Legendaarse K-komando looja Lembit Kolk: Mäletan hästi, kui käisime Koplis kinni võtmas ühte maffiameest, tapjat
Eesti politsei eriüksuse K-komano looja ja pikaaegne juht Lembit Kolk räägib esimest korda detailselt selle eluohtliku kuid ka põneva töö tagamaadest. Näiteks vajasid töötajad tuukriväljaõpet, sest karjääridesse ja tiikidesse loobiti küll laipasid, küll mõrvarelvi, küll autosid ja autonumbreid. Eestis käisid FBI mehed, kes tegid Paikusel koolitusi. Õpiti ka Prantsuse ja Iisraeli instruktorite käe all nii nende juures kui ka Eestis, kirjutab Enno Tammer raamatus „Raudse rusika looja. Lembit Kolk ja K-komando“.
Mida eriüksuslane üldse peab oskama?
Kõike. Piltlikult öeldes peab ta tundma end nagu kodus nii maa peal kui ka maa all, nii õhus kui ka vees. See tähendas ja tähendab praegugi koolitust, väljaõpet ja igapäevast treeningut.
Mul on alles 1993. aasta teise poole tööplaan, vaatan ise ka huviga, mis me siis eriüksuse algusaastatel tegime. Loen tööplaanist.
* Tuukrialase väljaõppe korraldamine. Jah, ka seda oskust läks vaja. Aeg oli ju selline, et karjääridesse ja tiikidesse loobiti küll laipasid, küll mõrvarelvi, küll autosid ja autonumbreid.
Männiku karjäär oli tol ajal tuntuim koht. Karjääri kõrval metsas kurikaelad kas karistasid kedagi või õiendasid omavahel arveid. Pärast seda käis nii-öelda kiirkoristus – kõik „jäljed” visati vette.
Paar meie meest said sellise koolituse, et vajadusel võisid tuukrivarustuses põhjas ära käia. Ülejäänud õppisid sukelduma tavalise akvalangiga, kuid loomulikult mitte selleks, et veealust elu nautimas käia. Olen minagi kalipsos akvalangistina neis karjäärides solberdanud.
* Korrapidamisteenistuse loomine eriüksuse uutes ruumides.
Alustasime ju nii, et meil polnud relvi kusagil mujal hoida kui siseministeeriumi maja esimesel korrusel. Kui mindi operatsioonile, pidime relvade võtmiseks jooksma üle tänava teise majja. Neile, kes oleks tahtnud ja osanud meid jälgida, oleks selline üle tee teise majja relvade järele silkamine olnud hea võimalus kontrollida meie liikumisi.
Sealsamas siseministeeriumi esimesel korrusel hoidsime lõhkeainet, laskemoona, osaliselt varustustki. Iseenesest jabur olukord. Oleks piisanud vähesest, kellegi inimlikust veast, kui seal oleks võinud käia selline kärts, et hoia ja keela.
Pärast lasksime ehitada sinna kõige elementaarsema hoidla. See küll ei vastanud kõigile vajalikele nõuetele, kuid vähemalt oli olemas. Veidi hiljem eraldati eriüksusele natuke ruumi juurde Pagari tänava majas, mistõttu tekkiski tööplaani punkt korrapidamisteenistuse loomisest eriüksuse uutes ruumides. Oma relvaruum ehitati lõpuks ka Pagari tänava majja.
* Väljaõppekursuste organiseerimine neile politseiametnikele, kel pole politseialast eriharidust. „Soovi korral metoodilise ja praktilise abi osutamine teistele operatiivüksustele väljaõppe küsimustes“.
Need punktid räägivad, et oma oskusi püüdsime edasi anda teistelegi. Käisime päris palju teisi õpetamas. Ja mitte ainult politseisüsteemis. Olen pidanud loenguid isegi Maksu- ja Tolliametis, mõned poisid jällegi õpetasid kaitseliitlasi.
* Rühma väljaõppe korraldamine uute sidevahendite kasutamiseks. Saime tol ajal esimesed väikesed raadiosaatejaamad. Need väiksed raadiojaamad – rinnataskus oli jaam ja kiivri sees kuular – andsid parema ja kiirema võimaluse politseisüsteemis ühendust pidada. Algul õppisime, kuidas nendega sidet pidada.
