Lisaks Molotov-Ribbentropi paktile sõlmis Nõukogude Liit 1939 salaleppe ka Suurbritannia ja Prantsusmaaga Saksamaa, Skandinaavia ja Balti riikide vallutamiseks

Soome marssal Carl Gustav Emil Mannerheimi (1867-1951) arhiivimaterjalide põhjal on selgunud, et kolm nädalat pärast 1939. aastal sõlmitud Molotov-Rippentropi pakti sõlmiti N Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel 15. oktoobril 1939 ülisalajane leping, mille lõppeesmärk oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud leping andis N Liidule, Suurbritanniale ja Prantsusmaale õiguse okupeerida Soome ja Balti riigid ning Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra!

Nimetatud häbiväärsest ja rangelt salastatud Suurbritannia, Prantsusmaa ja N Liidu sõlmitud sõjalise koostöö lepingust ei ole sageli teistele riikidele demokraatiat õpetavad Suurbritannia ja Prantsusmaa sõnagi lausunud.

Kuidas sobing ilmiks tuli?

Kuidas tuli see häbiväärne väikeriike põrmustav sobing siiski päevavalgele? Siin on tohutud teened Soome kõigi aegade suurimal poliitikul ja sõjaväelasel, Soome Vabariigi presidendil, marssal C. G. E. Mannerheimil, kes koostas salajaste luurematerjalide põhjal dokumentide kausta S-32. Nende materjalide põhjal kirjutas reservmajor Erkki Hautamäki raamatu „Soumi myrskyn silmässä“ (“Soome tormi keerises”), mis on pühendatud marssal Mannerheimi usaldusmehele-agendile, erakordsete võimetega ohvitserile Vilho Tahvanainenile, kes valdas mitut keelt ja täitis marssali eriülesandeid. Ta oli Mannerheimi teenistuses 1930. aastatest kuni marssali surmani 1951.
Kui Mannerheim lahkus 1917. aastal tsaari-Venemaa armeest kindralleitnandi auastmes, leppis ta Venemaale jäänud sõprade-ohvitseridega kokku salajasete luureandmete saamiseks Venemaalt. Nende ohvitseride varjunimedeks olid Gregori, Irina ja Luci. 1930 ja 1932. aastal õnnestus Tahvanainenil hankida N Liidu ja Soome piiri illegaalselt ületanud agentidelt saada salajasi luureandmeid.

Näiteks 09.08.1932 viis ta need andmed Soome presidendi Pher Evind Svinfvudi koju, kus samal ajal viibis ka Soome tolleaegne kaitsenõukogu esimees Mannerheim. On teada, et 1939. aasta novembris kohtus Tahvanainen Mannerheimi käsul Eestis Narva lähistel agent Gregoriga, kes väidetavalt oli Eesti päritolu Punaarmee polkovnik. Sellel kohtumisel andis Gregori Tahvanainenile üle kaks ümbrikku salajaste dokumentidega ja kaks filmirulli.
12.11.1939. hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja oli väga imestunud, kui dokumentidest selgus, et 15.10.1939 sõlmisid N Liit, Suurbritannia ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti väikeriikide Eesti, Läti, Leedu ja Soome iseseisvuse hävitamiseks. Suurbritannia ja Prantsusmaa vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsiks vallutama Soome ja hiljemalt sama aasta maikuu lõpuks Balti riigid.
Sõda Soomega algas 30.11.1939 kell 8.30, kui N Liit ründas sõda kuulutamata Soome Vabariiki. Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941.

Plaan okupeerida Soome

Sõja alustamise eesmärgiks ei olnud hoopiski mitte N Liidu riigipiiri nihutamine Leningradist kaugemale, vaid kogu Soome Vabariigi okupeerimine. Teise maailmasõja käigus oli Soome uuesti sõjategevuses N Liiduga, kuid formaalselt väideti end mitte olevat Saksamaa liitlane. Väidetavalt N Liidu justiitstegelased olid Mannerheimi kandnud Nürnbergi protsessi kohtualuste nimekirja, kuid Stalin oli tema nime maha kriipsutanud. Sõja tagajärjel oli Soome sunnitud loovutama 13% oma territooriumist ning suuruselt teise linna Viiburi N Liidule. Soome kaitsmisel Talvesõjas olid marssal Mannerheimil erakordselt suured teened.

