„Pildilt kukkujad“: noore kunstitudengi abiellumine 1936. aastal
Samanimelist näidendit Andres Noormetsa lavastuse mängitakse Vanemuise teatris, eaosades Merle Jääger ja Aivar Tommingas. Raamatukatkendi tegevus toimub 1936. aastal, mil Emilie Sarnet (Emmi) on abiellumise eel oma mehe, noore politseikomissaari Aleksander Vallaku vanematekodus ning tajub ämma Erna tulist vastuseisu nende liidule.
1936. aastal
Tema vennast räägiti linna peal alatasa kõiksugu legende ja lugusid, nagu nende kohta viisakamalt öeldi, kuigi tegelikult oli see labane klatš ja sosistamine, mida iga rääkija omaltpoolt vürtsitas. Need jutud tegid Erna Vallakule ammugi tuska, õnneks kandsid nad vähemasti erinevat nime. Ta oli isegi abieluga seetõttu osati kiirustanud, sest kuigi üks oli parandamatu tuuletallaja ja teine kristlikke väärtusi hindav inimene, kes püüdis elada parimal võimalikul moel, riivasid jutud paratamatult. Otsekui oleks temagi sellega seotud, mis venna elus toimus! Nagu oleks tema ahvatlenud venda laristama, saates teda piki ilma hulkuma: Düsseldorfi, Peterburgi ja Pariisi, kus kõik õpingud ja koolid lõpuks pooleli jäid, rahad otsa said ning võlad üüratuks paisusid.
Eriti magus teema oli muidugi naised. Nagu oleks tema üha uusi naisterahvaid venna käte vahele saatnud, kellega viimane ei mõistnud muud teha, kui vallatleda ja piki restoranide kabinette aeleda, et nad siis tüdinult hüljata. Üks skandaal järgnes teisele, kuni hakati rääkima ühe neiukese paisuvast kõhust. Too saadeti lõpuks siiski silma alt ära Soome, vennal polnud ju mõtteski abielluda. Selle asemel laenas ta hoopis kurat teab kust raha ja põrutas Itaaliasse, et punaseid pilvi ja siniseid silmapiire sirgeldada, veini larpida, Caprile sõita ja Vesuuvi nõlvadel kakerdada. Erna mõtles tookord südametäiega, et vend olekski võinud Vesuuvi kraatrisse kukkuda. Saabunuks vähemalt kohane surm! Muidugi palus ta patuste mõtete pärast juba õhtupalvuse ajal Jumalalt andestust.
Miks teda niimoodi nuheldi? Miks ta ei saanud rahus elada ja pudupoodi pidada, mille kohta polnud ju kellelgi etteheiteid. Erna osales nii kodukaunistamises kui karskusseltsis, laulukooris ja kirikukogus, aga ikka lohises üks taak tal järel, mis ei lasknud end seltskonnas väärikana tunda. Ikka istus ta sees hirm, et järgmisel hetkel võib uus ebameeldiv uudis teda jalust rabada. Ja eks rabaski!
Just siis, kui ta jõudis venna suhtes käega lüüa, sest Rudolf Akkmani ei suutnud taltsutada isegi nende isa, kes oli ometi lugupeetud suurtalunik ja mõistliku jutuga mees. Neil ei jäänud muud üle, kui juttude osas kõrvad sulgeda. Erna püüdiski seda teha, kuni selgus, et vennaga seotud hullused hakkasid teist teed pidi nende ellu tagasi hiilima – nende oma poja kaudu!
Esialgu palvetas Erna suuresti selle nimel, et Akkmani stuudios pilte sirgeldav neiu osutuks hetkeliseks kiresööstuks ja poeg võtaks mõistuse pähe. Katkestatud kihlust oleks kindlasti õnnestunud klattida, nad oleksid papaga kaasa aidanud, kui poeg vaid mõistusele tulnuks! Erna püüdis Aleksiga rääkida ja ärgitas papatki seda tegema, aga papa ei võtnud vedu, lootes, et asi osutub ajutiseks tujuks. Ootame-vaatame, mida aeg toob, armastas papa öelda, lisades juurde, et ilmas leidub koledamaidki asju, kui vanemate tahte vastu sõlmitud liit. Selline suhtumine ajas Ernat marru, ta eeldas abikaasalt tegutsemist, mitte poole silmaga ajalehe lugemist, kui kaalul oli poja edasine elu. Märgid ju näitasid, et Aleks ei kavatsenudki oma valikust taganeda! Oo ei! See valik seisis sirge selja ja jultunud pilguga nende elutoas, endal kiviga sõrmus sõrmes. Kihlus oli saanud ametlikuks. Asi oli pimedalegi selge!