Teatud aja olid meil kokkukutseteks ainult piiparid. Mobiiltelefone sel ajal polnud, need tulid mõni aasta hiljem.
* Snaiprite väljaõppe korraldamine. Esimesed meile ostetud neli-viis snaipripüssi polnud mitte spetsiaalsed snaipripüssid, vaid korralikud jahipüssid. Kuid vähemalt olid need püssid hea optikaga ning saime neid ikkagi kasutada ja harjutada.
Eriüksuse sees moodustasin snaipritest eraldi tuumiku, kes hakkas seda liini vedama. Eriüksuses rakendatud korraldusliku süsteemi kohaselt oli nii, et kõik mehed pidid oskama kõike. Igaüks pidi oskama snaipripüssist täpselt tulistada. Kuid koolitamise käigus tekkisid veel kitsama valdkonna erilised profid, näiteks snaiprid.
* Eriüksusele vajaliku varustuse hankimine. See oli muidugi pidev protsess. Paremat varustust vajasime algusaastatel hädasti. Eelkõige vastutasin selle eest mina. Poisid aitasid koostada nimekirju, mida täpsemalt vajasime.
* Töötada välja tähtsamate objektide ründe- ja kaitseskeemid: lennujaamad, telefonijaamad, Eesti Pank, telegraaf jne.
Sellese loetellu võiks veel lisada ka Toompea lossi, teletorni, elektrijaama, Ülemiste veepuhastusjaama. Eriüksusele olid vajalikud kõikide selliste strateegiliste objektide plaanid-skeemid, et teada, kust ja kuidas annab siseneda, kuidas sees liikuda, kus on ventilatsiooniavad ja nii edasi. Me pidime olema valmis juhuks, kui mingil strateegilisel objektil tekib näiteks terroriohtlik olukord või puhkeb pantvangikriis.
Need plaanid-skeemid olid muidugi salastatud, kuid pikapeale me need saime ning mängisime läbi võimalikud ohuolukorrad ja eriüksuse tegutsemise ohuolukordades. Strateegiliste objektide plaane-skeeme hoidsin enda kabineti seifis.
* Üldfüüsilise ettevalmistuse ja käsitsivõitluse treeningute läbiviimine ning lasketreeningute läbiviimine.
Üldfüüsiline ettevalmistus oli oluline osa kõigist treeningutest. Näiteks ka taktikaliste harjutuste puhul, kus mängiti läbi olukordi täisvarustuses, seljas rasked vestid ja kaasas relvad, et kõik oleks ligilähedane võimalikule tegelikule olukorrale.
Jooks ja jõusaal kuulusid meeste individuaalse treeningu hulka. Nad pidid olema pidevalt heas füüsilises vormis, sest vormi kontrollisime katsetel.
Lasketreeningutega läks vahepeal suisa naeruväärseks. Üks politseiameti tegelane, endine vana miilits, hakkas meile seletama, et laskma peate, käsi puusas, ning iga kord pärast treeningut toote tagasi kõik kasutatud padrunikestad.
Esiteks nõudis ta meie jaoks valet laskeasendit. Käsi puusal või seljal on klassikaline laskeasend, kuid eriüksus ei kasuta seda. Eriüksus kasutab taktikalist laskeasendit, kus relva hoitakse kahe käega.
Taktikalise laskmise professionaalid lasevad paljudel juhtudel sihtimata, sest käsirelv on neile nagu käepikendus. Nad on õppinud laskma täpselt põhimõttel, et sinna, kuhu näitab relval olev nimetissõrm, lähevad ka kuulid. Aga selleks peab palju harjutama.
Ning teiseks see jutt padrunikestadest. Vaidlesin talle vastu: kas te mõtlete ka mida räägite, see on ju eriüksus, me ei korja padrunikesti. Aga tõesti oli vahepeal selline aeg, kui padrunite vähesuse tõttu tohtis politseinik tulistada kuus ainult kolm lasku. No mida sa õpid kolme lasuga kuus?! Absurd. Nojaa, siis veel kardeti, et mehed ei teegi oma laske ära, vaid pistavad padrunid taskusse.
Lõpuks suutsin ära seletada, et peate meid usaldama, me ei pista padruneid taskusse; me ei hakka korjama padrunikesti ega neid tagasi tooma, vaid lihtsalt loeme, kui palju välja tulistati ja ütleme siis selle arvu. Ning et kolmest lasust kuus meile ei piisa.
