Peaminister Edgar Savisaare nõuniku päevikust: Savisaar peab erru minema, kuid selle sammu peab hästi korraldama
Vladimir Juškin oli 1990-1992 kakskümmend kaks kuud peaminister Edgar Savisaare nõunik. Oma raamatus „Peaministri nõuniku päevik aprill 1990 – jaanuar 1992“ kirjutab ta sellest keerulisest ülemikuperioodist kuni Savisaare tagasiastumiseni 23. jaanuaril 1992: „Savisaar esineb Ülemnõukogus ja teeb valitsuse tagasiastumise avalduse. Saal on täis, rõdu on täis, valitsuse loožis on kohal kõik ministrid. Edgar närvitseb veidi (hingab raskelt). Kõne oli lühike ja sisukas.“ 24 aastat hiljem Savisaar parteijuhi kohalt erru minna ei kavatse.
3. jaanuar, reede
Niisiis, Jaak Tamme karistuslöök Savisaare väravasse ei õnnestunud: kuus Savisaare valitsuse ministrit (Tõnis Kaasik , Arvo Kuddo , Rein Miller, Aleksander Sikkal, Tiit Vähi ja Harri Õunapuu ), kes kuuluvad ka Tamme Koalitsiooniparteisse, teatasid, et nad ei saa olla opositsioonis valitsusega, kuhu nad ise kuuluvad. Sikkal lisas, et põhimõttelistes küsimustes ei ole parteil valitsusega tõsiseid erimeelsusi, ja kinnitas, et kuus ministrit ei kavatse praegu tagasi astuda.
Tuli Jevgeni Vassiljev. Tõi andmed Nõukogude vägede arvu kohta Balti riikides. Need andmed avalikustati Balti riikide julgeolekuküsimuste seminaril, mis toimus Vilniuses 17.–19. detsembril.
Eestis on 45 000 sõjaväelast (170 sõjaväeosa, 5 lennuväebaasi ja 3 reservlennuvälja).
Lätis on 60 000–70 000 sõjaväelast (200 sõjaväeosa ja 3 sõjakooli).
Leedus on üle 60 000 sõjaväelase (2 õhudessantdiviisi, 1 motolaskurdiviis, 1 merejalaväediviis, 1 õppediviis ja 4 õhutõrjeväeosa).
Vladimir Juškin oma raamatu esitlusel augustis 2016. Foto Anna Aurelia Minevinev
6. jaanuar, esmaspäev
Eile toimus Jūrmalas Balti Riikide Nõukogu istung. Vastu võeti kaks dokumenti. Avalduses tervitatakse SRÜ moodustamist ja väljendatakse veendumust, et Balti riikide ja SRÜ riikide vahelised suhted ehitatakse üles riikidevaheliste suhete üldtunnustatud põhimõtetele.
Pöördumises kutsus Balti Riikide Nõukogu SRÜ riike üles:
1) viivitamatult alustama vägede väljaviimist Riiast, Vilniusest ja Tallinnast, aga ka kogu Lätist, Leedust ja Eestist;
2) kiiremas korras kutsuma Läti, Leedu ja Eesti territooriumilt tagasi oma kodanikud, kes teenisid endise NSV Liidu relvajõududes;
3) jätma Läti, Leedu ja Eesti kaitsejõudude loomiseks relvi, varustust ja sõjatehnikat arvestades, et 1940. aastal hõivati Läti, Leedu ja Eesti varad.
11.00. Jevgeni Golikov tõi mu kabinetti rühma ärimehi Moskvast. Meile tehakse jälle ettepanek moodustada Nõukogude armee objektidest aktsiaseltsid ja sel alusel kiirendada vägede väljaviimist. Leppisime kokku jätkata läbirääkimisi jaanuari teisel poolel, kui lõplikult selgub valitsuse olukord.
13.00. Tuleb Juhan Hindov. Ütleb, et Savisaar oli aja televisioonis kinni pannud (30 minutit 13. jaanuaril). Kas see tähendab erruminekut?
7. jaanuar, teisipäev
Arutan Ingrid Preeksiga Edgari errumineku võimalikke variante. 13. jaanuaril esitab ta Ülemnõukogule ultimaatumi – nõustuda valitsuse 1) kodakondsusseaduse, 2) valitsusreformi, 3) rahareformi seisukohtadega. Valitsus astub tagasi, kui nõudmisi vastu ei võeta.
Samaaegselt tõstab ta üles uute valimiste forsseerimise küsimuse (seoses Ülemnõukogu tegevusetusega). Valimiste ettevalmistamise perioodiks delegeerida Rüütlile Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ja valitsusjuhi topeltvolitused. Peamine on kiired valimised!
