Eriku lugu: seitse kuud kirge ja siis ta ütles, et mis ta minust ikka väsitab
Mina poleks seda lahutust küll tahtnud, aga mis ma parata sain. Lapsed olid suureks saanud ja majanduslikult ei jäänud keegi meist kiratsema. Tuli asju lihtsalt võtta nii, nagu nad on. Saime hakkama nõusid lõhkumata ja kohtule tsirkust tegemata. Õnneks lastega on mu suhted ka suurepärased.
Ei mäleta, et oleksin pärast seda mõelnud, et enam ma küll naist ei võta, või et küll leian selle õigema ja parema. Kumbagi ei mõelnud. Üsna laia tutvusringkonnaga ja küllalt seltskondlikuna elasin nii nagu ennegi. Muidugi sugenes vahetevahel teatud avantüüre, aga need kulgesid nagu hingest ja vaimust lahus. Seda küll, et tasapisi harvemini. Vanemate naistega tundsin end kesksoolisena, minu nähtud nooremad polnud aga aus äri – hind kõrge, aga pealt särav kaup seest õõnes.
Ühe varakevadise öö hakul, kui olin teel sõbra juurest koju, hääletas Maardu servas tee ääres naine. Peatusin, nagu seda ikka teen. Keegi oli lubanud talle vastu tulla, aga ei tulnud, bussid enam ei liikunud ja ükski auto polnud peale võtnud. No milles küsimus, pealegi tuli ta jutust varsti välja, et elame pealinnas üpriski ühes kandis.
See naine oli meeldiv persoon kohe esimesest pilgust – aval, mitte tobedalt vadistaja, ja ei mingit standardset edvistamist. Kuni tema trepikoja ette jõudmiseni sain teada, et tegemist on finantsistiga... no ütleme, et ta nimi oli Mai. Me ei esitanud kumbki teineteisele isiklikke küsimusi, jätsime vastavate viisakusavalduste saatel hüvasti ja oligi kogu lugu.
Aga imelik – pärast seda tuli ta mulle aina silme ette. Need säravad silmad, meeldiv madal rinnahääl. Hakkasin kahetsema, et ei poetanud talle oma visiitkaarti, et „pöörduge aga millal iganes, kui vaja”.
Nüüd muudkui mõtisklesin: kas ta on abielus, kas tal on lapsed, kus see tema kontor asub. Samas enese üle irvitades mõtlesin, et visuaalselt on see Mai küll plikaeast ammu väljas, aga minu jaoks siiski liialt noor. Olin just saanud viiekümne kolmeseks.
Aga asi läks veel hullemaks. Hakkasin sihilikult vahel tema majast mööda sõitma ja lõpuks käima sisseoste tegemas talle kõige lähemas marketis. Kui nutikas, eks? Ja umbes kuu aega hiljem selles poes temaga kokku sattusingi.
Alles siis nägin, milline kaunitar ta tõesti oli. Mis mu aga lausa pilvedesse tõstis, oli tema ehe rõõm, et kokku juhtusime. Temagi olla südamest kahetsenud, et ei pakkunud mulle oma telefoninumbrit, sest on mu võlglane ju. Seda ei lasknud ma enesele kaks korda öelda, pannes ette, et asja saab ju parandada.
Need paar tundi lähimas kohvikus otsustasid asja. Nagu ilmnes, oli Mai oli üksik, lahutatud ja lasteta, 37 aastat vana, ja ma olla tal meeles mõlkunud... Täiesti isemoodi uimas nentisin pärast – jaa, mees, nüüd oled sa omadega sees!
Korra käisime kõndimas ja kohvitamas. Siis ühel päeval helistas ta palvega, et läheksin temaga autosalongi konsultandiks auto ostmisel. Käisime täna ühes, homme teises, veel kolmandaski, aga ei leidnud ta sobivat. Siis pani ta ette nagu vaevanägemise tasuks tulla tema juurde puhkama ja keha kinnitama.
Läksin pabinasse nagu poisike. Kas tõesti on tõeks saamas mu kõige meeletumad fantaasiad? Mitte et oleksin kartnud, aga see tuli kuidagi liiga ruttu. Pigem pelgasin, et ulm sellega otsa võib saada. Õnneks ei saanud, sest õhtule järgnes selline öö, mida ma oma pikas elus polnud veel kogenud.
Kes teab, mis võim see oli, aga ületasin iseennastki. Poleks uskunud, et veel nii tasemel olen! Mai kinnitas enese muljeid samas võtmes: ometi hakkab ta uskuma, et tõelisi mehi on siiski veel olemas. Sestpeale kohtusime vähemalt paar korda nädalas ja rohkem nelja seina vahel kui kuskil mujal. Võisime vabalt rääkida ka meie 16aastasest vanusevahest ja muidki vestlusteemasid oli küllaga.
