Peaosatäitja Andrei Mjagkov ei taha vaadata filmi „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!“

Näitleja Andrei Mjagkov kuulub Venemaal juba 40 aastat aastavahetuse juurde nagu Ded Moroz, Snegurotška või vähemalt varem ka Sovetskoje šampanskoje. 1. jaanuaril 1976. esilinastus film „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!“ ja sellest ajast peale ilmub ta igal aastal samal ajal Vene teleekraanidele. Film taheti valmimise järel ära keelata, aga kuna see väga meeldis Leonid Brežnevile, jõudis see siiski rahva sekka.

Kirurg Ženja Lukašin läheb vana-aasta viimasel päeval koos sõpradega sauna, tõmbab nina täis ja lendab ise seda mäletamata Moskvast Leningradi. Seal on tänav, maja ja korter täpselt samasugused ning isegi tema võti teeb kenasti ukse lahti. Kurnatud mees vajub unne ja ärkab... Leningradis õpetaja Nadja korteris. Läheb kaua aega, enne kui ta aru saab, et ei ole oma kodus ja isegi mitte kodulinnas. Ta oli läinud sõbra asemel lennukisse ja lennnanud täiesti ilma asjata teise linna. Sellest tekib üks suur jant, mis lõpeb kena armastusega.
Komöödiakuningas Eldar Rjazanov, filmi režissöör, on ühes intervjuus rääkinud, et selle filmi näitamiseks ongi parim aeg esimese jaanuari õhtul kell kuus. Siis on uusaastaöö kõva peatäis välja magatud, parajalt parandust võetud ja ollakse just sellises teise päeva tujus, et vaimustuda vanade tuttavate naljade üle. Küll Rjazanov juba oma vaatajat tundis.

Enam ei vaata

Peaosaline Andrei Mjagkov oli kindlasti ennegi Nõukogude Liidus tuntud näitleja, aga pärast seda filmi teadsid teda kõik Kamtšatkalt Kaliningradini. Ajakirja „Sovetski Ekran“ küsitlusel tunnistati ta 1976. aasta parimaks näitlejaks.

Barbara Brylska.

Naispeaosalist Nadjat kehastanud Barbara Brylskat aga võib vist pidada tänaseni populaarseimaks Poola näitlejannaks endise Nõukogude Liidu territooriumil.
Mjagkov ise ei taha meenutadagi kunagist hiilgerolli ja hoidub hoolega „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!“ vaatamisest: „See film oleks tulnud 40 aastaks ära keelata!“
Veel kirjeldab ta oma negatiivseid kogemusi menufilmiga järgmiselt: „See roll kinnistas mulle alkohooliku imidži. Kuni tänaseni, kuhu me ka külalisesinemistele ei sõidaks, hakkavad inimesed mind nähes rääkima, et vaata, joodik, ja pakuvad napsu. Alguses ma lihtsalt ei teadnud, kuhu peitu pugeda, hiljem harjusin, aga tänase päevani on kahetsusväärne, et inimesed nägid minu kangelases vaid joodikut, kes ta ju filmis üldsegi ei ole. Ja sellest ajast peale ei kannata ma sauna. Uusaasta vastuvõtmine on mu armsaim pidu, kuid tähistan seda ainult kodus.“
Ehk ta liialdab, sest palju aastaid hiljem, juba uues riigis ja uuel aastatuhandel, osales ta vana menuki järjes „Saatuse iroonia: lugu läheb edasi“. See film ilmus ekraanidele 2007. aasta detsembris, kuid igast asjast omal ajal.