9. jaanuar, neljapäev
10.00. Savisaar kutsub välja. Läheme koos punasesse külalistuppa. Reibas. Ütleb, et 13. jaanuaril tehakse järjekordne valitsuse kukutamise katse. Ise ta siiski erru ei lähe, kuid pakub Ülemnõukogule rea tingimusi. Selleks kulub neil nädal. Selle aja jooksul on vaja muretseda raha Idapoliitika Uurimiskeskusele. Peab säilitama meeskonna, sest ees on valimised.
13.30. Tuleb riigikantselei piiri- ja riigikaitseosakonna juhataja Toomas Puura. Ütleb, et Ülemnõukogu otsus 13. jaanuariks on juba tehtud: umbusaldusavaldus valitsusele. Arvab, et see juhtub just 13. jaanuaril.
14.30. Lõunastan koos Tõnu Otsaga. Ta räägib, et möödunud reedel (3. jaanuaril) oli Nugis kokku kutsunud parteide esindajad, kes avaldavad valitsusele umbusaldust. Sealt puudunud põllumehed (see juba on hea). Praegu tegelevat Nugis täielikult uue valitsuse moodustamisega. Ots arvab, et kui Savisaar seegi kord vastu peab, toimuvad valimised mais. Täna oli valitsuse kinnine istung. Esmaspäeval toimub Ametiühingute Majas valitsuse kohtumine rahvaga. Seekord kirjutab raadiokõne-pöördumise Edgar ise.
10. jaanuar, reede
13.10. Sisse astub Jüri Raidla. Ta arvab, et praegu, kuigi on hiljaks jäädud, oleks Edgaril õigem ise erru minna. Opositsioonis muutub ta tugevamaks. Ta ei ole rahul põhiseaduse projektiga. Projekt on midagi Prantsuse ja Saksa oma vahepealset, siiski kallakuga sakslaste poole, mis ei ole arukas. Tema arvates oleks Eestile kõige parem pehme Prantsusmaa variant, tähendab presidendi valib rahvas, kuid tema volitusi piiravad olulised põhiseaduse raamid. Tema meelest hakkavad Ülemnõukogus peamised sündmused arenema järgmise nädala teisipäeval või kolmapäeval (14. või 15. jaanuaril).
11. jaanuar, laupäev
Vastavalt valitsuse otsusele hakatakse tänasest alates leiba, piima, juustu ja võid müüma talongide alusel ostukaardi esitamisel. Maa- ja linnavalitsusi kohustatakse viivitamatult vallandama need kauplusejuhatajad, kes ei garanteeri oma kauplustes ostukaartide kontrolli.
Edgar nimetas raadios esinedes toiduaineturul kujunenud kriisiolukorda majanduslikuks šantaažiks: „Kas meil on tõepoolest nälg või hoopis katse poliitilise kasu saamise eesmärgil nälg lavastada.”
13. jaanuar, esmaspäev
Täna palus Savisaar esimesel jõulupuhkusejärgsel Ülemnõukogu istungil parlamendil anda talle erakorralised volitused, et ellu rakendada riigi majanduskriisist väljaviimise programm.
Täna olemasolevatest söe- ja masuudivarudest piisab umbes kuuks, bensiinist 12 päevaks, diislikütust jätkub linnas nädalaks (maakohtades kuuks), võid jätkub kolmeks nädalaks, nisu arvatavasti jaanuari lõpuni.
Savisaar rõhutas eriti, et niisuguses olukorras peab arvestama ja ümber jagama kõik toiduainete ning kütuse varud, sest eri linnades ei ole need ühesugused. Seejuures peab kontrolli alla võtma kõik kanalid, mille kaudu toiduained kaovad.
Peaminister ütles otsesõnu, et Ülemnõukogu nõustumine või mittenõustumine erakorralise olukorra kehtestamisega on jäigalt seotud valitsusele usalduse või umbusalduse avaldamise küsimusega. Kui erakorralise olukorra kehtestamist heaks ei kiideta, astub valitsus tagasi.
Selle aasta 1. juuniks loodab valitsus olukorra normaliseerida, kasutusele võtta oma raha, sisse seada uued majandussuhted otse ettevõtetega.
Ent täna valitsusele erakorralise olukorra kehtestamise volitusi anda ei jõutud.
15. jaanuar, kesknädal
Täna teatas Jaak Leimann Ülemnõukogu istungil esinedes, et kavatseb erru minna. See on juba teine katse teadustöö juurde naasta. Ta ütles ausalt, et ei pea end erakorralises olukorras parimaks majandusministriks.