Taktikalise laskmise treeningud toimusid kaks korda nädalas. Üks oli põhiliselt püstolitest ja teine oli automaatrelvadest. Eraldi käisid laskmas snaiprid.
Muide, meie jaoks kujutas treeningutel sammu edasi, kui Eestisse jõudis paintball. Me panime oma lahingvarustusele peale sellised torud, et saime samade relvadega lasta värvikuule. Nii andis olukordi läbi mängides ka relvadest tulistada ning näha, kes mis olukorras tabab teist värviplönniga, kes mitte.
* Alpinismialane väljaõpe juulis-septembris.
See tähendas köitega ronimist ja turnimist. Eestimaal ronisime mahajäetud nõukaaegsetes hoonetes ja igal pool mujal, kus võisime paugutada. Loomulikult küsisime selleks eraldi luba, aga harjutasime pea igas Tallinna linnajaos ja väljaspool linnagi, ka Paldiskis. Alpinistid algul juhendasid ja õpetasid meid.
Kõige võimsam köitega alpinismialane koolitus tehti meile aga Saksamaal Frankfurdi kõrghoonel. Frankfurdi kõrghoone katusel, 214 meetri kõrgusel, kus tuul vingelt näkku puhus, lõi mõnele mehele ikka värina sisse küll. Mul endalgi. Kuid koolitus on koolitus. Kõik mehed pidid selle läbi tegema.
Hakkasime 214 meetri kõrguselt üle katuseserva köitega alla tulema. Ega muud nõksu ole, kui pead jalgadega justkui naelutama end seina külge ja vaikselt laskuma. Köie pikkus oli umbes 70 meetrit, nii et enne kui köis lõppes, pidime mingil korrusel aknast sisse sõitma. Tegin seda laskumist kaks korda. Eks see veidi kõhedavõitu oli.
Kuid eriüksuses oli nii-öelda erilisi ämblikke, kellele selline köiega turnimine väga meeldis, nad oleks päev otsa seal kõrghoonel üles-alla askeldanudki.
Vaat see on jällegi spetsialiseerumine. Need ämblikud hakkasidki süvendatult eraldi harjutama igasugu köitega turnimist. Muu hulgas ka helikopterilt köiega laskumist, küll kõrghoone katusele, küll laevale, küll kuhu vaja. Operatsiooni käigus pidid just nemad vajadusel kuhugi aknast sisenema, ülejäänud tulid uksest.
Samamoodi tekkisid meil ka eraldi snaiprid, kindlad mehed, kes treenisidki endid selleks, et vajadusel lasta ka paarisaja meetri kauguselt terroristile kuul pähe.
* Eriüksuse liikmete väljaõpe Saksamaal. Selleks ajaks olid meil juba esimesed kokkulepped meeste koolitamiseks välisriikides. Esimest korda osalesidki meie eriüksuslased Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaa eriüksuste koolitusel. Hiljem tulid sakslased õppusi läbi viima Eestisse.
Eestis käisid ka FBI mehed, kes tegid Paikusel meile mitu koolitust. Õppisime samuti Prantsuse ja Iisraeli instruktorite käe all nii nende juures kui ka Eestis.
Endale eriüksuses kitsama eraldi suuna valinud mehed hakkasid käima ka ainult oma kitsama suuna koolitustel. Näiteks 1990-ndate keskel sõitsid kaks meie poissi USA-sse demineerimis- ja lõhkeainealasele koolitusele.
Nii see töö käis, koolitused algasid kohe eriüksuse algusaastatel.
Püüdsin pakkuda kohapealgi võimalikult mitmekülgset programmi. Nädalas korra pidasid meile loenguid küll alpinismi professionaalid, küll juristid. Arstid käisid elementaarseid parameditsiini tõdesid õpetamas.
Endine rallisõitja Eedo Raide tegi erinevates tingimustes praktilist sõiduõpetust. Kogu eriüksusele olid ka pommialased väljaõpped, et osata lõhkeseadeldisi kahjutuks teha, lõkse leida ja neid ka ise üles panna.