Seal tulevase ämma ja äia vastas seistes polnud Emmi tegelikult sugugi jultunud, teda valdas lihtsalt enneolematu rahu. Ta teadis, et juhtugu mis tahes, nemad jäävad endale kindlaks. Just seda neil tuligi teatavaks teha. Kõik ülejäänu oli isiklik – nad olid mõne päeva eest sõnatult kihlunud. Pirita jõe ääres jalutades pani mees talle sõrme kiviga sõrmuse. Õnnelik Emmi ei saanud sõnagi suust ja kõik oli niigi sõnadeta klaar.
Kui Aleks tegi uudise vanematele teatavaks, kumises kaupmees Vallaku elutoas samuti vaikus, aga hoopis teistsugune. Tundus nagu oleksid nad kõik mõne minuti hinge kinni hoidnud. Erna ahmis seejärel silmnähtavalt õhku, pomisedes midagi valmivast praest, mis tuli ahjust välja võtta, ning läks otsejoones kööki. Ka papa Vallak paistis üsna üllatunud ega osanud esialgu muud teha, kui oma kiilaspead silitada. Aga ta kogus end ja otsustas olukorra lahenduseks kirsinapsu pakkuda. Pärast teist pitsi suutis ta juba sama sundimatult lobiseda kui pudupoe leti taga seistes, kuigi teine naps ei jäänud ilma kolmandata. Aleks muigas, papa pidi joomisega kiirustama, tema jutuvada reetis mõningast peataolekut.
Aleks jõi napsu põhjani, naeratades julgustavalt Emmile, kes vaatas samal ajal üllatunud ilmel klaveril kõrguvat pronkspead, mida nad varem ei märganud. Hoolimata vormitud laubalokkidest, otsustava moega suujoonest ja tuba teravalt puurivast pilgust meenutas pronkskuju kahtlaselt majaperemeest. Kuju nõudlik hoiak ajas Emmile vägisi naeru peale. Tema pilku märganud papa sai hoobilt aru, milles asi. Ta jättis joomise pooleli, haaras kapilt esimese ettejuhtuva pitslina ja heitis selle kiiruga üle oma teisiku. Näost õhetama lüües pomises ta selgituseks, et tegu oli varajase juubelikingitusega, mille abikaasa mõned päevad tagasi koju tassis. Ei teagi, kust mammal idee tuli, aga... Hetk hiljem turtsatasid kõik kolm korraga naerma.
See jäigi sel päeval ainsaks naerupahvakuks. Uks avanes ja mamma Erna tippis iseteadva kassi kombel tagasi salongi, kergitades kulme. Naermine polnud tema meelest üldse kohane. Ta vedas näole virila naeratuse, mis meenutas pigem närvilist haigutust, ning palus kõiki söögituppa, kuhu nende koduabiline Linda oli katnud valge lina ja uhke portselaniga laua. Erna ise kõndis kõige ees.
Istuti lauda, pakuti üksteisele auravaid toiduvaagnaid, tõsteti sealt palasid ette ja asuti peale esmaste viisakuste vahetamist sööma. Taldriku kohale kummardunud Aleks mõistatas, kas ema kavatses neid taas vaikimisega karistada? Lastena olid nad seda õega tihti tunda tunda saanud, mammat võisid teinekord vihastada ka pisiasjad. Papa talus vaikust eriti kehvasti, ta asus seegi kord üht kaupluses juhtunud naljalugu rääkima, kuid Erna katkestas teda poolelt sõnalt vaigistava käeviipega.
„Ma kuulsin Aleksi käest, et te olite läinud talvel pikalt haige,“ pöördus mamma pisut ootamatu teemaga Emmi poole.
„Jah, sain Akkmani majas puhkenud tulekahju ajal külma, jäin kopsupõletikku,“ noogutas Emmi.
„Eks meie papi köhib kah igal talvel nii, et maja vapub,“ täheldas perenaine.
„Pole see asi ühtigi nii hull,“ tõrjus papa. „See sihuke väike köha.“
„Aga näe mina ei saa endale kunagi haigusi lubada,“ jätkas mamma.
„Eks sinul ongi meie peres raudne tervis,“ püüdis Aleks eelnevat siluda.