16. jaanuar, neljapäev
Täna otsustas Ülemnõukogu pärast kolmepäevast arutelu kehtestada erakorralise majandusolukorra kuni Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmiseni, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks. Määrus võeti vastu Savisaare redaktsioonis.
Poolt hääletas 53 saadikut, vastu olid 37, erapooletuks jäid 4. Valitsust toetasid venekeelsed saadikud, sotsiaaldemokraadid ja rahvakeskerakondlased.
Tänasel valitsuse istungil teatas oma erruminekust Jüri Raidla. Ta selgitas oma otsust väitega, et umbusaldushääletuse läbikukkumine Ülemnõukogus ei lõpetanud poliitilist patiseisu, vaid süvendas seda veelgi.
Nõukogude armee lahkus Jõhvi ja Nursi sõjaväelinnakutest (kohale jäid ainult väikesearvulised valvemeeskonnad).
20. jaanuar, esmaspäev
Täna algas uus rünnak Savisaarele.
Esiteks tegi Koalitsioonipartei valitsusele ettepaneku viivitamatult erru minna, et võimaldada laiapõhjalise koalitsioonivalitsuse moodustamist, millel oleks Ülemnõukogu tegelik toetus.
Tamm teatas, et erakorralise olukorra moodustamisega kujunes välja Rahvarinde, EKP, NLKP ja Nõukogude armee saadikute taktikaline liit.
Teiseks ei õnnestunud Ülemnõukogus valida kriisist väljumise komisjoni.
Kolmandaks, sotsiaaldemokraadid, kes möödunud nädalal hääletasid valitsuse poolt, täna kriisist väljumise komisjoni valimistel kas ei osalenud hääletamisel või jäid erapooletuks.
Niisiis, kui komisjoni ei õnnestunud valida, järgneb sellele valitsuse vältimatu tagasiastumine.
21. jaanuar, teisipäev
12.10. Savisaar kutsub välja. Ta ootab mind kuldses külalistoas. Mina võtan istet, tema jätkab ringijalutamist. „Sinu arvamus olukorrast.” Vastan, et ta peab erru minema, kuid selle sammu peab hästi korraldama. Ta on nõus, et erru tuleb minna. Ütleb, et opositsioonis olles jätab ta endale kolm nõunikku: minu, Preeksi ja Kuke. Töövariandid: 1) Idapoliitika Uurimiskeskus, 2) Tallinna televisioonikanal, 3) aktsiaselts „Sergei Tšernov”. Aga valimiskampaaniaks on vaja raha. Tahab teatada Savisaare fondi moodustamisest. Täna lendab ta kütuse pärast Soome, aga homme toimub valitsuse kinnine istung. Võimalik, et erru minnakse neljapäeval.
22. jaanuar, kesknädal
11.50. Vestlen Preeksiga. Edgar naasis Soomest ning alustas hüvastijätukohtumisi sõprade ja kolleegidega. Seejärel toimub valitsuse kinnine istung, kus arutatakse kollektiivse tagasiastumise küsimust, mis tehakse teatavaks homme. Minu ettepanek on järgmine: 1) pakkuda Ülemnõukogule välja koalitsioonivalitsuse moodustamise idee, 2) lubada saadikutel kuuluda valitsusse, 3) teha ettepanek anda Rüütlile volitused moodustada rahva usalduse valitsus ja juhtida seda. Mõistagi, koalitsioonivalitsus ei ole töövõimeline, nüüd hakkab Ülemnõukogu vastutama praktilise tegevuse eest, aga Rüütli reiting langeb. Ent selles olukorras peab Edgar aktiivselt töötama Ülemnõukogus kui opositsiooniliider. Lahkumise peab korraldama kui ainsa kriisist väljumise võimaluse – valitsuse ja Ülemnõukogu vastasseis tuleb lõpetada, see peaks kasuks tulema rahvale ja Eestile.
23. jaanuar, neljapäev
10.10. Savisaar esineb Ülemnõukogus ja teeb valitsuse tagasiastumise avalduse. Saal on täis, rõdu on täis, valitsuse loožis on kohal kõik ministrid. Edgar närvitseb veidi (hingab raskelt). Kõne oli lühike ja sisukas.
Peamised teesid.
Erru minnes ei loobu valitsus vastutusest.
Erruminek on ainus võimalik väljapääs praeguseks välja kujunenud patiseisust. Opositsioonil ei ole parlamendis piisavat häälteenamust, et saada oma tahtmist. Ka valitsuskoalitsioonil ei ole enamust, millele toetudes saaks oma otsused ellu viia.