Hiilgeajad jätkusid

Juba 1977. aastal sai režissöör Eldar Rjazanovil valmis järgmine komöödia „Armastus tööpostil“, jällegi peaosas Andrei Mjagkov ja jälle olid kõik vaimustuses. Sedapuhku oli naispeaosas Alissa Freindlihh. Vaimustavad näitlejad lisasid situatsioonikoomikale näpuotsaga traagikat, palju annet ja inimlikkust. Lugu kivistunud karjäärinaise ja nohikust alluva kõikesulatavast armastusest jättis vaatajate põskedele märjad soolased jäljed.
1979 väntas seesama Rjazanov sellesama Mjagkoviga veel ühe oma aja märgilise komöödia „Garaaž“. Mjagkov tõestas hääle kaotanud Hvostovi rollis veel kord oma näitlejaannet. Film keelati alguses ära, aga seda suurem oli publikumenu, kui see ükskord ekraanile ilmus. Ka „Saatuse iroonia“ taheti vastavates instantsides ära keelata, sest pidavat olema alkoholipropaganda. Õnneks saadi filmi näidata Leonid Brežnevile, kes naeris nagu pöörane. Pärast seda muidugi enam mingeid takistusi polnud.
Mjagkovi tähelennu viimaseks suureks verstapostiks kujunes veel üks Eldar Rjazanovi film – „Julm romanss“ (1984). Selles filmis mängib näitleja „väikest inimest“, aga sedapuhku 19. sajandi lõpu Venemaal. Tema kehastatud Karandõšev on üks intelligendistaatusele pretendeeriv armetu kuju. Oma inimlikkuses veenev ja kaastunnet äratav, kuigi lõpuks ikkagi vastik. Filmi võtetel pidi Mjagkov peaaegu hukkuma. Selles stseenis, kus endast väljas Karandõšev kihutab pärast oma kokku kukkunud pulma paadiga järele emalduvale aurulaevale, kus jätkavad pidu kohalikud suurärimehed koos tema plehku pannud kaunitarist pruudiga, sattus ta paadiga vastu laeva ja paat läks ümber. Õnneks oli väike Andrjuša lapsena suviti palju ujunud ja kogu šokis võttegrupi kergenduseks kerkis tema peanupp mõne aja pärast ohutus kauguses vee peale. Mees ujus kaldale ja polnud tal kriimugi.

Insenerist sai ikkagi näitleja

Andrei Mjagkov sündis 1938. aastal Leningradis polütehnilise instituudi professori pojana. Ka ema oli õppejõud. Küllap jättis soliidne haritud kodu Andreile jälje kogu eluks: ei joo, esineb kultuurselt, ei tõmba ringi, töötab kohusetundlikult oma rollidega.
Kuigi ta juba kooli ajal käis usinasti ja edukalt teatriringis, läks kuulekas poeg vanemate soovil õppima Leningradi keemia-tehnoloogiainstituuti. Pärast kõrgooli lõppu suunati tubli ja töökas noormees mingisse teadusinstituuti plastmasse uurima. Kuid hoolimata sujuvalt voolavast karjäärist ei suutnud muidu nii korralik Andrei Mjagkov kiusatusele vastu panna – läks proovima Moskva Kunstiteatri (МХАТ) õppestuudio sisseastumiskatsetele. Sai sisse. Ilmselt see ootamatu pööre, jätta diplom ja korralik töökoht kus seda ja teist, ning tormata tundmatusse, oligi Andrei elus kõige üllatavam ja meeletum samm. Kuid ta sooritas tõelise hüppe ja suutis tõestada oma erakordset annet näitlejana.
Mjagkovi kursus Moskva Kunstiteatri õppestuudios on jätnud Vene kinno ja teatrisse tugeva jälje. Tema kursusekaaslasteks said Vera Alentova („Moskva pisaraid ei usu“), Irina Mirošnitšenko, Vladimir Menšov ja muidugi Anastassia Voznessenskaja.

