Marje Metsur: kui Kalju Komissarov oli tüki ära vaadanud, siis ütles ta, et kui inimene pihib, siis ta on alasti
„Rästiku pihtimusest” sai Eestis esimene lavastus, kus näitleja on laval paaris stseenis alasti. Need hetked on põgusad, Olga Zotova tegelaskuju vahetab elus rolle, näitlejatar Marje Metsur vahetab laval kostüüme, valguskujundus laseb saali paista vaid alasti siluetil. Seda Kalju Komissarovi 1979. aasta lavastust meenutab Marje Metsur äsja ilmunud raamatus „Rästiku pihtimus. Marje Metsur“.
Ettepaneku tuua teatrilavale Aleksei Tolstoi jutustus „Siug” teeb Noorsooteatri toonane kirjandusala juhataja Mati Unt ja ta teeb selle ettepaneku otse Marjele. „Siug” räägib kaupmehe tütrest Olga Zotovast, kelle elu tabavad 1918. aastal pöördelised sündmused, sõjakeerisest eluga pääsenud naine ei suuda rahuajal ennast leida, temast saab mõrtsukas. Lavastuse pealkirjaks saab „Rästiku pihtimus” ja see esietendub Noorsooteatri väikeses saalis 1979. aasta 7. septembril. /.../
Marje: „Me alustasime proovidega kevadel, lugesime koos seda teksti ja kuulasime koos muusikat. Siis tuli suvi vahele ja ma kandsin seda materjali terve suve endaga kaasas. Mitte et ma oleks tekstiraamatuga ringi käinud ja seda pähe õppinud, aga ma mõtlesin palju Olga peale. Sügisel jätkasime kahekesi proove. Ega Mati ei osanud ju tavalise lavastaja kombel märkusi öelda, kuidagimoodi ta ennast siiski väljendas: jooksis sokkides lavale ja näitas kätega vehkides midagi ette. Rekvisiite oli selles tükis vähe: nukk, tikud, raamatud, priimus, peegel, pudel ja veel mõned asjad. Kostüümide suhtes oli Matil väga hea taju ja lavakujunduse osas ka: ta nägi lõpptulemust ja teadis, kuidas sinna jõuda. Meil oli temaga väga hea ja usalduslik suhe. Kuidas ta lavastajana mind kui näitlejat toetas! Ta otsesõnu ei kiitnud, aga tõi mulle sageli lilli. Ükskord ütles mulle, et ta olnud eelmisel ööl kell kaks mu akna taga, tahtnud lilli tuua, aga ei hakanud helistama. Prooviperioodil kuulasin palju Nana Mouskouri laulu „Ookean”, ja kuigi ma sõnadest aru ei saanud, oli selles minu jaoks mingi igatsus, mis on olemas ka Olga Zotova tegelaskujus. Igatsus armastuse, õnne, millegi parema järele. Ka minus endas on Olga Zotovat päris palju, küllap seepärast see roll ka õnnestus. Ma olen visa ja sitke nagu Olgagi, ma pean elus saama, mida ma tahan. Ja sealjuures ma tean, mida ma tahan. Nagu öeldud, keegi meie proove ei vaadanud, välja arvatud üks vana koristajatädi, kes jäi tihti saali istuma. Ma siis korra küsisin, miks ta siin istub, ja tema vastas, et talle nii meeldib, et nii nutma ajab.”
„Rästiku pihtimusest” saab Eestis teadaolevalt esimene lavastus, kus näitleja on laval paaris stseenis alasti. Need hetked on põgusad, Olga Zotova tegelaskuju vahetab elus rolle, näitlejatar Marje Metsur vahetab laval kostüüme, valguskujundus laseb saali paista vaid alasti siluetil.
Marje: „Paar päeva enne kunstinõukogu etendust tuli Komissarov meie proovi vaatama. Algselt oli planeeritud nii, et kui ma kostüüme vahetan, siis on mul pisike ihuvärvi kombinee ikkagi seljas. Kui Kalju oli tüki ära vaadanud, siis ütles ta, et tema meelest on nii, et kui inimene pihib, siis ta on alasti. Mati lisas siis, et tema mõtles ka nii, aga ei julgenud seda mulle öelda. Kontrolletendusel proovisin esimest korda ilma kombineeta, lavale minnes mõtlesin küll, et lähen hoopis tagasi. Aga kokkuvõttes oli see stseen ju hoopiski traagiline, mitte erootiline ... Igatahes kunstinõukogus võeti see vastu ja öeldi umbes nii, et materjal on selline, et kui me seda 10 korda mängime, on hästi. Ja mis lõpuks välja tuli – 200 etendust!”
Ave-Marleen Rei „Rästiku pihtimus. Marje Metsur“, kirjastus Tänapäev 2016
