Kursuseõed. Vasakult Marje Metsur, Anni Viiding (Kreem), Luule Laanet (Komissarov), Liina Orlova. Foto erakogust

II lennu noored sobivad omavahel kenasti kokku ja suurt rivaliteeti ega omavahelist nägelemist ei esine, kuigi nii palju tudengeid pole lavakooli ajaloos ühelgi kursusel õppinud. Marje: „Meie kursusevanem oli Anne Tanner, hilisem Tuuling, oli teistest paar aastat vanem, väga tark ja tema poole sai iga murega pöörduda. Ei mäleta, et meie kursusel oleks õppejõud kedagi väga murdnud või väänanud, nagu kuuldavasti hiljem selles koolis tehtud on. Aga Panso oli äärmiselt nõudlik ja enamik meist kartis teda väga. Nõudlikkus tuli meile kindlasti kasuks, iseasi, kas ka hirm. Minu arvates on hirm teatris üks halvav asi, selle taha jäid väga paljud etüüdid, eneseväljendused ja avanemised. Ega ainult piitsa ei saa anda, präänikuid peab ka olema. Kui midagigi head näitleja juures paistab, teeb pai palju rohkem ära kui laksakas.”

Suurt hirmu Panso ees on meenutanud pea kõik II lennu lõpetanud, mõned neist on takkajärgi ka tõdenud, et Panso polnud vähemalt lavakooli algusaastatel eriti hea pedagoog. Pigem suhtus ta oma üliõpilastesse kui lavastaja näitlejatesse ja tahtis kohe tulemust näha. Kui seda ei tulnud, ärritus ta kergesti.

2.

Marje Metsur ja Liina Orlova "West Side’i loos" . Foto: Henno Saarne, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Tuua lavale Leonard Bernsteini „West Side’i lugu” oli julge, värske ja ootamatu ettevõtmine. Ameerika autori kaasaegne versioon Romeo ja Julia loost oli muu maailma jaoks mitmekordselt patenteeritud, Nõukogude Liidus aga lihtsalt kättesaamatu. /.../ Kriitikute ovatsioonidega liitub publik ning etendust mängitakse täismajale 50 korda. Ühel „West Side’i loo” etendusel juhtub aga midagi, mis toob Marjele karmi karistuse. Marje: „Mängisin sellel etendusel Franciscat ... Seal on üks väga ilus koht, kus Maria ja Tony ahastavad ja laulavad „on üks paik me jaoks” ja meie olime siis nagu linnutee seal taga. Keegi teisest reast hakkas millegipärast naerma ja siis purtsatasid Helgi Ilo, Milvi Jürgenson ja siis ka mina. See on tegelikult õudne hetk, kui sa saad aru, et naerulihas ei allu enam tahtele. Ega saali vast seda kõike näha polnudki, aga Helgi Sallot me igatahes segasime ja eks igaüks oleks tema asemel vihastanud. Ta oli nii nördinud ja ei võtnud mingeid vabandusi vastu ja siis sai Panso sellest teada ja Vello Rummo ka. Ja siis oli meil koosolek ... Vello Rummo küsis, kes naeris. Vaikus. Kes naeris!? Ikka vaikus. Kes naeris??? Lõpuks tõusin püsti ja ütlesin, et mina, ma polnud küll alustaja ja ainuke, aga teised ei tõusnud. Mulle peeti siis traktaat. Samal õhtul pidi olema „West Side’i loo” etendus ja siis Vello Rummo vaatas aknast välja ja ütles: „Marje, ma võtan su Anita osa pealt maha.” See oli selline pauk minu jaoks, et enam hullemat olla ei saanud, see tükk oli meil ju nii fantastiline ja roll oli mulle nii tähtis. Siis oli küll selline tunne, et mine või trammi alla. Et keegi ei armasta mind ja ma olen nii- ja naasugune. Järgmisel etendusel mängisin Franciscat, kes on ka kogu õhtu laval, aga no ta ei ole Anita. Üks kümmekond päeva läks nii. Iga hommik olid meil Estonia valges saalis tantsuproovid ja ma pole elus nii püüdlikult tantsinud ja teinud neid harjutusi, kui seda karistust kandes. Isegi Tohvelman ei rääkinud minuga. Aga siis ühel päeval tuli Vello Rummo ja ütles, et Marje mängib täna Anitat. Ju siis Tohvi vaatas ka, et ma olen nii ülipüüdlikuks hakanud, et karistus on mõjunud. Juhtunu oli mulle suur ehmatus. Ma olin erialas ikka viieline, vahest viis miinus, ja siis pandi mulle eriala neli.”

Viive Ernesaks: „Eks „West Side’i loo” etenduste ajal juhtus paljutki. Küll oli seda lava peal naermist ja lava taga joomist. Noored olid omajagu ennast täis. Nagu see meelsus ikka on olnud, et kui sa juba oled lavakasse sisse saanud, siis oled jube kõva tegija. Nii et kui etendused läbi said, siis ei jäänudki mul muud üle, kui Estoniast ära tulla, sest seal olid paljud solvunud ja vihased, et püha ooperiteater on nüüd ära mõnitatud, et mina olen mingid mafioosod majja toonud. Muidugi, eks ooperiteatri eetikanormid olegi omajagu kõrged ja ju neid seal siis riivati. Selles mõttes oli isegi natuke üllatav, et Estonia juhtkond oli sügisesest etenduste jätkamisest huvitatud. Aga publiku huvi oli tõesti suur ja kahju, et teatrid lõpuks omavahel kokkuleppele ei jõudnud.”

Ave-Marleen Rei „Rästiku pihtimus. Marje Metsur“, kirjastus Tänapäev 2016

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid