Aiki lugu: ilma temata ei kujutanud ma tulevikku ette, aga mul polnud soovi temaga kokku kolida
Ka sõbrannade ja tuttavate näidete varal olin juba küllalt näinud, et mida enam kõik esialgu hiilgab, seda kiiremini võib tuhmuda.
Kõik mu senised mehed olid olnud kas minuealised või veidi vanemad. Kahekümne kaheksasena tutvusin enesest aasta noorema mehega ja siis tekkis mul esimest korda selline tunne, et see ta nüüd lõpuks on.
Selleks ajaks olin mina oma teist kõrgharidust kätte saamas. Materiaalselt olin kindlustatud, väljakujunenud sõprusringiga ja meelepäraselt sisustatud eluga. Mõistagi mõtlesin siis juba ka ise meheleminekust ja väljavalitu rahuldas mind igati. Algaja ärimees, väga ettevõtlik, tõelise haardega. Elas esinduslikus üürikorteris ja oli samuti peres üksik laps, kel tolleks ajaks polnud enam kumbagi vanemat. Kõpitses nendest jäänud maamaja, tegi äriplaane tulevikuks nii maal kui linnas. Väga asjalikke minu meelest. Leidsin nagu Margareth Thatcher kunagi Gorbatšovi kohta, et temaga saab asju ajada.
Positiivne oli mu meelest seegi, et mees ei pakkunud kooselamist. Alles pärast ligi pool aastat kestnud suhtlemist hakkas ta aina konkreetsemalt rääkima tulevikuplaanidest, mille alltekstist kõlas nagu enesestmõistetavalt ikka läbi meie ühine tulevik. Kui ükskord nagu edvistades talt küsisin, kas saamegi kohe päris seaduslikuks paariks, naeris tema, et issake, seda me ju olemegi juba.
Endamisi mõtisklesin siis, et ta rahuldab mind täiesti, igas mõttes, ja ilma temata ei kujuta ma tulevikku ette. Aga imelik küll, samas ma ei kujutanud oma tulevikku ette mitte koos temaga ühe katuse all ja surmani. Mul polnud soovi temaga kokku kolida. Ju ma alateadlikult ootasin äratundmist, mis segab.
Natuke rohkem kui aastase igati sisuka ja toreda suhtlemise järel hakkasin taipama, mis see on, mis segab. Kuigi mees oli igas seltskonnas läbinisti džentelmen, riivas mu kõrvu, et ta kasutas minu ja enese kohta meie vormi ka seisukohtades või ettevõtmistes, milles me omavahel polnud kokku leppinud. Umbes siis jõudis kätte aeg, kui tema äriasjade enam ei edenenud ja ta hakkas rääkima sellest, et mina võiksin nüüd firmas oma prestiižika ametiposti maha jätta ja hakata temaga koos äri ajama. Alles tagantjärele taipasin, et just see jutt tegi valvsaks.
Toona kuulus meie kitsamasse sõpruskonda mu lapsepõlvesõbranna, siis juba lahutatud üksikema. Ja räägitagu naiste sõprusest mida iganes, oli just tema see, kes väga delikaatselt mult korduvalt ja pigem mõistu küsis, kas me kavatseme paari minna. Niisama osavasti hoidusin mina konkreetsest vastusest, kuna seda polnud mul eneselgi. Kuni armsamaga koos esimesele tõeliselt eksootilisele reisile läksime.
Kodust kaugel ja tavatutes oludes tundus ta mulle eriliselt omasena. Kui ta hunnitul lõunamaisel ööl küsis, kas olen nõus ta naiseks saama, vastasin otsekohe jaatavalt.
Järgmisel päeval tutvustas ta mulle väga loogiliselt meie tulevikku: investeerime võrdselt kapitali tema senisest uhkemasse äriplaani, et välistada vastastikuseid kahtlustusi ja võimalikke etteheiteid. Kolime kokku, et teineteisega harjuda, peame pulmad ja hakkame nautima õnnelikku pereelu. Siis tundus mulle kõik võimalik.
Järgnevate päevade tunduvalt asjalikumas õhkkonnas leidis tema äkki, et tark oleks sedamaid koju tagasi lennata, sest oleme juba küllalt ilutsenud ja elu tahab elada. Olin sõnadeta temaga päri, ainult selle vahega, et tol hetkel polnud mul enesel selget pilti, millist elu ja kuidas...
Järgneva paari nädala jooksul olime mõlemad tööga väga hõivatud. Mulle saadetud sõnumites huvitas peigmeest peamiselt see, kas olen oma bosse juba lahkumiskavatsusest teavitanud. Kuni ettepanekuni, et sõidaksime koos minu mainitud sõbranna ja tema elukaaslasega nädalavahetusel tema maamajja piknikule, et neile meie plaanidest teada anda ja ühiselt aru pidada.
Mina polnud neile vahepeal juhtunust midagi rääkinud. Kui kokkulepitud aeg kätte jõudis, sõitsime meie kahekesi ja mu sõbranna üksi, sest tema kaaslane ei saanud mingil põhjusel tulla.
