Elonna Spriit oli särav tantsijanna ja huumorimeelne seltskonnadaam
Aprillis lahkunud balletitäht ja näitleja Ülle Ulla on meenutanud, et kui Elonna juba seltskonnas oli, siis pani tema oma suu kinni. Elonna Spriit oli särav soolotantsija, aga ka sädelev jutustaja ja jõuline seltskonnadaam.
„Silmade eest jooksevad läbi kõik need aastad Estonias ja filharmoonias, aga nendest tantsijatest ja lauljatest, kellega mina koos töötasin, pole praegu suurt midagi kuulda. Aga kui kogu aeg minevikku meelde tuletada, siis öeldakse, et hakkad vanaks jääma.“ Nii mõtiskles särav tantsijanna Elonna Spriit, kes 1. detsembril lahkus meie hulgast.
Elonnale kuulub ka niisugune tarkusetera: „Vanaks saadakse, mitte hakata, ja see ei tule üksinda, vaid koos väärtushinnangutega.”
Veel ütles Elonna Spriit, et liigutuste keel on sõnakam ja väljendusrikkam kui ükski sõna.
"Giselle" 1959: Liia Leetmaa ja Elonna Spriit. Foto Rahvusooper Estonia
Endine varieteeguru ja tantsupedagoog Kalju Saareke on öelnud, kui nad Elonnaga kusagil seltskonnas olid ja muusika mängima hakkas, hakkasid Elonna silmad Kalju poole vastupandamatult välkuma nagu kutsuvad tulukesed - see oli kutse tantsule.
Veel viimase ajani, kui ta väljas käis, ei jäänud ta märkamata. Teda tervitasid inimesed tänaval, poes või bussi oodates: “Teie olete ju Elonna Spriit – tunnen ära!”
Elonna Spriit sündis 19. märtsil 1934. 1948. aastal astus ta Tallinna balletikooli ja lõpetas selle 1954. 1956 lõpetas ta Leningradi koreograafiakooli. 1956 - 58 tantsis ta Estonia teatris ning 1968 - 1989 Eesti Riikliku Filharmoonia estraaditantsija ja pedagoog. Filharmoonias oli ta ansambli Laine tantsusolist. Koos Ants Vähejausi ja Lainega reisisid nad aastaid mööda Nõukogude Liitu ja ja Eestit. Elonna oli ka silmapaistev varieteetäht.
Elonna Spriit elas täistuledes elu lõpuni. Veel novembrikuu „Prillitoosi“ saates imetles saatejuht Reet Linna Elonna plastikat ja elurõõmu.
"Eluaeg ma tantsisin," ütles Elonna Spriit saates Reet Linnale. See jäi tema viimaseks intervjuuks.
Hiibused on olnud Elonna Spriidi perekonnatuttavad. Pärast „Prillitoosi“ saadet vahetati muljeid ja Reet Hiibus ütles Elonnale: „Sa ju kogu saate aja tantsisid.“
„Kas see oli tõesti tantsimine, ma ju ikka istusin,“ vastas endine tantsijanna. „Ma ei tea, mis sinu jalad laua all tegid, aga kätega tantsisid sa omamoodi kogu aeg ja tegid plastilisi liigutusi,” selgitas Reet.
"Suur võlur armastus" 1964. Foto Rahvusooper Estonia
Veel novembris leppisid Elonna ja Reet kokku, et jõulukohvi joovad Solarise keskuses.
Elonnas oli paras ports huumorimeelt ja temaga ikka juhtus naljakaid lugusid. Ükskord, kui ta maal paljaste rindadega päikest võttis, jooksis väike poiss ta juurde ja ütles: „Tädi, pange midagi peale, lennuk lendab üle ja lendurid näevad.“
Ükskord anti linnaprouale ülesandeks, et kui sa päikest võtad, siis aja pärast ka lehmakari koju. „Vaatasin, et kell on kolm ja hakkasin lehmakesi paluma, et hakkame koju minema. Aga need ei tee väljagi. Mina tantsin, palun, teen igasuguseid vigureid, aga nemad vaatavad oma suurte punnis silmadega otsa ega liigu paigast. Siis tuli peremees ja küsis, et miks ma karja koju ei toonud. Ütlesin, et ma ju palusin ja isegi tantsisin neile! Siis käratas mees lehmadele, et kas te, kuradid, hakkate liikuma! Ja lehmakesed hakkasid astuma.“
Ühel oma juubelipeol kuulutas Elonna Spriit, et ta on ka ooperis laulnud. “Räägi, mida Neeme Järvi sulle laulmise kohta ütles?” küsinud selle peale Vello Orumets. Elonna ei jäänud vastust võlgu: “Ütles, et oskan laulda madala ja mahlase häälega, ainult et valesti. Eri Klas lisas, et oleks põrandas auk, siis oleks, kuhu pea pista. Aga mõelge vaid, ma laulsin Tambergi ooperis “Raudne kodu” ja olin Ülle Ulla dublant.”
Veel üks meenutus laulmisest: “Ükskord tuligi mul enda arvates laul hästi välja. Neemegi naeratas puldis. Pärast tuli koridoris vastu ja ma arvasin, et teeb komplimendi. Aga ta ütles: “Elonna, ma ju palusin teid pool tooni kõrgemalt laulda, kas te tõesti ei saanud aru?” Minu jaoks ei tähendanud need pool ja veerand tooni ju mitte midagi.”
Kauaaegne tantsupartner Ants Vähejaus on oma kergejalgset partnerit iseloomustanud kui natukene kergemeelset ja kergeusklikku. Kord, kui nad hakkasid Irkutski turneelt tagasi koju lendama, nägi Vähejaus, et Elonna tuleb lennujaama, esikusein ehk täpsemalt seinakattematerjal üle õla. Vähejaus oli ise ostnud kalli maali ja imestas, miks partner seina nii kaugelt veab, kui neid Eestis ka poes müüakse. Elonna plaksutas oma suuri silmi ja küsis imestunult, kas tõesti on selliseid seinakatteid ka Eestis saada.
Ükskord läks Elonna oma sõrmuste ja suure kübaraga bussijaama ja küsis bussijuhilt, kas see buss sõidab Kaera-Jaani. „Ei, see buss sõidab Suure-Jaani.“ Ah nii, väga tore,“ muigas Elonna, „sinna ma tahtsingi minna.“ Ja astus bussi.
Elonna Spriit oli ka Georg Otsaga nii laval kui väljaspool teatrit head perekonna tuttav. Georg Otsa 90. sünniaastapäeva juubelikontserdil tahtis ta kindlasti kohal olla, aga kutset ei saadetud. Ta siis ostis pileti.
Ka oma lahkumise eelõhtul oli Elonnal soov minna vaatama Estonia teatrisse etendust, aga paraku saatus tahtis teisiti. Elonna viidi haiglasse, kus ta 1. detsembril suri.