Erruminek ei vii Eestit kriisist välja, sest kriisist on haaratud eelkõige Ülemnõukogu, mis on kogu ühiskonda tabanud kriisi peegeldus.
Valitsus on teinud kõikvõimaliku, et kas või ajutiselt jõuda kokkuleppele. Kuid osa parlamendist keeldub vastutamast ühiskonna ja vabariigi eest.
Peamiseks ohuks Eestile on ühiskonna ülemäärane polariseerumine omandi ja rahvustunnuse alusel.
Valitsuse juhiks peaks saama keegi praegustest parlamendiliikmetest. Siis ei jää valitsuse ja parlamendi tegevus lahutatuks.
Savisaar pakkus valitsusjuhina välja Arnold Rüütlit (ta ei rõhuta oma parteilist kuuluvust, tal on piisavalt kõrge reiting).
Parlamenti naasnud, hakkab Savisaar toetama erakorralise majandusolukorra ideed.
Tõnissoni valitsuski kehtestas 20ndatel aastatel erakorralise seisukorra, kuid ei ole kedagi, kes talle demokraatia puudumise pärast kivi viskaks.
Valitsus ei pea oma erruminekut lüüasaamiseks.
Nugis kuulutas välja vaheaja ja palus Ülemnõukogu Presiidiumil koguneda.
Nüüd tuleb 14 päeva jooksul leida uus peaminister ja moodustada uus kabinet. Seni jätkab tööd Savisaare valitsus.
Pärast kella 12 kutsus Savisaar mind, Preeksi ja Kukke oma kaugemasse külalistuppa. Vilja tõi pudeli viskit, kõik jõid lonksu ja siis hakati arutama varikabineti moodustamist. Meil on varuks kolm kuud, sest meid vallandatakse seoses aparaadi reorganiseerimisega. See tähendab, et veel kolm kuud me saame raha Toompealt. Edgar jagas esimesi ülesandeid ja me läksimegi laiali.
Nii jõudiski Savisaare valitsuse 22 kuud kestnud maraton finišisse. Siiski, opositsioon saalis, kes nii oli soovinud valitsuse erruminekut, kes selle maratoni kõigil etappidel oli ennustanud valitsuse kukkumist (nädala pärast, kuu pärast, küll sügisel, küll talvel), ei hakanudki aplodeerima, vaid istus vaikides. Hea tuju rikkus üks asjaolu – kust leida naiivne poiss, kellele kuni parlamendivalimisteni riiklik vastutuskoorem selga laduda. Nii osavalt laduda, et ise ei laseks käest õnnelikku piletit sellesse mugavasse Toompea lossi saali.
27. jaanuar, esmaspäev
Täna teatas Arnold Rüütel Ülemnõukogu istungil, et Ülemnõukogu Presiidium tegi uue valitsuse moodustamise ülesandeks Tiit Vähile. Rüütel teatas veel, et pühapäeva õhtul olid Kadriorus Tiit Vähi kandidatuuri toetanud maavanemad, linnapead ning linna- ja vallavolikogude esimehed.
30. jaanuar, neljapäev
Täna toetas Ülemnõukogu 53 poolthäälega Tiit Vähi uut valitsust. Mina allkirjastasin avalduse, et nõustun vallandamisega alates 10. veebruarist.
16.00. Seisan all Toompea vasakpoolse sissepääsu juures ja ootan autot. Tuleb Tiit Vähi. Ma õnnitlen teda eduka kinnitamise puhul. Ta ütleb, et soovib väga minu ametissejäämist. Ma esitan talle oma arusaama poliitilise meeskonnamängu reeglitest. Siis ta palub, et ma ei lahkuks enne, kui oleme vestelnud. Seda ma talle luban.
Tund varem oli mu juurde astunud Teet Kallas ja öelnud, et ta rääkinud Vähiga ja soovitanud mind nõunikuks. Ma vastasin, et 10. veebruarist alates olen erus. Ta jäi tusaselt vait ja siis ütles: „Lollakas ... mitte Savisaare pärast ei pea muretsema, vaid Eesti pärast.” Pööras ümber ja läks.
Teet ägestus, mõtlesin ma endamisi. Tema kui kirjanik tunnetab ju paremini, et stardist peale liigume me ühel rajal, mõeldes ikka ainult Eestile. Ainult Edgaril läks tõusul suusakepp katki ja keegi meeskonnast peab teda aitama.
Vladimir Juškin „Peaministri nõuniku päevik aprill 1990 – jaanuar 1992“, kirjastus Varrak 2016