Igapäeva karmile rutiinile vahelduseks kutsusin Tiina Tšatšua firmast Frens kombeid õpetama. See oli täismäng: kuidas istuda ja astuda, kuidas lauakombeid järgida ja kuidas laua taga käituda, mis üritusel millist riietust kanda. Pärast lasi nii mõnigi poiss firmas Frens endale pulmaülikonna teha, neil olid head rätsepad. Tiina Tšatšuat aga kiidaks praegugi, tema loengutunnid olid huvitavad ja vajalikud.
Kas saan õigesti aru, et K-komando meeste koolitused ja treeningud võiks jagada mõtteliselt kaheks: oli üldine suur väljaõpe kõigile liikmetele ning vastavalt spetsialiseerumisele lihvisid mehed eraldi väga kindlalt piiritletud oskusi?
Umbes et kõik koos harjutasid ronimist ja turnimist, sest see kuulus kohustusliku üldõppe hulka. Ent mõni eriüksuslane justkui spetsialiseerus ronimisele, lihvides seda oskust eraldi. Või et kõik said kohustusliku üldõppe raames algelisi teadmisi esmaabist, kuidas elustada inimest ja kuidas vigastatud inimest kiirelt aidata. Samas oli rühmas paar meest, kes teadsid tavalisest üldõppest veel midagi rohkemat... Ja snaiprid läksid oma rada pidi …
Jah, oli tegevusi, mida igaüks pidi oskama ning nende oskuste omandamiseks läbisid kõik korraliku väljaõppe. Kõik eriüksuse liikmed pidid valdama relvi, oskama hästi lasta, juhtima autot kui professionaalsed sohvrid, turnima köiel ahvi osavusega, teadma, milline laeng tapab ning milline mitte ja nii edasi ja nii edasi.
Kuid toimis ka kitsam spetsialiseerumine, mis tähendaski, et jah, snaiprid läksid oma rada pidi. Snaipriteks spetsialiseerunud mehed tegid kaasa kogu eriüksusele mõeldud trennid ja koolitused, kuid lisaks sellele käisid nad eraldi oma oskusi lihvimas.
Tavaliselt pärast lõunat, kui hommikune rutiinne treening selja taga ning ees polnud operatsiooni kogu eriüksuse koosseisule, võtsid snaiprid oma püssid ja läksid polügoonile maskeerimisvarustuses harjutama.
Igal snaipril oli oma isiklik püss, mida ta täpselt häälestas ja timmis, sest eksimist ei tohtinud olla. Snaiper pidi olema oma püssiga justkui kokku laulatatud.
Laskmistreeningul täitsid snaiprid koolituse päevikut, mis kujutas endast omaette tabelit. Päevikusse märgiti alati üles esimene lask. Selleks esimeseks lasuks krutitakse hulk aega optilisi sihikuid üles-alla, arvestatakse tuule suunda ja muid ilmaolusid. Mida täpsem on esimene lask, seda parem, sest tegelikus olukorras ei saa snaiper teha proovilasku või mitut lasku. Snaiper peab tabama kohe esimese lasuga.
Olulistest näitajatest kirjutas snaiper päevikusse veel, mis moonaga tulistas ja missugune oli ilm: kas päike paistis või oli pilves, kas sadas, milline oli tuule tugevus ja mis suunast tuul puhus. Märgiti üles ka kaugus sihtmärgini ja see, kuidas ta korrigeeris tulistamiseks ette valmistudes optikat, et tabada sihtmärki vastavalt ilmale ja kaugusele.
Päevik kajastab, kuidas snaiper jõudis ühe või teise tulemuseni. Kui nii päevast päeva ja aastast aastasse harjutada, küllap siis võetaksegi vastane vajadusel ühe lasuga maha.
Muide, paljude riikide eriüksused kasutavad spetsiaalselt ühe või teise meistri poolt käsitööna valmistatud snaipripüsse. Sellise snaipripüssiga annab tulistada ja tabada kilomeetrist märgatavamalt kaugemale.
Meil selliseid polnud, ajasin neid küll taga, kuid nende hind ei mahtunud eelarve piiresse, polnud meie jaoks taskukohane. Selliste spetsiaalselt ühe või teise meistri poolt käsitööna valmistatud snaipripüsside hind on tohutu. Niipalju kui tean, siis praegu on K-komando snaipritel head relvad olemas.
Snaipri ülesanne on ikka väga konkreetne.