Õhtu sujus meeldivalt. Mu tulevane askeldas šašlõkiplatsil - see oli tegevus, mis teda alati köitis ja milles ta oli tõeline proff. Meie sõbrannaga vedelesime võrkkiiges. Üks ei söandanud küsida, teine ei rutanud pihtima. Ebamäärase olemise lõpetamiseks ahvatlesin sõbrannat korjama põllulilli, mida olin krundile sisse sõites kraavipervel märganud. Tema vabandas, et mine üksi, tema pigem tukastaks. Ju tajusime, et nii on hetkel mõlemale kergem...
Neid lilli tahtsin tõepoolest linna kaasa viia ja nende poole sammudes ei mõelnud ma millestki muust. Olin pikas rohus mõned varred juba käevarrele asetanud, kui korraga ehmatas mind kile haukumine otse nina all. Põõsarägast kargas üles kollakashall koeravolask ja lõi mulle sedamaid hambad säärde.
Mäletan vaid enda karjet, peigmehe nime hüüdmist ja seda, et ligi tormas üksi sõbranna, karjudes peigmehele, et too käivitaks auto ja viiks mu traumapunkti Tartusse, kuhu on sealt umbes paarkümmend kilomeetrit.
Järgnesid minutid täis peataolekut, mida alles tagantjärele hästi mäletan. Peig sekeldas ringi, oh ja ah. Sõbranna sajatustele, kus ta nii kaua oli, vabandas, et pidi ju tuld valvama... Autole ei saanud ta häält sisse, sest ilmnes, et on tingimata vaja enne õli vahetada. Lõpuks suutis ta helistada naabrimehele, kes meid Tartusse EMOsse viis. Õnneks ei tähendanud suur verejooks kuigi tõsist traumat.
Tavatult pikakasvuline ja kõhn arst oli tusane ja pobises, et tema vahetus just lõppes. Võttis aga mu sedamaid ette ja muutus aina leplikumaks. Peagi rahustas mind, et lahti pole midagi, peaasi, et ma nüüd kiiremini pikali heita saaksin. Ju nähes meie nõutust, küsis ta, kus me elame. Ja pakkus siis ennast vajadusel autojuhiks, märkides, et tema enese reis viiks otse pealinna.
Tänu sõbrannale saime asjalikult teatatud, et meie ainuvõimalik sihtpunkt on just tema omaga kattuv. Küllap tundusime talle mõlemad kuidagi nagu äraspidised, aga paarist reisitunnist piisas olukorra asiseks selgitamiseks. Ta viis meid minu koju. Visiitkaartide vahetamine oli igati asjakohane - et helistaksin, kui vajan nõu või kui mu kohalikul arstil küsimusi tekib.
Võib-olla mul poleks tekkinud vajadust helistada, kui poleks järgnenud oma peigmehe n-ö avastamist järgnevatel päevadel. Tema rohket hala, kui hirmul ta minu pärast oli, kuidas ei saanud terve öö sõba silmale... Ja kui nõutu, sest ei saanud kuidagi ühendust ei minu ega mu sõbrannaga jne. Kuni selleni välja, milline õnn on, et kõik nii hästi lõppes ja et alates nüüdsest me alles tõeliselt kokku kuulume. Päev hiljem tegi peigmees asjaliku ettepaneku kokkusaamiseks, et arutada meile kasulike tähtsate ninadega olulisi äriplaane.
Siis palusingi viisakalt paar päeva mõtlemisaega ja helistasin samal õhtul oma doktor Aibolitile. Palusin otsesõnu kohtumist – lihtsalt tänutäheks. Ta oli rõõmuga nõus. Enam ammu polnud ma tundnud end sedavõrd iseenesena. Ma ei olnud üldsegi mitte mingis tavatus ekstaasis, vaid täiesti rahulik, justnagu olnuks kõik äsjane ja praegune täiesti enesestmõistetav.
Järgnenud viieteistkümne aasta jooksul oleme oma dr Aibolitiga nii sellest kokkujuhtumisest kui üldse inimeste justkui juhuslikest kohtumistest lõputult rääkinud. Ka meie endi varasematest, üsna paljus kokku langenud endistest eludest...
Oleme kasvatanud üles kaks praegu veel teismelist poega... Ei ole meiegi elu olnud alati kui muinasjutt. Nii mõnegi kari ületamine on osutunud tõeliseks katsumuseks, aga ikka oleme jäänud üksmeelseks selles, et teineteiseta ei tahaks ega saaks.
Mu õnn tuli vast tavalisest hiljem, aga ikka mõtlen, et just õigel ajal! Alles aastaid hiljem sain kogemata kuulda, et see koer oli küla üldine lemmik ja kodutu või pigem kõigi ühine koduloom. Ju ta tegi seal oma suveõhtust uinakut ja mina ehmatasin teda oma võõra lõhnaga. Sügav tänukummardus ammu lahkunud loomakesele.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