Ligi paar kuud möödus sama stsenaariumi põhjal üksnes nautides. Aga ükskord, kui olin end ühest kohtamisest välja maganud, rõõmus mingi aja omaette mõlgutama, sain Mailt kutse tulla ka järgmisel päeval, sest ta ei suutvat üksi olla. Muidugi ruttasin kohale.
Sel ööl ütles mu vägi ootamatult ja lootusetult üles. Mina ei leidnud selles midagi iseäralikku, sest olin siiski piisavalt hea olnud. Aga Mai oli kuidagi vaikne, kui hüvasti jätsime, ja ma ise otsustasin ühe spetsialisti ja samas vana sõbraga konsulteerida. Tema ei leidnud mu tervises midagi häirivat ja andis mulle proovida midagi ülidefitsiitset viagra-taolist.
Mõni päev hiljem pakkusin Maile ise kohtumist, olles katse korras oma salatablette enne testinud. Efekt oli kirjeldamatu ja lõi pahviks isegi Mai. Mingi aja veetsime taas esimeste elamuste rütmis. Aga pikkamisi olin sunnitud tunnistama, et pärast „maratoni” iga järgmise lõigu edukat läbimist langesin nagu mingisse tühjusse nii vaimult kui kehalt.
Võisin lõputult magada ja mul ei olnud justkui enam millestki mõelda. Hoopis paremini tundsin end oma lapsepõlvesõbraga kalal käies ning tema kui õnneliku pereisaga maiseid asju arutades. Kuna olime viimasel ajal üsna harva kohtunud, mainis ta kord, et peaksin sagedamini maal tema juures käima, sest ma olevat kuidagi kuhtunud, justkui vanaks jäänud. See jäi riivavalt kõrvu. Seejärel hoiatas ka see tuttav arst, et ei maksa kunststiimuliga liiale minna.
Kuidagi ette kavatsemata hakkasid kohtumised Maiga harvemaks jääma. Lahjemaks küll mitte, aga ikka sagedamini kummitasid mõtted, et mis edasi peaks saama. Kuni võõrastavate uitmõteteni, kus ei esinenud armastuse mõistet, aga kummitas vahel irooniline võrdlus lisatööga. Alateadvusse sugenes pelgus.
Kohtumised jätkusid ikka, aga erinevalt varasemast tundsime vähem huvi, mida teine mõtleb või tunneb. Kui kokkusaamise eesmärk oli ammendatud, lesisime vaikides, vajaduseta vähimagi kehalise kontakti järele. Hiljem olen analüüsinud, et tegelikult oli see juba lõpu algus, aga ma lihtsalt ei andnud sellest enesele aru. Olime elanud tänases päevas, suhte tulevikust rääkimata.
Ühel varahommikul, just sedasi teineteisest eemal lamamise ajal, küsis Mai äkki: “Kui kaua see veel kestab?”
Oskamata midagi mõistlikku kosta, küsisin totakalt, mida tema arvab. Ja tema ütles kohe, et nüüd jätame hüvasti.
Mina vaikisin ja tema hakkas rääkima. Sellest, et ärgu ma teda nümfomaaniks pidagu. Asi oli lihtsalt selles, et tema abielu oli seksi mõttes üksianus nälgimine. Ta otsis siis pärast lahkuminekut, lootis, katsetas, ja pettus. Enne minuga kokkusattumist otsustas kindlalt, et natuke möllab veel noortega, siis abiellub vanema mehega, kellega elab nagu vanajumala selja taga. Ja oli õnnest segane, kui avastas, et mina pole ainuüksi parajas vanuses, vaid ka nooruslik ja kirjeldamatult seksikas.
Aga aina rohkem ta tunneb, et mingit armastust meie vahel ju pole, vähemalt minu poolt. Ja et temalgi oli see tunne ainult alguses ja et enam pole seda millestki juurde sündimas. Ja et seksis oleme andnud teineteisele kõik, mis anda oli, ja saanud ka väärilise vastutasu. Ja et meil pole kummalgi teineteisele põhjust midagi ette heita, vaid ausalt tänada ja hüvasti öelda.
See kõik oli õige. Tundsin sügavat lugupidamist selle ilusa ja aruka naise vastu. Olin jätkuvalt vait, püüdes mõelda, kuidas vastata, et talle mitte kuidagi haiget teha. Aga tema lõpulause võttis sõnad suust: „Ja ausalt, kuni mul veel aega on, siis ma pühendun ikkagi noorematele. Vaatamata su heale vormile igas mõttes häirib mind aina rohkem su vedel nahk ja vanamehelik olek ja sinna pole midagi parata. Mis ma sust ikka väsitan...”
Ja mina olin mõelnud, kuidas seda suhet lõpetada…
Pärast seda me enam ei kohtunud enam kunagi.
Kodus kummutasin natuke viskipudelit. Miski torkis, aga samas tundsin kergendust. Olin nagu pikalt ja muljeterikkalt rännult tagasi jõudnud, väsinud ja samas tühi. Uinudes tuli meelde Gustav Suits: kõik on kokku unenägu, kõik see rägu, meie maadki kannab õhk.
