Sõjakurjategija Adolf Eichmann oma vahistajatele: mina tegelesin kogumise ja veoga
Adolf Eichmann organiseeris Teise maailmasõja ajal juutide hukkamist koonduslaagrites. Ta põgenes Argentinasse ja võttis nimeks Ricardo Klement. 1960. aastaks töötas Iisraeli välisluure Mossad välja detailse plaani Eichmanni tabamiseks ning ta rööviti Buenos Airese tänaval kodu lähedal. Raamat „Jaht Eichmannile“ kirjeldab tuntud natsi vangistamist ja salaja üle piiri toimetamist väga üksikasjalikult. Agent Peter Malkin oli röövi üks organiseerijaid ja Eichmanni kinnivõtja.
„Palun lubage, et ma küsin teilt üht asja,” ütles Malkin 19. mai esimestel tundidel Eichmannile. „Mida te tundsite, kui jõuti otsusele, et rakendatav poliitika ei pea olema mitte ümberasustamine, vaid surm?”
„Ma ei saanud sinna midagi parata. Käsk tuli füürerilt endalt.”
„Aga mida te tundsite?”
„Ma ei saanud sinna midagi parata.”
„Saan aru. Nii et te hakkasite mõrtsukaks.”
„Ei hakanud. See ei vasta tõele. Ma ei ole kunagi kedagi tapnud,” rõhutas Eichmann ja selgitas, et ta püüdis hoiduda veetmast palju aega hävituslaagrites – ja pealegi ei allunudki need tema vahetule juhtimisele.
„Mina tegelesin kogumise ja veoga,” seletas ta.
Malkin ei mõistnud, kuidas saab Eichmann olla veendunud, et tema teod olid moraalsed ja õiged ning ta ei ole midagi valesti teinud. Käsk tuli tema ülemustelt. Tema kuuletus neile. Seda nõudis kohusetunne.
Seejärel rääkis Eichmann, kui hoolikas ta oli oma ajagraafikute koostamisel. Malkin segas vahele: „Kas te taipate, et te kõnelete praegu süütutest inimestest? Väikestest lastest? Eakatest meestest ja naistest?”
Eichmann ei lasknud ennast sellisest küsimusest häirida ja Malkin tajus, et ta on oma tegude kahetsemise suhtes täiesti immuunne. Lõpptulemusena avaldas see keskustelu Malkinile suuremat mõju kui Eichmannile. Ta poleks iial võimalikuks pidanud, et üks inimene saab olla emotsionaalses mõttes niivõrd sandistunud ja tundetu. Ta võttis löödult ja kurvaks muutununa taas käsile oma joonistused. Ehkki ta tundis vahetevahel tahtmist Eichmanni sellise kaastunde puudumise pärast lüüa, oli tal tollest mehest ka uskumatul määral kahju.
Nad jätkasid vestlust sellelsamal õhtul Malkini valvekorra ajal. Eichmann kõneles oma armastusest punase veini vastu ja Malkini meelest ei kujutanud talle klaasikese veini andmine endast mingisugust ohtu. Ta oli olnud kaheksa ööd ühtejärgi voodi külge seotud. Ta vähemalt tunneks ennast hetkeks jälle inimesena, arvas Malkin.
Mõne minuti pärast naasis ta kambrisse koos veinipudeli ja Medadi grammofoniga. Malkin valas veini ja ulatas klaasi vangi käte vahele.
„Ma armastan veini nii väga,” sõnas Eichmann, kui oli klaasi tilgatumaks joonud.
Malkin rüüpas enda veini aeglasemalt. Ta asetas plaadi grammofonile ja läitis siis Eichmanni jaoks ühe sigareti. Pisike ja umbne ruum täitus flamenkomuusikaga.
Vang tõmbas sigaretist sügavaid mahve seni, kuni see oli peaaegu lõpuni põlenud.
„Ärge sõrmi ära kõrvetage,” hoiatas Malkin.
„Miks te seda minu jaoks teete?” küsis Eichmann, kes tundis ennast sundimatumalt kui kordagi varem pärast siia majja jõudmist.
„Ma ei tea. Aga ma ei vihka teid,” vastas Malkin, kes sai aru, et möödunud kaheksa päeva jooksul oli nende vahele tekkinud mingisugune kummaline vahekord. „Mulle lihtsalt tundus, et see on miski, mida ma tahaksin teie heaks teha.”
Eichmann vaikis.
Malkinile meenus avaldus, millele Aharoni oli püüdnud möödunud nädala jooksul Eichmannilt allkirja saada. See siin võis olla nende võimalus. „Eichmann, minu arvates te teete vea, kui nendele Jeruusalemma minemise paberitele alla ei kirjuta,” ütles ta.
„Ma ei taha minna. Miks ei tohi ma minna Saksamaale?”
„Ma ei hakka teid selleks vägisi sundima. Kuid teie asemel ma siiski kirjutaksin nendele paberitele alla ja ma räägin teile, miks ma seda teeksin. Praegu on teie elus ainus kord, mil teil avaneb võimalus öelda seda, mida te ise mõtlete. Ning te seisate seal Jeruusalemmas ja teatate kogu maailmale omaenda sõnadega, mis oli teie arvates õige.”