„Aga mis meie pudupoest muidu saaks, kui mina haigeks jääksin,“ küsis Erna veidi ründaval toonil. „Kõik läheks puha pankrotti!“
„Sina näed vist iga öösi pankrotte unes,“ täheldas papa endale pitsikest kallates. Kahvli poolel teel suu juurde peatanud Erna saatis mehele mürgise pilgu.
„Igatahes oskate te umbkaudu ette kujutada, millist muret papa teie haiguse ajal tundis,“ jätkas majaperenaine pärast väikest pausi.
„Papa oli juhtunu pärast tõesti väga hirmul,“ nõustus Emmi.
„Ma tean,“ noogutas Erna. „Ma olen seda kõike omal nahal kogenud. Kas Aleks on teile rääkinud, millise hirmsa tõve käes ta lapsena hinge vaakus?“
„Ei, ta pole seda sõnagagi maininud,“ raputas Emmi pead.
„See influensa oli tõesti üks kole haigus,“ pomises papa pitsi põhjani juues.
„Mis sest vanast asjast ikka meenutada,“ sekkus Aleks.
„Aga minul seisab see surmatunnini meeles!“ teatas mamma rõhuga. „Sa olid tol korral ju vaevu viieaastane poisike.“
„Me kartsime su elu pärast kangesti,“ noogutas papa mõtlikult. „See neetud tõbi ajas tookord suure hulga inimesi hauda.“
„Ma palusin iga issanda päev Jumalat, et ta mu poja päästaks,“ jätkas Erna. „Ma ronisin igal õhtul pööningule, tegin lakaluugi lahti, viskasin põrandale põlvile ja palusin poole ööni.“
„Kas me peame seda hirmsat asja nüüd siis söögi ajal meenutama?“ püüdis papa vestlust suunata.
„Muidugi peame!“ põrutas mamma. „Kas sa ei mäleta, kuidas mul olid iga päev silmad nutust paistes? Mu laps oli mineku peal, ükski rohi ega arst ei aidanud, kõik paistis puha lootusetu. Täiesti kohutav!“
Erna erutunud silmad välkusid ning tema pea langes kuklasse nagu liigendnuga, jäljendades filmidest nähtud dramaatikat.
„Aga ma sain siiski terveks,“ täheldas Aleks rahulikult söömist jätkates.
„Tänu Jumalale ja minu palvetele!“ lausus ema taskurätikuga nina pühkides.
„No kui sa just tahad niimoodi uskuda,“ soostus poeg.
Häiritud ilmega mamma Vallak vaatas pojale etteheitvalt otsa ja vangutas pead. „Seal pööningul ma lubasin Jumalale üht asja,“ lisas ta rõhuga.
Mamma pidas tähendusrikka pausi, koondades endale küsivaid pilke.
„Ma lubasin, et kui mu poeg saab terveks, siis seisan ma oma elupäevade lõpuni selle eest, et tema elu ei läheks tühja,“ jätkas mamma aknasse vaadates.
Papa tahtis midagi öelda, aga taas peatas teda abikaasa käeviibe.
„Ja et mu pojast saab õnnelik inimene!“ lisas Erna ühe hingetõmbega.
Söömise katkestanud Aleks naeratas lepitavalt, patsutades emal lohutavalt kätt.
„Sel juhul pole sul põhjust muretseda,“ sõnas ta.
„Aga minu süda ütleb vastupidist,“ vastas mamma sõjakalt.
Ta mõõtis lauasistujaid pika pilguga, ise samal ajal heitunult pead raputades.
„Kas te arvate, et mina teen Aleksi õnnetuks?“ küsis Emmi otsekoheselt.
Ruumi sigines pinev vaikus, isegi papa katkestas söömise.
„Ma kardan seda tõesti,“ noogutas mamma Vallak süngelt ohates.
„Mis rumalat juttu sa nüüd ajad,“ pomises papa häiritult.
„Aleksit võiks oodata suur tulevik, tal oleks mitmeid võimalusi edeneda,“ jätkas ema. „Aga tema kõrval peaks seisma naine, kes teda igati toetaks ja aitaks, nagu preili Anna oleks seda...“
„Mamma, aitab sellest jutust!“ lausus Aleks teravaks muutunud toonil ja vaatas emale pingsalt otsa.
„Tõepoolest, kas me ei võiks arutada midagi meeldivamat,” lisas papa.
