Nahal õitsevad lilled

Sünnipäevaks kinkisin endale tätoveeringu. Olin ma hull või loll? Annan aru!

Oli sul valus ka, kui seda tehti?

Seda inimesed tavaliselt küsivad, kui näevad, et mul on tätoveering. Ma ütlen, et ei olnud. Mõni usub, mõni ei usu. Ja jutt jätkub muudel teemadel.

Ma ise küsin ka, kui mõnda ilusat tätoveeringut näen. Lobisen ettekandjatega, müüjatega, taksojuhtidega... Tõsi küll, seda, kas oli valus, pole ma uurinud. Olen palunud näha tervet pilti, kui osa jääb varruka varju. Või küsinud, milline kunstnik selle tegi.

Harvem küsin seda, mis mind huvitab kõige rohkem. Et miks just SEE joonistus, need sõnad, see sümbol? See küsimus tundub liiga isiklik! No et järsku just tuvid, sest need meenutavad kadunud sõpra? Või hieroglüüfid, mis tähendavad “jõudu”, sest minevikku jääb vägivaldne suhe? Või grammofon, sest seljakotiga mööda Kuubat rännates ennustas üks ravitseja talle, et ta kohtab oma elu armastust tänaval, kus laulab krabisev grammofon, mida mängitab klaassilmaga kerjus? (Võib-olla on asi ametis, aga oma peas suudan välja mõelda fantastilisi elulugusid!)