Loodusravimid: arstiteadus ei usu taimede maagilisse jõusse, aga taimedest toodetavaid ravimeid tuleb juurde
Inimkonna esimesed konkreetsemad ravimid olid taimed, mille raviomadused selgusid proovimise teel. Tänapäevane arstiteadus võttis kasutusele keemia ja hakkas välja selgitama ravimite keemilist koostist. Nii hävis varem arstiteaduse külge liidetud maagia ja praegu on umbes 40% pruugitavatest ravimitest seostatavad taimedega. Simo Räisänen kirjutab raamatus „Tänapäeva ravitsejad“ alternatiivravi erinevatest tahkudest.
Taimedest saadi ka esimesed haiguste raviks kasutatud keemilised ained. Looduslike ravimite mürgiseid kõrvaltoimeid ei tuntud ja hoopiski ei osatud nendega arvestada.
Näiteks vöödikute põhjustatud kroonilisest mürgistusest ei tarvitsenud isegi kunagi teada saada, sest surm saabus üldiselt alles nädalaid pärast seente söömist. Loodusliku ravimi põhjustatud mürgine toime võidi panna ka ravitava haiguse loomuliku kulu arvele.
Vanimad tõestust leidnud loodusravimid olid neandertallaste kasutuses 30 000 aastat tagasi. Neid on leitud haudadest koos lilledega surnute kõrvale asetatuna. Ilmselt sooviti, et ravimtaimed teeksid kadunukeste elu sealpoolsuses lihtsamaks. Loodusravi toimivuses ei ole aastatuhandete jooksul paraku toimunud sama suuri olulisi murranguid kui kaasaegses arstiteaduses viimase saja aasta jooksul.
Varaseimad selged juhendid taimede kasutamisest ravimitena pärinevad 5000 aasta vanustelt sumeri savitahvlitelt. Assurbanipali savitahvli looduslike rohtude loetelust on leitud 250 taimse päritoluga ja 120 mineraalse päritoluga ravimit. Kõige täielikum leitud vanim selgitus loodusravimitest on kirjutatud 3500 aasta vanusele 20 meetri pikkusele egiptuse Ebersi papüürusrullile, mida peetakse veelgi vanemate tekstide koopiaks. Rullile on talletatud kirjeldusi haiguste sümptomitest, nende põhjustest, samuti nõuandeid haiguste ravimiseks. Teisisõnu, parandajad ei piirdunud ainuüksi sümptomaatilise raviga.
Ka pronksiaegses Hiinas tarvitati ravimitena taimeseemneid: neid on leitud arheoloogilistel väljakaevamistel. Vana-Hiina meditsiini alustekstis Huangdi Neijing nimetatakse 224 looduslikku ravimit. Traditsiooniliselt on Indiaski kasutatud loodusravi, eelkõige dieete.
Muinasaegne arstikunst oli tugevalt seotud oma aja kultuuri ja uskumustega. Kuigi kohati, näiteks Assurbanipali ülestähendustes, kirjeldataksegi õiget loodusrohtude kasutamist (mooni valu ja unetuse raviks, harilikku mürkputke võimuvahetuse korraldamiseks ning kannabist närvivalu puhuks), ei olnud tegemist veel tänapäeva arstiteadusele omase ravifilosoofiaga, tähtsaimaks toimevahendiks peeti ikkagi loitsude lausumist.
Mesopotaamias pidas nii arsti kui ka preestri ametit üks ja seesama isik: Hammurapi seadustes tähendas sõna a-zu nii preestrit kui ka arsti. Rohkem kui ravijasse ja rohtudesse uskusid patsiendid loitse lausuvasse preestrisse, astroloogiasse ja kurjade vaimude väljaajamisse.
***
Näide loodusravimi arenemisest kaasaegseks preparaadiks on digoksiini avastamine. Inglane William Withering sai 18. sajandi lõpus ühelt rahvaarstilt 20 maarohust koosneva retsepti, mille järgi valmistatud ravim vähendas turseid. Teaduslikult mõtlev Withering jõudis õige pea järeldusele, et ravimi toime põhineb ühe taime, vereva sõrmkübara (Digitalis purpurea) lehtede toimel. Withering avaldas uue ravimi kasutamise näidustused aastal 1785. Nii sai inimkond esimese toimiva südamerohu, mille keemiline valemgi avaldati varsti peale rohu avastamist. Digoksiin on endiselt kasutatav odav südamerohi.