„Midagi meeldivamat?“ kordas Erna õhku ahmides. „Kas meie poja tulevik pole mitte kõige tähtsam küsimus?“
„Aga oma tuleviku üle otsustan ma ikkagi ise,“ lausus Aleksander rõhuga.
„Muidugi, kes siis tänapäeval enam vanemaid kuulab,“ sõnas mamma solvunult.
Ta pühkis taskurätikuga nina ja vaatas pahaselt nohisedes aknast välja.
„Ma olen öelnud, et mina ei kavatse oma elu tühja hingega elada,“ lausus Aleks mõlemale vanemale kordamööda otsa vaadates.
„Ega see ei olekski hea,” noogutas papa.
„Ega keegi ei tahagi seda!“ pahvatas mamma end taas sirgu ajades.
„Aga mida sa siis tahad, mamma?“
„Seda, et sa saaksid oma eksimusest aru, enne kui hilja!” hüüatas Erna.
„Sa räägid minu tulevasest abikaasast!” meenutas Aleks. „Ma palun jääda tema suhtes viisakaks! Tegemist ei ole mingi eksimusega! Mina armastan Emmit!”
„Eks mehed ole naiste ilu suhtes ikka nõrgad, selge see,“ lausus ema. „Neil kaob ju mõistus kohe peast ära, kui nad näevad mõnd...“
„Ema! Sa tead väga hästi, et asi ei ole selles,“ katkestas Aleks teda järsult.
„Aga elu ei seisa ainult tunnetel!” hüüdis mamma. „Ning mu süda ütleb, et see asi ei tähenda head.“
See kõmises kui ettekuulutus ja appikarje, kui meeleheitlik püüdlus hävingut ära hoida. Aga Erna umbusk ja vastuseis ei muutnud midagi. Mõni päev hiljem olid sooviavaldused perekonnaseisuametisse sisse antud. Kiriklik laulatus olnuks ehk pidulikum, aga kuna nad mõlemad olid usuleiged inimesed, sobis ka ilmalik paaripanek. Pealegi polnud suuremat pidu plaanis, raha nappis ning Aleks ei tahtnud vanematelt toetust paluda, sest mamma seisis jätkuvalt nende abielu vastu. Mu süda ütleb, et see asi ei tähenda head!
Ämma sõnad trummeldasid aastaid Emmil peas, kuigi ta püüdis neist mitte välja teha. Tal tuli leppida, et lendu lastud lausetel oli võime tema meeltes pesa teha. Mõni pärines väga ammusest ajast, aga kumises kõrvus sõnasõnalise täpsusega. Ta soovis neid meeleheitlikult unustada, aga see ei aidanud. Puhuti jäid sõnad siiski vakka, lastes tal mõnikord hingepõhjani õnne tunda.
Paaripanekule eelnenud jaanipäeval üürisid nad Aleksiga paadi, et koos teistega lahe peal sõuda, ise õnnejoovastuses, saateks rannalt kostev pillimäng ja laste kilked. Ülevas tujus Aleks isegi laulis Emmile ja tema ümises kaasa, istudes paadipõhjas, pea mõnusasti mehe süles.
Jaanituli süüdati seekord meres asuva vana patarei varemetele, keset merd põlev lõke mõjus kui müstiline ja kutsuv tuluke. Nad sõudsid kaua, Emmi olekski vist jäänud paati, suutmata mehest sammugi eemaldada.
Hiljem läksid nad veel Schmidti mäele, kust oli pillimängu kuulates hea merd ja jaanituld imetleda. Aleks hoidis naist enda vastas, nii et Emmi sai vaevu hingata, aga mehe embuses kadus viimanegi hirm.
Paar nädalat hiljem sõlmiti nende kodanlik abielu. Registreerimise juures olid tunnistajaks mõned Aleksi sõbrad ja koolivennad, Emmi isa ja mitmed kaaslased ateljeekoolist. Rudolf Akkmani salongis peeti maha väiksemat sorti pidu, sest kunstnik ei tahtnud midagi kuulda sellest, et oleng jääb rahapuudusel toimumata. Tal oli just õnnestunud müüa mõned oma pildid ning tal polnud kahju saadud raha eest veidi viina ja veini osta, hankides lisaks mõned moorpraed ja koogid ning lastes majapidajal lauad katta. Elatakse ju ometi üks kord ning armastust tuleb kindlasti pühitseda, rõhutas ülevas tujus Akkman õhtu jooksul korduvalt.
