Platseebo on üsna tuntud nähtus, aga mis on notseebo?
Kui platseebo on pisike kukupai Tuhkatriinu, siis notseebo on tema tige ja juba tapvalt ohtlik poolõde. Arstidki on notseebo vägevust tunda saanud, kirjutab Simo Räisänen raamatus „TÄNAPÄEVA RAVITSEJAD. Alternatiivravist nii ja teisiti“.
Hästi dokumenteeritud näide notseebost on ühe masendusravimi topeltpimeuuring, kus patsient üritas teha enesetappu, võttes sisse 29 peturohutabletti. Patsiendi vererõhk oli langenud nii madalaks, et ta vajas suremisohu tõttu nii veenisisest tilkinfusiooni kui ka vererõhku tõstvaid ravimeid. Ometi hakkasid patsiendi haigusnähud otsekohe taanduma, kui ta kuulis, et tegemist oli platseeboravimiga.
Vastupidine, notseeboga seonduv juhtum oli 2010. aasta juunikuus Hakaniemi turul Helsingis. Seitse noort skeptikut, kelle keskmine vanus oli umbes 25 aastat, otsustasid teha demonstratiivse avaliku enesetapu väidetavalt mürgise homöopaatilise rohuga. Noored (kes tegelikult ei uskunud homöopaatiasse) võtsid rohtu sisse koguses, mis pidi arvestuse järgi olema mitmekordselt surmav, aga neid ei tabanud mingid vaevused. Ettevaatuse mõttes olid nad siiski igaks juhuks kiirabi kohale tellinud. Väidetavalt surmavalt mürgised homöopaatilised ravimid olid valmistatud ja ostetud sama päeva hommikul Ympyrätalo homöopaatiaapteekrilt Onerva Pekonenilt, kes oli need valmistanud, ilma et oleks noorte skeptikute kavatsustest teadnud. Ei tulnud ei notseebot ega ka mürgitusnähte.
Katseisikute enesetunde ja vahetult pärast vahejuhtumit võetud laboratoorsete näitajate tulemuste kohaselt vastas homöopaatiliste ravimite toime saja grammi lutsukommide omale. Sellegi poolest ma ei soovita skeptiliste noorte ettevõtmist kellelgi järele proovima hakata. Notseebo ja inimese usk millegi toimesse võib tekitada isegi väga tugevaid allergilisi reaktsioone. Teaduskirjanduses on kirjeldatud juhtumit, kus kunstroosi elavaks pidanud roosiallergiat põdev inimene sai allergilise ataki ja vajas paranemiseks haiglaravi.
Äärmusliku näitena notseebost võib pidada ka nõiatohtrite voodoo-trikki. Austraalias mõistis teadmamees oma hõimuvenna nõiduse läbi surema ja pani paika ka tehtud otsuse täitumise päeva. Peatses hukus veendunud surmamõistetu jäi oma vältimatut saatust ootama. Ta viidi kaks nädalat enne määratud surmapäeva haiglasse, kus tema hääbumine kõigele vaatamata siiski jätkus. Kuna tegemist oli väljakutsega arstiteadusele, pandi mees narkoosi ja teda hoiti tehislikus unes terve nädala, kuni nõia määratud surmaotsuse täideminemise aeg oli möödas. Peale üles äratamist ja hinges püsimise tõdemist kadusid mehe kõik nõiakunsti põhjustatud kaebused. On kuulda olnud lugusid vanadest inimestest, kes, kaotanud elutahte, hääbuvad, ilma et nende surmale arstiteaduslikku põhjust leitaks. Sellistel juhtudel võibki just notseebos peituda arvatav surmapõhjus, mida ei ole osatud välja selgitada. Tean, et mõned vanad külatohtrid kirjutasid selliste vanurite surma põhjuseks – suri vanadusse. Enamjaolt neil külatohtritel on vist ka õigus olnud.