Kui kaasaegne arstiteadus hakkas 19. sajandil arenema, pöörati juba varakult tähelepanu loodusravimite mõjule ja neis sisalduvatele toimeainetele. Tänapäevane arstiteadus võttis kasutusele uue teadusharu, keemia, ja hakkas välja selgitama ravimite keemilist koostist. Nii võimegi öelda, et keemia hävitas varem arstiteaduse külge liidetud maagia. Kasutamiskõlblikke taimi leidus palju; veel praegugi on umbes nelikümmend protsenti pruugitavatest ravimitest seostatavad taimedega. Aga 19. sajandil kujunes välja ka terav eristus amatööride kasutatavate looduslike preparaatide ja teaduslikult uuritud taimse päritoluga ravimite vahele.
***
Sadakond aastat tagasi Kälviäl elanud nutikat rahva-arsti Aabraham (Aapa) Kykyrit, minu isapoolset sugulast, tunti tänu tema taimsetele ravimitele ja nõiakunstile. Arvati, et verejooksude peatajana on tal nõiavägi. Kord märganud Aapa naine, et tema ravijast mees oma väidetest hoolimata tegelikult ei kasutanudki oma loodusravimeid. Naine tegi mehele etteheiteid, et see petab inimestelt raha välja.
Mehe arvates midagi paha sellest ei sündinud, sest kõigest hoolimata inimesed paranesid arsti juures käimata, pealegi oli puhas vesi abivajajatele täiesti kahjutu. Tugeva karismaga tervendaja rohtudel oli võimas platseeboefekt.
Rääkides endisaja arstiteaduse arengu paigalseisust, tuleb tähendada, et ainukesed süüdlased ei olnud sugugi rahvaarstid, vaid oma aja kuulsaimad tohtrid. Arstide maine võis levida kaugele, isegi välismaale. Näiteks oma aja suure autoriteedi Galenose õpetuste orjalik järgimine mõjus arstiteaduse arengule pidurdavalt tervelt 1500 aastat. Kõiki uusi mõtteid võrreldi Galenose avaldatuga ja kõik, mis ei läinud kokku Galenose väidetega, kuulutati valeõpetuseks.
Arstiteadus ei alahinda taimedega ravimist, vaid tahab valmistada puhtamaid ja taimedes leiduvate lisa- ja saasteaineteta ravimeid. Paljudel rahvaravitsejatel ja nõidtohtritel on peale ebausu olnud pakkuda ka rohkelt kasulikku teavet, mida on proovitud saada arstiteaduse teenistusse. See on ka kulusid kokku hoidnud, sest nõnda kujuneb uudse ravimi leidmine palju odavamaks, kui suuri investeeringuid nõudvate täiesti uute ainete katsetamine.
Selliste uute andmete otsimise tarbeks on olemas rahvusvaheline ajakiri Ethnopharmacology, kus avaldatakse rahvaravitsejate rohte ja ravi käsitlevaid artikleid.
Kui ekspertide kogu kinnitab artikli autori esitatud väidete paikapidavust, jätkavad molekulaarbioloogid uurimist ja selgitavad ravimi toimemehhanismi ning sünteesivad laboratooriumis uue ravimi. Umbes nõnda avastati penitsilliin. Fakt on, et esimesed tähelepanekud tegi teadustöötaja – juhuslikult.
Kaasaegne arstiteadus ei usu taimedes toimuvatesse maagilistesse reaktsioonidesse. Paljud praegusaegsed looduslike ravimite kasutajad ja müüjad esitlevad oma rohte looduslikena, korrutades samas, et loodus parandab, justnagu otse taimedest isoleeritud ained erineksid sünteetilistest preparaatidest. Nende arvates annab loodus ise otse taimedest eristatud ravimitele maagilise lisajõu, nii et loodus kujutab endast otsekui suurt müstilist ravimiaita.
See on aga vastuolus tänapäeva teadmistega füüsika ja keemia kohta, sest eeldab maagiliste, teadusele tundmatute reaktsioonide olemasolu. Paraku pole keegi veel suutnud selliste reaktsioonide toimumist tõestada.
Nii avastati sipelgamürk, mida Lõuna-Ameerika indiaanlastest ravitsejad kasutavad valuvaigistina ja mille mõju praegu uuritakse. Tänapäeval operatsioonide tegemisel laialt kasutatav looduslikku päritolu lihasrelaksant kuraare on leitud sama indiaanihõimu asualalt. Kolmas näide on kiinapuu koor, mida Lõuna-Ameerika indiaanlased kasutavad malaaria raviks; see sisaldab apteegist saada olevat ravimit, hiniini. Selle uus indikatsioon on südame rütmi muutmine.
