Elu Bali saarel: ekstaatiline tants on nagu nädalavahetus mõnes metropolis, ainult ilma alkoholita
Minult kui korvpallurilt oodati suuri tegusid. Ühel hetkel taipasin aga, et kogu aeg ühtmoodi elades ei saa areneda. Niisiis lõpetasin oma sportlaskarjääri. Läksime elukaaslase Mariga maailma seiklema. Selle rännaku ajal elasime kuu aega ka imelisel Bali paradiisisaarel. Eestis tagasi olles taastasime vana metsatalu, perre sündis poisslaps ja elu naeratas. Nii kirjutab „Minu Bali“ autor Jesper Parve raamatu saatesõnas.
Meie sees põles aga hulluks ajav soov uuesti maailma näha. Naasime Balile, kus olime perega ligi kuus kuud. Meie igapäevaellu kuulusid nõidravitsejad, joogagurud, harjumatu kuumus, rollerid ja maod. Ka kaunid päikseloojangud, kohalike naeratused ja põnevad rännakud iseendasse, millega kaasnesid suured õppetunnid… Praegugi näen silmi sulgedes päikest viirukiudus Ubudi linnakese kohale tõusmas ja kuulen hommikupalveid, kus tänatakse universumit kõige ilusa eest.
Ma olen kogu aeg ajanud taga midagi seletamatut. Alati on võimalik elule uus suund anda ja elada täpselt nii, nagu oskad unistada… Minu lugu räägib sellest, et kõige alus on soov ja usk.
Katkend raamatust
Ubud on kunstnike ja käsitöölaste pärusmaa. Siin ümbruses elavad ja töötavad saare parimad kiviraidurid, puunikerdajad, kunstnikud, metallitöölised ja käsitöölised.
Bali kunst on alguse saanud meistritest, kes töötasid kunagi preestrite käte all. Kuid need meistrid ei saanud kunagi oma töid signeerida, kuna töötasid anonüümsena suurtes rühmades. Enamik neist elas kunstnike külades. Neil kunstnikel ei olnud ka palju loomevabadust, sest enamjaolt pidid nad täitma ettenäidatud piire ja jooni, kujutades vaid usustseene ja tootes traditsioonilisi maale. Olukord hakkas muutuma alles 1930ndatel, kui siia saabusid lääne kunstnikud. See avas tee modernse Bali kunsti tekkele. Kohalikud kunstnikud võtsid selle muutuse vastu suure entusiasmiga. Nad said hakata end väljendama just nendes stiilides, mis neile enim meeldisid ja mis neid kõnetasid. Tänapäeval ongi Ubud uus kunstihingede keskus, kus segunevad Bali meistrid ja lääne ideed.
Kui sa tahad näha, kui erilised ja hullud inimesed Ubudis ja Balil elavad, pead minema reede õhtul või pühapäeval hommikul Yoga Barnis toimuvale Ekstaatilisele tantsule. See on justkui nädala tippsündmus, kuhu kogunetakse end välja elama. Nagu nädalavahetus mõnes metropolis, ainult ilma alkoholita.
Mu sõber Šiva, kes ka alati kohal on, ütleb, et siia kogunevad kaks korda nädalas need inimesed, keda saar kallistab ja kes on siin õnne leidnud. Oleme nagu mingis komöödiafilmis, kus inimestele on nende teadmata õnneseerumit süstitud, nii et nad nüüd kõik kontrollimatult naeratades ringi hõljuvad. Siin saab näha, kui hästi ja kui vabalt inimesed ennast tunda võivad.
Siin jooksevad ringi rõõmsad kohalikud lapsed, kes üksteist ja oma koeri taga ajavad. Nende laste silmis on hoopis teistsugune pilk kui lääne lastel. Rõõm on segatud metsikuse ja katkematu uudishimuga. On näha, et lapsed on siin tõeliselt elus. Ka Aaron kisub särgi seljast ja jookseb koos koerte ja lastega kogu päeva ringi.
Siia on ennast tulnud välja elama 80aastased vanamemmed, joogainimesed, lesbid ja geid, muusikud, ravitsejad, kunstnikud ja tantsijad. Igaüks väljendab end just nii, nagu sel hetkel paremaks peab. Naised on maskeerunud metsajumalannadeks ja mehed liiguvad ringi paljaste ülakehadega. Siin on tantsijaid, kes keerutades ennast transsi viivad, inimesed, kes muusika saatel ennast raputavad, mõned õõtsuvad, mõned on moodustanud suuremaid rühmi ja tantsivad kallistamistantsu. Mõned teevad tantsijate vahel joogat või hõljuvad niisama ringi. Siin on peotantsijaid, kes oma kavasid lihvivad, ning tsirkuseartiste, kes oma rõngastega uskumatuid trikke teevad. Lisaks istuvad paljud lihtsalt saali nurgas, mediteerivad ja imevad endasse ürituse energiat. Tundub, et kõik inimesed on siin oma tegelikust vanusest viisteist aastat nooremad.
Siin on 74aastane pika hobusesaba, ümmarguste prillide ja alati suure sinise patsikummiga joogafanaatik Brasiiliast, kes igal peol kohal on. Ta ei tantsi kunagi, kuid teeb alati kellelegi massaaži.
Jesper Parve „Minu Bali. Oma väe otsingul“, kirjastus Petrone Print 2016
