Kuulus laulja, kes ei pidanud viisi - Florence Foster Jenkinsi uus tulemine
Maailmakuulus Ameerika lauljanna Florence Foster Jenkins esitas veel 80. eluaastal maailma kõige uhkemates kontserdisaalides koloratuursoprani kõige võimsamaid tippaariaid. Kusjuures täissaalidele. Jenkins on kuulsam kui ükskõik milline keskmine laulja. Tänavu pakutakse meile temast Hollywoodi filmi ja eestikeelset raamatut. Filmis „Florence Foster Jenkins“ kehastab lauljannat filmistaar Meryl Streep.
Lauljanna kuulas ainult iseenda häält ja oli igasuguse kriitika suhtes kurt, öeldes: „Te räägite, kuidas ma laulan, aga te ei räägi, miks ma laulan.“
Jenkins laulis ihust ja hingest. Ka võluvalt, aga mööda.
Meryl Streep Florence Jenkinsina. Foto Forum Cinemas.
Filmi tulekuga seoses on vähe juttu olnud, et see lauljanna on Eesti publikule vägagi tuttav Eesti Draamateatri etendusest „Hiilgav!“ Ita Everiga nimitegelelase rollis. 2009. aasta oktoobris esietendunud lavastus jõudis küll teatrilavalt enne kaduda, kui film kinodesse tuli.
80aastasena mängida Peter Quilteri näidendis "Hiilgav!" ekstsentrilist Ameerika daami, legendaarset koloratuursopranit Florence Foster Jenkinsit (1868–1944) oli Everi jaoks ennekuulmatu „Minu häälega koloratuur, no tõepoolest! Ma olen Kaljuste kooris laulnud teist alti. Sellepärast ma teengi neid igasuguseid hääli, aga ega ma sellepärast veel laulda oska.”
Everi suutlikus hiilata salongikomöödiates oli ammu teada. Aga ekstsentrilise koloratuursoprani osas everlike hääleviguritega laulda „Nahkhiire” kuulsat Adele kupleed oli mõnevõrra üllatav. Draamasaal rõkkas naerust ja braavotas.
See laulja ei pidanud viisi ning tal puudus ka rütmitunne. Ometi teenis proua Jenkins elatist õpetaja ja pianistina. Tema kontserte on lillesülemiga külastanud ka maailmakuulus tenor Enrico Caruso.
Lauljannat on kirjeldatud "alati piiritult õnnelikuna" ja "tohutult populaarsena". See tulevat oskusest elada oma elu, nii nagu sa ise tahad. Näitemängu „Hiilgav!“ autor ütles oma saatesõnas: "Võib-olla, nagu ma isegi, naerate te algul madam Jenkinsi üle - ta on kahtlemata pisut metsa poole ja mitte isegi pisut...”
Aga Florence ei kuulnud kunagi mõnitamist ja naeru, vaid ainult aplausi! See pole just paha viis elamiseks...
„Ja pidage meeles,“ ütleb näitemängu autor Peter Quilter, „see kõik juhtus päriselt. "
Ka draamateatri etendus "Hiilgav!" polnud kriitikute arvates võib-olla mitte kõige hiilgavam lavastus, aga piisas juba sellest, et Ita Ever lavale tuua. Eesti teatris polevat teist nii igipõlist näitlejat, kelle vaatamisest piisab, et publik õndsaks saab, kirjutas toona Maris Balbat ajalehes "Sirp": "Naerdi, aplodeeriti ja etenduse lõpus tõusis publik saalis püsti."
Kui kadunud Eino Baskin etenduse „Hiilgav!” ära vaatas, ütles vanameister, et Ever on hea laulja: „Te vaatasite tema teleshowd ja Ita on väga musikaalne.”
Etenduse lõpus tõusis publik püsti ja üks külastaja ütles teisele vaimustusest inspireeritud häälega: „Ita Ever teeb kõik ära.”
Siim Selis oli külalisena lavastuse „Hiilgav!” lauluõpetaja ja kontsertmeister.
„Ita Everi hääl on ju suure ulatusega. Huvitav on veel see, et Ital on nagu kaks häält. Need kõrged toonid, mida ta välja pigistab, on vaata et kolmandas oktaavis Ja põnev on see lisasaund, mis sellega kaasa käib - Everi hääle koloriit ja oobertoonid. Kasvõi seesama nukitsviguri hääl „Nukitsamehe” filmist.”
Ita Ever mäletab, et nad mängisid etendust "Hiilgav!" kuuel korral ka Nõmme kultuurikeskuses pensionäridele. „Saal on haudvaikne, aga laval läheb komöödia ja publik peaks naerma. Aga saal on haudvaikne, " toonitab Ever. "
Tookord leidis endine kuulus tenor Kalju Karask asjale hiilgava seletuse: „Mõnikord on saalis just niisugune publik, kes tahab hoolega kuulata, mida näitleja laval räägib, ega luba ka kõrval istujal piiksatagi. Pärast kodus naeravad.“
Aga võib-olla eakam publik tabas tragikoomilise näitemängu traagilise noodi -eakas laulja tahab laulda, aga tal ei tule välja. Mis siin naerda on? Kaasa tuleb tunda.
Kas Helgi Sallo, ise laulja, oleks tahtnud mängida „Hiilgavas!” kuulsat proua Jenkinsit, kes laulis natuke metsa poole? "Kuulsa laulja elu käsitlev roll on ju igale näitlejale väljakutse. Ita on vana kala ja teab, millega publikut peos hoida. Ma olen seda proua Jenkinsit raadios laulmas kuulnud ja ta laulab ju nii hingega. Me oleme kunagi Viive Ernesaksaga seda natuke möödalaulmist proovinud, aga mina nii ei saa. Maandun ikka õiges helistikus. Ma arvan, et see nõuab vast erilist musikaalsust."
Siim Selisele tundub, et kõik proua Jenkinsi kohta on öeldu ei ole n-ö puhas kuld: „Naine, kes ei oska laulda ja on olnud kogu elu vaid naljanumber, müüb välja peaaegu 3000 kohta New Yorgi Carnegie Hallis! See on kuidagi ka kuuldav, et ta ei olnud kunagi lihtsalt niisama laulja.”
Raamatu “Florence Foster Jenkins. Hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist” tagakaanel on tekst: „„Inimesed võivad öelda, et ma ei osanud laulda, aga keegi ei saa öelda, et ma ei laulnud.” Jah, ta ei osanud tõesti laulda: tal ei olnud rütmitunnet, ta ei pidanud viisi ja häälgi polnud tal suurem asi. Aga 25. oktoobril 1944 jäi Carnegie Halli ukse taha ligikaudu kaks tuhat inimest, kes tahtsid tema kontserdile pääseda.“
