Kirjanik Birk Rohelend: inimesed ei oska isegi aimata, mida kõike on võimalik kinnisvarast teada ja mida oleks vaja teada
Birk Rohelend kirjutas masu tagajärgedest romaani „Mull“. Peategelaseks on kinnivaramaakler Arved, kelle maailm kukub kokku ja kes on valmis ka negatiivseteks meeletusteks. Birk Rohelend, kodanikunimega Hele-Riin Moon, on andekas mitmel alal: telesarjade ja filmide stsenarist, auhinnatud raamatute autor, meediaplaneerija, kinnisvaraturundaja, aeroobikatreener ... Ülikoolis õppis ta hoopis geenitehnoloogiat. Äsja ilmunud „Mull“ saavutas kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ teise koha.
Birk, sa tegutsesid kolm aastat kinnisvara turundamise alal. Kas seetõttu tekkis ka „Mulli“ kirjutamise mõte?
Kindlasti. Kui mina selles sektoris tööle asusin, see oli aastal 2013, siis olid 2008. aasta kinnisvaramulli lõhkemise järellainetuse võnked veel täiesti selgelt tajutavad. Mind hakkas üldse väga huvitama mõte, et kuidas sai raha ühel päeval maailmast lihtsalt otsa saada. Mismoodi on see võimalik, et täna on ja homme pole? Ja mida see tähendab, kui palk ei kuku kontole, vaid tuleb ise välja teenida, ja iga sinu liigutus näitab väga täpselt, kui hea sa oled. Samuti see muutunud maailm: Google’i ajastul tundub kõigile, et nad saavad ise asjadega hakkama, pole vaja kedagi appi kutsuda. Kinnisvara hakatakse kohe hurraaga ise müüma, aga autot me ju enam ise ei paranda ja kohtus naljalt ennast ise esindama ei lähe. Miks siis kinnisvara tundub lihtsam valdkond olevat? Tegelikult saadakse tõeliselt professionaalseks maakleriks alles 8–10 tööaastaga. Ja alati on midagi juurde õppida.
Sellistes kohtades, kus inimese sissetulek sõltub tema töötulemustest, lõikasid masu ajal need käärid kõige valusamini. Õpetajatel ja riigiametnikel on selle koha pealt ideaalne elu, nad ei pea kunagi muretsema, mis järgmisel palgapäeval saab. Aga kuidas elavad igapäevaselt need inimesed, kellele iga kuu on surm või õnnistus? Kuidas sellise pinge all üldse vastu pidada? Ja kuidas nende ametivalik ja sissetulekute kõikumine mõjutab lähedasi nende ümber?
Tänu kinnisvarafirmas töötamisele nägid n-ö lavatagust elu. Mida sa tead nüüd rohkem kui inimene, kes lihtsalt tahab müüa või osta maja või korterit?
Kinnisvara on väga keeruline valdkond, seadusandlus muutub pidevalt ning tavaline inimese ei oska isegi aimata, mida kõike on võimalik kinnisvarast teada ja mida oleks vaja teada. Tavaliselt räägitakse ainult hinnast, aga see on jäämäe tipp. Minu aeg kinnisvarasektoris oli väga huvitav aeg, sain kõrvalt sellesse ellu sügavale sisse vaadata: mida see tähendab, kui su töö tulemus sõltub nii otseselt sinu enda püüetest, nagu see maakleri puhul on. Samuti oli kõrval väga hästi näha, et maaklereid on väga erinevaid. Parimad maaklerid on sellised inimesed (nagu parimad ka igas teises valdkonnas), kes on ka nädalavahetusel valmis su kõnedele vastama, tulema kohale vajadusel ka Eesti teise serva metsade ja soode vahele ning selgitama kannatlikult ja järjekindlalt viimseidki tehnilisi ja juriidilisi nüansse. Üks selliseid maaklereid, keda ma väga austan, on Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja juhatuse esimees Ardo Lepp, Kinnisvaraeksperdi maakler.
Kinnisvarasse tuleb palju uudistajaid, wannabe-maaklerihakatisi, kes tavaliselt pudenevad kahe-kolme kuuga ära. See on raske töö, mis vajab armastust, pühendumist, kannatlikkust ja hoolt, et seda aastast aastasse teha. Mulle läheb selline suhtumine alati südamesse.
