vahel päeval, armud ööl. Tihti on kuuvalgus uue õnne algus - minul aga juhtus see ... Kui läbi raske vihmasaju tormas kevadine tuuleiil. Töölt tulin ja mind saatsid koju, ümber sul mu mantlisiil.
Saal täitub tantsivate paaridega. Aastatel 1947–1949 oli Gennadi Podelski Töötava Rahva Kultuurihoone dirigent ehk svingorkestri Rütmikud kunstiline juht. See kõlab isegi liiga uhkelt, aga ta oligi mõnevõrra asjapulk. Lisaks töötas ta Eesti Filharmoonias kontsertmeistrina, nii et võis esinema kutsuda ka Georg Otsa, Viktor Gurjevi või Veera Neluse, kellega Podelskil olevat olnud lähedasemad sõprussuhted. Eks sõltus päevast, millal üks või teine laulja sai teatrist välja lipsata. Laule esitasid ka Georg Metssalu ja Regina Romulus, kellele Podelski kirjutas oma esimese laulu „Jahimees“. Repertuaar püsis kirju. Mängiti kõike Valgrest kuni Dunajevskini, kaasa arvatud Charlie Barneti „Skyliner“ ja Benny Goodmani „Airmail special“, aga ka taanlase Paul Lekutie sõjaaegset hitti „Blå Rosor“, mis oli saksa keeles tuntud kui „Glytrote Rosen“ ja mis oli salvestatud Rootsi plaadifirmas Sonora 1942. aastal välja antud, 40 000 suuruse müügiarvuga vinüülplaadile. Podelski oli teinud sellest versiooni „Punased roosid“ ja pakkus seda ka Rütmikute tunnusmeloodiaks. Siiski eelistati tantsupidude avaloona tempokamat „Skylinerit“. Valgre ei olnud ideoloogiatöötajate ringis just kõrgelt hinnatud helilooja, tema tähelend algas alles pärast surma. Kuid tänu sellele, et Valgre laulus „Läbi saju“ leiduvad read „töölt tulin ja mind saatsid koju“, oli see lugu lubatud ja püsis pikalt repertuaaris. Esitati ka Valgre laule „Pärnu ballaad“, „Peagi saabun tagasi su juurde“ ning „Ma loodan, et saan sellest üle“. Tallinna Töötava Rahva Kultuurihoone direktoriks oli Leningradis õppinud Väino Saviauk, eesti laskurkorpuse suure džässorkestri endine peadirigent, kes oli Leningradi blokaadi ajal liitunud Jaroslavli kunstiansamblitega. Sakalas mängiti kolmapäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti. Järelikult sai neljapäeval ja reedel mängida kõrtsis. Sakala tantsubändis Rütmikud mängis Erich Kõlar trumme, Vallo Järvi kitarri, Arne Oit akordioni, Uno Naissoo kontrabassi, Valter Ojakäär klarnetit ja altsaksofoni ning Podelski klaverit. Erich Kõlar: „Meil oli fantastiline punt, neli heliloojat ja kaks dirigenti. Gennadi oli väga hea pianist. Igapäevased solistid olid tantsupidudel Georg Metssalu ja Regina Romulus, kuid Georg Ots ja Veera Nelus käisid siis, kui oli kontsert. Meie erilised lemmikud olid fokstrott ja aeglane fokstrott. Ikka neli veerandit, Ameerika värk, vähem valsse ja tangosid.“ „Gennadi Podelski oli kadestamisväärselt andekas muusik, absoluutse kuulmisega ja hea mäluga. Tal oli klaveril kaunilt helisev kõla, samuti ladus tehnika,“ märgib Ojakäär raamatus „Sirp ja saksofon“, lisades, et Podelskil oli lapselik huvi igasuguste uudsete asjade vastu nagu jaapani kellad, helitehnika või õhupüstol. Ta oli Rütmikute seltskonnas esimene, kes hankis magnetofoni Grundig. Kui tekkis rahanappus, siis üritas ta neid esemeid müüa, meenutab Ojakäär, kes olevatki ostnud Podelskilt õhupüstoli. Neil päevil kirjutas Podelski oma esimesed laulud ja tegi Rütmikute tarbeks töötlusi tollastest hittidest. „Mu unelmaist“ oli versioon muusikalist „Oklahoma“. Tema esimesi lindistusi raadios olid „Fantaasia“ (filmist „Päikesepaistelise oru serenaad“) ja „Tango“, mis on tänaseni fonoteegis säilinud.

Paavo Kangur „Gennadi Podelski. Pagulane Lootuse tänavast ehk Enne Jaak Joalat“