Eichmann jõi tühjaks ka teise veiniklaasi ja ilmselt mõtles säärase idee üle järele. Seejärel palus ta luba püsti tõusta ja mootorratturiprillid eest võtta. Malkin nõustus, sest teadis, et vangistamise õhtul Eichmann juba nägi tema nägu. Ta oli sellegipoolest väga valvas. Tegemist võis ju olla kavaluse ja katsega põgeneda.
Viimaks Eichmann ütles: „Kus see paber on?”
Aharoni oli koostanud avalduse mustandi, millest Eichmann pidi eeskuju võrma ja milles öeldi, et ta läheb omaenda vabal tahtel Iisraeli kohtu ette. Malkin ulatas talle selle paberi ja sulepea. Eichmann luges mustandi läbi ja kirjutas siis lauale toetudes ilusa käekirjaga saksakeelse avalduse.
Mina, allakirjutanu Adolf Eichmann, annan omaenda vabal tahtel teada, et pärast minu tegeliku isiku kindlakstegemist saan ma aru, et minu katsed põgeneda õigusemõistmise eest on asjatud. Ma kinnitan, et ma olen valmis sõitma Iisraeli, et seista selles riigis pädeva kohtu ees. Ma mõistan, et mulle antakse õigusalast abi, ja ma püüan anda ausalt aru tõsiasjadest minu viimaste teenistusaastate jooksul Saksamaal, et tulevastele põlvkondadele edastataks nendest tõene pilt. Ma esinen sellise avaldusega omaenda vabal tahtel. Mulle ei ole midagi lubatud ja mind ei ole millegagi ähvardatud. Ma soovin jõuda viimaks ometi sisemise rahuni. Kuna ma ei suuda meenutada kõiki üksikasju ja olen mõnede tõsiasjade suhtes segaduses, palun ma, et mulle minu püüetes tõde välja selgitada abi antaks ja võimaldataks mulle ligipääsu dokumentidele ja tõendusmaterjalile.
Kirjutamisega lõpule jõudnud, pöördus ta Malkini poole ja küsis: „Millise kuupäeva ma panen – kas eilse või tänase?”
„Jätke lihtsalt mai 1960.”
Ta noogutas ja kirjutas alla: „Adolf Eichmann, Buenos Aires, mai 1960.”
„Te saite hakkama väga hea asjaga. Te ei kahetse seda,” ütles Malkin, lubades tal tõmmata veel ühe sigareti, enne kui mootorratturiprillid uuesti silmade ette kinnitas.
Nad kuulsid ootamatult piki koridori lähemale tõttavaid samme ja tuppa sööstis hallis pidžaamas Medad. „Põrgu päralt, mida sa teed?” hüüdis ta veini ja sigarettide poole vaadates. „Paned koos selle mõrtsukaga pidu?”
Malkin püüdis ennast õigustada, kuid Tšehhoslovakkias sündinud Medad oli maruvihane ja tema nägu õhetas. „Sa lõbustad teda minu muusikaga? Seda lihunikku, kes tappis mu perekonna?”
Tuppa tormasid kisa kuulnud Eitan, Gat ja Nesiahu. Malkin proovis asja selgitada ja näitas neile allkirjastatud avaldust, kuid nad olid tegevuses Medadi rahustamisega ja sõitlesid seejärel Malkinit käskude täitmata jätmise ja vangiga kõnelemise eest.
Viimaks nad kõik rahunesid ja Tabor tuli Malkini asemele valvesse. Kui Malkin koridoris eemaldus, peatas Eitan ta korraks, et öelda: „Tubli töö.”
Lennukit juhtis kapten Shmuel Wedeles. 19. mail kell 6.25 suunas ta Dakarist Recifesse lennates Britannia Atlandi ookeani lõunaosa kohal pilvedest allapoole ja nad ületasid Brasiilia rannajoone. Nad järgisid täpselt lennuplaani.
Veerand tunni pärast jõudsid nad Recifest kaheksakümne meremiili kaugusel paikneva Campina Grande raadiomajaka tegevusraadiusse ja kõrgusmõõdikud näitasid, et nad lendavad nüüd 10 000 jala kõrgusel. Wedeles keeras lennuki kagusse lennujaama poole viivale kursile. Seejärel astus ta ühedusse lennujuhtidega.
„Recife lennujuhtimistorn, siin El Al 4X-AGD Dakarist Recifesse, kurss 135, kõrgus 7500, laskun, Recifes hinnanguliselt ühe tunni pärast.”
„Selge, El Al,” ütles lennujuht vastu. „Jääge sellele kursile. Andke teada, kui jõuate kõrgusele 2000.”
Adolf Eichmann (1906–1962) oli Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti ametnik ja Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem, kes vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika ja inimsusevastaste kuritegude elluviimise eest.
Eichmanni 1961. aasta kohtuprotsessi Jeruusalemmas jälgis kogu maailm. Ta mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes ning poodi järgmisel aastal üles. See on ainuke kord, kui Iisrael on surmanuhtluse täide viinud.
Neal Bascomb „Jaht Eichmannile“, kirjastus Varrak 2016