Kui palju oled ise pidanud elus maakleri teenust kasutama ja mis kogemusi sul nendega on?
Olen kasutanud täpselt ühe korra ja mul läks hästi, kuigi ma sain alles mitu aastat hiljem aru, kui loll ostja ma olin. Ma ei osanud absoluutselt mitte midagi küsida. Näiteks seda, kust tõuseb päike. Mõtlesin, et mis mul sellest. Aga tegelikult sõltub sellest tohutult palju: temperatuur korteris, meeleolu, kui kodus oled, kas on mõnusalt päikseline või alati hämar ... Ma olen päikeseinimene, mulle on see tegelikult jube tähtis.
Või see, millest on tehtud seinad. Minu peas ei helisenud ühtegi kellukest. Mõtlesin, mis vahet seal on. Aga tegelikult olen ma täielik vaikuse-inimene ja mul lihtsalt peab olema kivimaja. Ühte Kalamaja korterit vaatamas käies juhtus selline asi, et naabri korteris sai telefon sõnumi ja tegi piiks. Nii kui ma seda piiksu kuulsin, mõistsin, et on täiesti võimatu, et ma sellises majas elan – ma kuulen kõike ja lähen täiesti hulluks niisugustes oludes.
Sina ei osanud maaklerilt midagi küsida, aga kindlasti oled kuulnud lugusid ka täiesti teistsugustest ostjatest.
Jah, neid lugusid on. Üks lühidalt selline. Ostja tahtis teada, millest maja on tehtud, ning kui maakler ja müüja korra omavahel vestlema jäid, lipsas ostja nurga taha ja kukkus raudkangiga laudist majaseinalt lahti kangutama, et saaks ikka seina sisse ka vaadata.
Kas sa kohtusid sellise maakleriga, nagu on su romaani peategelane Arved Tuisk?
Arved on ikkagi karakter. Ma tunnen tervet hulka mehi, kellelt olen midagi tema jaoks laenanud: ühelt välimuse, teiselt iseloomu, kolmandalt ametivaliku ... Arved on minu jaoks tõeline Eesti mees: tagasihoidlik, kannatav, visa, vaikiv, tahumatu ja kaunilt naiivne. Mees, kes ei mõista, et selleks et elu muuta, tuleb seda lihtsalt tegema hakata, ise käed külge panna. Mitte keegi teine ei tule ega lahenda ära probleeme sinu eest. Sellepärast on ka Arvedi teekond nii okkaline, et ta ei ole veel kõrges vanuses sellest lihtsast tõest aru saanud. Keegi ei päästa Arvedit, ainult tema ise saab seda teha. Eesti mees peab ise mees olema, keegi teine ei täida seda kohta tema eest ära.
Mis on praegu kinnisvaraturul maakleritele kõige keerulisem nende töö juures?
Keeruline ongi see näiline lihtsus, mis internetiajastuga on tekkinud. Kõigile tundub, et kinnisvara müüa on lihtne, seetõttu tormatakse seda ise tegema ja tingitakse teenuse hinna osas. Selle loogika järgi on ka juuste lõikamine lihtne, võta käärid ja lõigu. Ometi me ei tee seda ise, sest saame aru, et kvaliteedi eest tuleb maksta. Kinnisvaravaldkonnas on nii palju spetsiifilist teadmist, et tavaline inimene isegi ei tea, kust otsast seda otsima hakata. Pidevalt muutuvast ehitusseadustikust ja kõikidest omandivormidega seotud nüanssidest ma ei jõudnud veel isegi nende kolme aasta jooksul aru saada.
Teine probleem on kvalifikatsioonita iseüritajad, keda on hästi palju ja kes solgivad turgu. Kutselised maaklerid on ikkagi professionaalid nagu arstid või advokaadidki, kutse saamiseks tuleb nii õppida kui ka praktiseerida. Jälle võrdlus juuksuriga – iga sõbranna tuka sirgeks lõiganud piff võib ka ise arvata, et on nüüd juuksur valmis.
Kolmandaks, meie kinnisvaraturg on äärmiselt dünaamiline, hinnad kõiguvad väga palju. See hind, mis oli eelmisel aastal, on sama hea orientiir kui dinosaurus evolutsiooni puus. Samas aga reageerib väike turg väga järsult ja see hind, mis alles eelmisel kuul sobis, võib juba järgmisel kuul tuntavalt kukkuda.