Jah, snaipri ülesanne on väga konkreetne – tema ülesanne on keegi maha lasta. Psühholoogiliselt võib see kindlasti olla vägagi vastik, kuid mehi on koolitatud sellest üle olema.
On antud käsk hoida see või too sihikul ja vajadusel see või too maha lasta. Käsk on täitmiseks. Läbi optika snaiper kogu aeg jälgib, mida see või too teeb ning kui see või too peaks tegema mingi ohtliku liigutuse või ohustama kaitstavat, annab snaiper tuld.
Üldjuhul vist eriüksuse K-komando snaiprid ei sõitnud välja käsuga kedagi tappa, vaid neid kasutati operatsioonides julgestuseks?
Jah, paljuski kasutasime snaipreid julgestuseks. Näiteks kindlasti olid meie snaiprid alati väljas kõrgete väliskülaliste turvamisel, aga ka pantvangide võtmise ja lennukikaaperdamise juhtumitel. Snaiprid paigutati varakult väljavaadatud kindlatele kohtadele toimuvat jälgima ning vajadusel reageerima. Minutilise täpsusega pidi olema teada, kas ja kus snaiper positsiooni sisse võttis. Pidi olema teada, milliseid kohti ta oma positsioonilt jälgib.
Oma kohal pidi snaiper vahel tunde hiirvaikselt ja liikumatult ootama. Kaasa võtsid nad joogipoolist ja mingit lihtsat näksimist. Paljudel juhtudel nad ei saanud isegi vetsu minna. Ka selleks tuleb valmis olla.
Snaiprid on eriüksuse silmad ja kõrvad. Hästi kitsalt võttes on neil tõesti väga konkreetne ülesanne – keegi maha lasta. Kuid nad võivad operatsioonide ajal saada erinevaid ülesandeid.
Näiteks?
Kui jätame kellegi tapmise kõrvale, siis näiteks järgmised ülesanded: teha vastane võitlusvõimetuks ehk lasta läbi tema käsi või jalg, kaitsta eriüksuse tegutsevate liikmete elu; tulistada vastase käes oleva relva pihta, et ründav eriüksus saaks ohutult selle inimese kinni võtta; lasta erimoonaga sodiks kurjategija auto mootor, et saada auto peatuma jne.
Eriüksuse algaastatel polnud snaipritel korralikku varustust, polnud isegi vutlarit relva hoidmiseks. Püss käes, jooksid mehed eriüksuse bussist või sõiduautost kindlaks määratud positsioonile. Nüüd läheb snaiper, kas mingi viiulikast või ilus kott peos, kusagile varju, pakib oma varustuse välja ja paneb kokku ning võtab asendi sisse. Keegi ei taipa, et tegu on snaipriga.
Kas teie ajal tekkis K-komando snaipritel vajadus keegi maha võtta?
Ei, minu ajal ei olnud snaipritel ühtegi mahalaskmise juhtumit, ka mitte vastase vigastamise vajadust.
Kuid selliseid nii-öelda noatera peal käimise juhtumeid, kui palju poleks puudunud, kui eriüksuslane oleks kellegi maha kõmmutanud, oli aga küll. Need polnud seotud snaipritega.
Hästi mäletan, kui käisime Koplis kinni võtmas ühte maffiameest, tapjat. See pätt ei allunud absoluutselt korraldustele. Lõime ukse lahti ja sisenesime korterisse, ta istus diivanil, kõrval lebas TT-püstol. Ning järsku haaras maffiamees selle püstoli kätte.
Päti ees üsnagi lähedal aga seisis eriüksuse poiss pumppüssiga ning ta oleks võinud ja jõudnud lasta. Kuid me olime enne õppustel rääkinud, et kui nii väikselt distantsilt pumppüssiga lasta, siis pihtasaajal pead enam otsas ei ole või jääb temast vaid märg plekk järele. Selline vaatepilt oleks paljudele vägagi hull šokk, mis sest et tegu oli tapjaga.
Meie poiss lahendas olukorra kiirelt ja õigesti, ta lajatas pätile pumppüssikabaga ning kurikael räntsatas kohe sinnasamasse kummuli. Kiitsin oma meest, et õigesti lahendatud, hästi tehtud.
Enno Tammer „Raudse rusika looja. Lembit Kolk ja K-komando“, kirjastus Tammerraamat 2016