Hitler saab plaanist teada

28.01.1940 teatas Stalin Briti mereväeministrile Churchillile saadetud kirjas, et Soome ja temale kuuluvad saared on 15. maiks 1940 punaarmee poolt vallutatud. Vastuses Stalinile esitas Churchill Suurbritannia, Prantsusmaa ja N Liidu ühisrinde konkreetse plaani, mis nägi ette Saksamaa ründamist kolmest suunast korraga. 1940. aasta kevadel pidid Suurbritannia ja Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Põhjarinde loomiseks pidid Briti sõjavägi maabuma Norras ööl vastu 15.05.1940. Brittidega liitunud prantslased pidid võtma oma kontrolli alla Taani ja Lõuna-Rootsi, kus nähti ette Saksamaa vastu alustatava sõja Lõunarinne.

Hitler ennetab

Kuid Hitler saab nendest plaanidest teada Saksa luureagendi kaudu, kes 08.02.1940 saadab Londonist Berliini salajase sisuga kiirteate. 09.03.1940 võttis marssal Mannerheim vastu Hitleri usaldusmehe oberstleitnant Josep Veltjensi, kes andis talle üle kirja, Mannerheimi arhiivi säiliku K/8/24, kus on öeldud, et Saksa valitsus 07.03.1940 teatab, et Saksamaa vastu on olemas Suurbritannia, Prantsusmaa ja N Vene rünnakuplaan, mis näeb ette Balti ja Skandinaavia riikide vallutamist ning seepärast Saksa valitsus ei või oodata, kui see plaan realiseerub. Saksamaa territooriumile ei tohi mingil tingimusel sõda kanduda.
Norra, Taani ja Soome ründamise ennetamiseks kasutab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Allkirjastasid Saksamaa välisminister J. von Ribbentrop ja riigimarssal H. Göring. Kirjale oli lisatud fotokoopia 15.10.1939 Stalini ja Churchilli allkirjadega sõjalisest salalepingust koos lepingu realiseerimise plaanidega.
Teatavasti lendas 10.05.1941 ootamatult Suurbritanniasse Hitleri väga lähedane kaastöötaja Rudolf Hess, kellel võis kaasas olla 15.10.1939 Moskvas Saksamaa vastu sõlmitud N Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia, et sobitada rahu Suurbritanniaga ja seega hoida ära sõda Euroopas. Suurbritannias Hess arreteeriti ja hiljem määrati temale Nürnbergi sõjatribunali otsusega eluaegne vanglakaristus.

Arhiivid endiselt suletud

Hitler nurjas need lääneriikide ja N Liidu rünnakuplaanid, andes käsu mitmel rindel väga ohtlike välksõdadeks, mille tagajärjeks oli paratamatu kaotus Teises maailmasõjas, nagu ajaloost on teada.
Mannerheimi arhiiv jääb paljudeks aastateks suletuks. Mannerheim ja Tahvanainen vaatasid 1945. aastal kogutud saladokumendid veel kord läbi. Osa neist hävitati, osa anti üle Soome Riigiarhiivi. Kõikidest tähtsamatest dokumentidest tehti koopiad, mis hiljem jäid Tahvanaineni kätte.
Soome president Juho Kusti Paasikivi, kes 1945. aastal jättis Soome edasise saatuse N Liidu juhtkonna otsustada, nõudis Tahvanainenilt surma ähvardusel, et neid materjale ei avaldataks.
Seetõttu andis Tahvanainen need materjalid edasi väga usaldusväärsele ohvitserile V. O. Oramale, et see need esimesel võimalusel avaldaks. Kuid ka Oramal ei õnnestunud neid materjale avaldada, kuna J. K. Paasikivi järglasel president Urho Kaleva Kekkonenil olid sõbralikud suhted N Liiduga. Orama oli sunnitud oma kõrge ea ja halva tervise tõttu andma need materjalid omakorda üle erumajor Erkki Hautamäkile, kes need raamatuna avaldas.

Toimetajalt:
Erkki Hautamäki on ise öelnud Soome meediale, et väited jäävad hüpoteetiliseks, kuna küsimus taandub sellele, kui suur väärtus on dokumentidel, millest on kasutada üksnes koopiad. Raamat ilmus Rootsis 2004, Soomes 2005, aga peagi peaks ilmuma 2. raamat.