Üks elu, üks naine

Andrei ja Anastassia kohtusid esimesel kursusel. Tüdrukut peeti vaimustavaks kaunitariks. Andrei oli nagu tema kangelased, selline väliselt tavaline. Kuid ta armus nii võimsalt, et nad abiellusid 1964. aastal. On tänaseni abielus hoolimata kõigist elu muljumistest ja löökidest. Alguses töötasid ka koos teatris Sovremennik.
Erinevalt Andreist hakkas Anastassial näitlejaelukutses varakult viltu vedama. Filmirolle ei tahetud enam pakkuda, hiljem ei leidunud õiget kohta ka teatris. Mjagkov võitles oma abikaasa eest ja nõudis talle ka kasvõi väikest rolli, ähvardades muidu loobuda talle pakutud osast.
Filmis „Garaaž“ mängisid abikaasad koos, Anastassia turudirektor Anna Kušakovat. Sellegi rolli olevat ta saanud tänu mehele. Kõigest hoolimata läksid asjad nii, et Anastassia hakkas jooma. Andrei hoidis teda kuis suutis, rohkem kui korra käis naine ravil. Lõpuks suutis naine alkoholi küüsist välja tulla. Kindlasti oli ka see üks olulisi põhjusi, miks Andrei Mjagkov vahepeal pikalt loobus igasugustest intervjuudest ja varjas oma isiklikku elu nagu ülimat riigisaladust. Lapsi neil ei ole. Kui Andrei Mjagkov üldse mingile avalikule üritusele tuleb, siis kindlasti koos abikaasaga. Nad ongi üle 50 aasta elanud teineteisele. Mõlemad töötasid pikalt ka teatripedagoogidena, oma laste asemel kasvatasid noori näitlejaid.
Kusjuures Mjagkovile saabus pärast „Saatuse irooniat“ pakkide kaupa austajannade kirju, üks õnnetu naine olevat talle kirjutanud lootust kaotamata 20 aastat. Kuid näitlejat ei huvitanud, ta jumaldas oma naist. Ühe väite järgi olevat tema suhted Eldar Rjazanoviga tuksi läinud just sellepärast, et nii ägedalt nõudis, et ka tema naine võetaks järgmisesse filmi. Rjazanov oli aga küll viimane mees, kes lubas endale ette kirjutada, keda ta oma filmi võtab.

Elus oli muudki peale „Saatuse iroonia“

Nii, nagu Mjagkov valiti pärast teatrikooli lõppu välja uude tõusvasse teatrisse „Sovremennik“, nii sai ta ka peatselt esimese väärika filmirolli. Režissöör Ivan Põrjevi Dostojevski-ekraniseeringus „Vennad Karamazovid“ mängib ta Aljoša Karamazovit. Tema kõrval esinevad filmis peaosalistena selle aja suured Vene näitlejad Mihhail Uljanov ning Kirill Lavrov. Just seda rolli ja filmi hindab Mjagkov oma filmograafias parimaks. Kusjuures siis mängis ta veel erinevates filmides teiste osade kõrval revolutsioonilist kirjanikku Herzenit, Arkadi Gaidari ja isegi noort Leninit („Lootus“ 1973). Rjazanovi-perioodi mahtus veel üks tõsisem roll – Aleksei Turbin filmis „Turbinite päevad“ (1976).
Oma 70. sünnipäeva ajal andis Mjagkov ikkagi ühe väikse intervjuu, kus mainis, et pole üle poole aasta varem linastunud filmi „Saatuse iroonia: lugu läheb edasi“ tihanud vaadata. Aga ta olevat omal ajal teinud ettepaneku Eldar Rjazanovile, et teeks esimesele filmile järje, isegi oma sünopsist pakkunud. Rjazanov oli loobunud, öeldes, et tema ühte ja samasse jõkke teist korda ei astu.
„Saatuse iroonia: lugu läheb edasi“ oli hästi planeeritud kassafilm, kus peaosades mängisid Vene kino uued staarid Konstantin Habenski, Liza Bojarskaja ja Sergei Bezrukov, aga nostalgialaksu eest hoolitsesid siiski Mjagkov ja Barbara Brylska. Režissöör ja produtsent oli selleks ajaks juba vampiirimärulitega „Öine vahtkond“ ja „Päevane vahtkond“ tohutut tuntust ja kassaedu saavutanud Timur Bekmambekov. Tema arvestus läks jälle täppi, uus „Saatuse iroonia“ kogus Venemaal tohutu kassa, rahvas oli rahul, kuid kriitikud põlglikud.
Praeguseks 78-aastane Andrei Mjagkov kuulub ikka veel Oleg Tabakovi juhitud Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri truppi. On jäänud teatrile truuks. Viimastel aastatel on praktiliselt filmitööst loobunud, aga hakanud kirjutama detektiivromaane. Põhjus jälle lihtne – tema naisele meeldivad kriminullid.

Andrei Mjagkov mõned aastad tagasi koduteatris. Foto RIA Novosti/Scanpix

Andrei Mjagkov ei peaks oma kuulsaimat filmirolli põlgama. Kellele veel on antud võimalus igal aastavahetusel samade sõpradega minna sauna purjutama, aastatega grammigi vananemata. Ja kusagil kaugel ootab sind kohtumine kauni Nadjaga ja armumine. Kuigi kõik toimub ekraanil, on selles ju siiski midagi igavikulist. Vähestele näitlejatele, ka väga headele, on saatus andnud sellise võimaluse.