Toodud näited on äärmuslikud, aga nii platseebo kui ka notseebo mõjutavad iga patsiendi ja arsti omavahelist suhtlust. Kiirustav ja roboti taoliselt raviv arst võib patsiendile mõju avaldada kui kõndiv notseebo, kui esitab vaid halvima võimalikest prognoosidest ja toob hoolikalt välja ravi kõikvõimalikud kõrvalmõjud, jättes selle positiivsema osa tahaplaanile. Kuulata oskava ja empaatilise arsti patsiendid võivad paraneda hoopis paremini isegi siis, kui ravi ei ole arstiteaduslikust aspektist niisama hea.
Ühel minu tuttaval opereerival tervisekeskuse arstil oli kombeks operatsioonile eelneva päeva õhtul nõjatuda patsiendi voodiotsa vastu, pead raputada ja vandumisega pooleks seletada igale operatsiooni ootavale patsiendile: „Pahad, väga pahad sapikivid. Targalt tegite, et minu juurde tulite ja lasete ennast minul lõigata. Ei tea, mis teist muidu küll saanud oleks.“ Patsient oli arstile igavesti tänulik ja usk temasse muutus kõigutamatuks, hoolimata sellest, mida ta tegi.
***
Minulgi on notseeboga isiklik kogemus. Olin noore tohtrina Kesk-Põhjamaa tervisekeskuses valves, kui murelikud vanemad tõid oma haige lapse vastuvõtule. Lapsel oli minu arvates infektsioosne mononukleoos ehk nn suudlemishaigus. Rahustasin vanemaid, kirjutasin lapsele palavikurohtu ja määrasin järgmiseks päevaks laboratoorsed uuringud. Lapsevanemad noort arsti ei usaldanud. Isa nõudis, et selgitaksin ka kõiki muid mõeldavaid variante. Tegin nagu kästi, lõpuks märkisin veel ära, et ühe võimalusena võib lapsel olla hoopis kurgu streptokokk-infektsioon. Järgmisel päeval tõid vere laboratoorsed uuringud ja kurgust võetud bakterite uuring asjasse selguse. Isa aga tahtis teada ka kõigist muudest harvaesinevatest haigustest ja ma esitasin talle siis needki.
Järgmisel päeval pärast valvet rääkis peaarst, et isa oli temaga vihaselt ja kuuldust vapustatult kontakti võtnud, isa jutu järgi olevat mina teda ja kogu nende peret hirmutanud. Siiski selgus, et hoolimata esitatud võimalike haiguste pikast loetelust oli mul olnud õigus: patsiendil oli mononukleoos. Rohkem lapsevanemad minu ega ka peaarstiga ühendust ei võtnud.
Notseebo, platseebo ja sugestioon on vanad ja tohtrite poolt laialt kasutatud tõhusad ravi mõjutamise viisid, mida oli ja on võimalik arstide ja patsientide omavahelises suhtluses kasutada. Võimalik, et neuropsühholoogia võtab endale kohustuseks seda teemat täpsemalt uurida. Notseeboga, platseeboga ega mitte ka sugestiooniga pole siiski mõtet hakata ravima angiini, seente põhjustatud põletikke või tuberkuloosi, sest mikroobid paraku ei mõista sugestiooni jõudu. See-eest on tõestatud nende mõju kaebuste puhul, mida inimene ise saab kontrollida, nagu näiteks valu.
Simo Räisänen „TÄNAPÄEVA RAVITSEJAD. Alternatiivravist nii ja teisiti“, Ajakirjade Kirjastus 2016
Tuntud arst ja teadlane Simo Räisänen vaatleb kriitiliselt, kuid huumorit unustamata tänapäeva populaarsemaid alternatiivravimeetodeid.
Ta kirjeldab raviviiside taustfilosoofiat ning hindab neid patsientide turvalisuse ja tervishoiusüsteemi tõhususe seisukohast. Raamat sobib õpikuks, kuid on suurepärane lugemisvara kõigile uudishimulikele ja kriitiliselt mõtlevatele inimestele.
„Raamat esitab katkeid rahvameditsiini ajaloolisest pärandist, käsitledes selle tumedamat poolt. Paraku seatakse faktipõhiseid teadmisi eirates ning kergeusklikkust ja platseeboefekti kasutades sageli eesmärgiks vaid raha teenimine.“
Doktor Alari Ilves