Veel 2010. aastatel on leitud uusi olulisi taimedest toodetavaid rohte. Hiinlane Youyou Tu pälvis 2015. aastal arstiteaduse Nobeli preemia üheaastasest pujust leitud artemisiniini eest, mida praegusel hetkel peetakse parimaks saadaolevaks malaariaravimiks. Tu leidis üheaastase puju ja selles sisalduva arstiteaduses kasutamiseks sobiva aine kahe tuhande taime hulgast. Üheaastane puju kasvab Indias, Vietnamis ja Tansaanias, kuid ainuüksi Kesk-Hiina mägede vahel orgudes kasvanud puju sisaldab meditsiini tarbeks piisaval hulgal artemisiniini. Mägedevaheliste orgude saagi järele on tohutu nõudlus: kogu 2015. aasta saak müüdi otsekohe viimseni.
Praegusaja õnnestunuimaks ravimiks peetakse pajust saadavat atsetüülsalitsüülhapet (ASA). ASA on ainus mulle teada olev ravim, mille toimemehhanismi polnud keegi üldse uurinud enne, kui see apteekidesse jõudis – seda peeti nii heaks ravimiks. Hiljem selgus, et atsetüülsalitsüülhape põhjustab teatud juhtudel mao verejookse.
Praeguse arusaama kohaselt on ASA oma toime poolest prostaglandiini tsükliga seotud põletiku ja valu vastane ravim. Lisaks valuvaigistavale toimele leiab see kasutust ka verd vedeldava ravimina. Paju kohta leiab märkmeid nii Ebersi papüüruselt kui ka sumerite ja assüürlaste savitahvlitelt. Kõige edukam selle kasutamises oli Hippokrates, kelle kirjeldused pajukoorest saadavast valgest ainest valu leevendajana on säilinud tänase päevani.
***
On põhjust silmas pidada, et ebamäärased looduslikud ravimid on risk rasedatele naistele. Arstid soovitavadki lapseootel olevatel emadel alternatiivravimeid vältida. Kuna alternatiivravimitele turvalisusuuringuid ei tehta, ei tunta ka nende teratogeenilisi ehk väärarenguid põhjustavaid toimeid, aga tagantjärele tehtud epidemioloogilistest uurimustest on selle kohta tõendeid leitud. Vähestes teemat käsitlevates meditsiinilistes uurimustes on looduslikest ravimitest leitud hulganisti lootele mürgiseid kemikaale, aga ka neid ei ole täpsemalt uuritud. Näiteks tühipaljas tammetõru tema kõikides vormides on eriti ohtlik raseduse katkemise ja väärarengute põhjustaja. Sellest hoolimata on see paljude loodusravimite oluline koostisosa.
Soome kõige ohtlikum ravieesmärkidel kasutatud taim on harilik mürkputk. See on hea hoiatus, et looduslikke ravimeid ei tohiks järelemõtlematult kasutada. Taime on Soomes kasutatud lihasvalude ja krooniliste nahahaiguste korral, Siberis teadupärast ka paisete ravimiseks. Norras on harilikku mürkputke kasutatud podagra ja reuma ravimina. Soomes tuntakse seda igivana mürktaime juba rahvuseeposes „Kalevala“: Lemminkäinen mürgitati veemao või mürkputke mürgiga.
Harilik mürkputk on saanud nii maine kariloomade tapjana kui ka oma nime maomürgi järgi. Selle mürgisust kiputi vahel unustama, kuni Carl von Linné lahendas Tornio (Tornio – linn Lapimaal) lehmakarja piinava haiguse saladuse: igal kevadel pärast karja laskmist karjamaale suri kümneid lehmi. Linné jõudis arusaamisele, et põhjuseks oli karjamaal rohkelt kasvav harilik mürkputk, mida talve jooksul nälginud loomad sõid.
Simo Räisänen „TÄNAPÄEVA RAVITSEJAD. Alternatiivravist nii ja teisiti“, Ajakirjade Kirjastus 2016
Tuntud arst ja teadlane Simo Räisänen vaatleb kriitiliselt, kuid huumorit unustamata tänapäeva populaarsemaid alternatiivravimeetodeid.
Ta kirjeldab raviviiside taustfilosoofiat ning hindab neid patsientide turvalisuse ja tervishoiusüsteemi tõhususe seisukohast. Raamat sobib õpikuks, kuid on suurepärane lugemisvara kõigile uudishimulikele ja kriitiliselt mõtlevatele inimestele.
Raamat esitab katkeid rahvameditsiini ajaloolisest pärandist, käsitledes selle tumedamat poolt. Paraku seatakse faktipõhiseid teadmisi eirates ning kergeusklikkust ja platseeboefekti kasutades sageli eesmärgiks vaid raha teenimine.
Doktor Alari Ilves