Neljandaks, kinnisvaraportaalide kuulutustes olevad hinnad ja objektide tegelikud müügihinnad ehk tehinguhinnad erinevad tunduvalt. Inimene, kes hakkab ise müüma, vaatab portaali hinda ja paneb oma korteri ka enam-vähem samaga üles. Aga ta ei tea, et sel hinnal pole tegelikkusega midagi pistmist. Nii võib kas suure puuga üle hinnata ja mitte müüa või hoopis alt minna ja raha kaotada. Maaklerid kasutavad hindamisekspertide abi, andmebaase ja registreid, et hinda kindlaks määrata.
Sa oled produktiivne loomeinimene. Milline on sinu kirjutamise protsess? Kas teed plaani, võtad loomingulise puhkuse?
Plaani teen küll, kondikava. Ma ei puhka. Ma kirjutan alati, töö ja elu kõrvalt. Olen ajaga hakanud tegema hästi palju märkmeid, et ma midagi ära ei unustaks, sest sageli hüppab mõni seos pähe autoga sõites või suvalisel hetkel. Ma olen stsenaariumite kirjutamisega väga põhjalikuks muutunud, kõik peab minu enda jaoks loogiline, selge ja põhjendatud olema.
Kas sul on ka testlugejad?
On ikka inimesi, kellel on au mu loomingut esimesena lugeda. Üks nendest on Ringa Raudla, mu kauaaegne sõber, rahanduse professor Tallinna Tehnikaülikoolis. Teine on kirjanik Ketlin Priilinn. Temaga me tagasisidestame teineteist päris palju, mina loen tema teoseid ka ja vahel lahkame isegi teineteise ideid. Ja viimase romaani toimetaja, nagu ka mu luulekogu toimetaja, oli Jan Kaus. Tema on samuti suurepärane inimene, kellega saab põhjalikult kõik lahti kaevata. Veel üks hea inimene on mu endine elukaaslane ja sõber Egert Rohtla, samuti kirjanik, kellega olen oma tegelasi ja lugusid ka edasi-tagasi lahanud.
Sul ilmus äsja ka teine raamat. Millest see räägib? Ja kuidas juhtus nii, et kaks raamatut pea samal ajal lettidel?
Teine raamat valmis 2016. aasta suvel ja ongi loogilise jätkuna nüüd letil. „Mull“ valmis juba rohkem kui aasta tagasi, selle väljaandmine lihtsalt on võtnud kauem. Nii et mu eelmine raamat tuleb välja hiljem kui viimane raamat.
„Sa pead suudlema Silvat“ on psühholoogiline krimipõnevik, mille tegevustik toimub väikeses Lõuna-Eesti linnakeses, kus ajakirjanik Silva Stökel asub ajama oma kadunud lapsepõlvesõbranna jälgi ning avastab terve rea hämaraid saladusi.
Kuidas sa ennast igapäevaselt loomingulises plaanis teostad? Oled ju kirjutanud sarjadele stsenaariumi, mis nõuab pidevat heas vormis olemist, aga mis seis praegu on?
Hetkel keskendun oma krimisarjale. Palju aastaid soovisin õppida peamiselt kirjutamise tehnikat ja sellepärast võtsin ette kirjutada nii palju. "Elu keset linna" oli meeletu kogemus, 38 osa 3 kuuga. Õnneks oli mul abi ka. "Nurjatud tüdrukud", "Restart", "Padjaklubi", "Takso", "Krista lood" ... Kui ma kolm aastat tagasi Ameerikas stsenaristikaguru Lew Hunteri juures koolitusel käisin, siis Lew küsis: kas sa saad ise ka aru, et sa oled professionaal? Ma polnud seda endale kunagi teadvustanud, aga kuna mul on loodud ikkagi juba kaugelt rohkem kui 200 karakterit, siis eks see peab ilmselt paika. Ma ei armasta ise kuulsust, see pole mulle üldse oluline. Mulle ei meeldi peod ja välgud, ma tahaks hea meelega taustal olla. Aga mul on ju superkuulsaid kangelasi, nagu „Padjaklubi“ Miša.
Birk Rohelend "Mull", kirjastus Pilgrim 2016
