Sõjakurjategija Adolf Eichmanni jaht Argentinas: kõigil Iisraeli agentidel oli mitu identiteeti ja terve komplekt dokumente
Kui saksa päritolu Argentina kodanik Sylvia Hermann tutvustas 1956. aastal Buenos Aireses vanematele oma kavaleri Nick Eichmanni, ütles noormees, et tema isa oli kõrge Wehrmachti ohvitser. Kui hiljem läks jutt juutide saatusele, ütles Nick: „Oleks olnud parem, kui sakslased oleksid oma likvideerimistöö lõpule viinud.” Sylvia isa Lothar aimas, et noormees võib olla sõjakurjategija Adolf Eichmanni poeg, ja kirjutas sellest Saksamaale ühele Frankfurdi prokurörile. Eichmann elaski Argentinas Ricardo Klementi nime all. Raamat „Jaht Eichmannile“ kirjeldab tuntud natsi otsimist ja tabamist väga üksikasjalikult.
Fritz Bauer võttis 1957. aasta 19. detsembril ühes Frankfurdi ja Kölni vahelise maantee ääres paiknenud motellis istet koos Iisraeli esinduse juhi Felix Shinariga, kelle ülesanne oli jälgida Lääne-Saksamaaga sõlmitud reparatsioonide lepingu täitmist. Selle lepingu alusel maksti hüvitist nende kuritegude eest, mida Kolmas Riik oli juutide vastu toime pannud. Kuna formaalsed diplomaatilised suhted kahe riigi vahel olid veel sõlmimata, oli Shinar nende läbikäimises saadikule kõige lähem isik.
Bauer asus kohe asja juurde, kuna ta ei tahtnud tollal riskida võimalusega, et keegi neid üheskoos näeb. „Eichmannile jõuti jälile.”
„Kas Adolf Eichmannile?” küsis Shinar, olles sellest uudisest ühtaegu nii jahmunud kui ka elevil. Frankfurdis oli temaga ühendusse astunud üks rabi, kes teatas talle, et peaprokurör tahab temaga mingisuguse tähtsa asja pärast kokku saada, kuid rabi ei öelnud, mis see on.
„Jah. Ta on Argentinas.”
„Mida te kavatsete ette võtta?”
See oli küsimus, mida Bauer oli oodanud ja mille üle ta oli pead murdnud sellest ajast saadik, kui sai Lothar Hermannilt teate, et ta on kindlam kui eales varem, et leidiski Eichmanni, ja et nüüd on tal Baueri jaoks olemas ka aadress. Bauer teadis hästi, millise vastuseisuga tuleb tal Lääne-Saksamaal sõjakurjategijate jälitamise pärast rinda pista. Teda oli möödunud aastate jooksul mitu korda tappa ähvardatud ja prokuratuurist oli salapärasel kombel kadunud nende juurdlustega seotud toimikuid. Lisaks säärastele isiklikele rünnakutele oldi minevikus tuhnimisel liiga sügavale minemise vastu ka valitsuse kõige kõrgemal tasandil. Kuigi kantsler Konrad Adenauer ei olnud ennast määrinud mingisuguste sidemetega natsidega ja oli Iisraelile reparatsioonide maksmise lepinguga tunnistanud, et sakslased panid toime sõjakuritegusid, oli ta esmajoones siiski huvitatud elujõulise demokraatia loomisest ja eiras sageli selliste valitsusametnike sõjaaegset tausta, kes võisid tema arvates talle sealjuures abiks olla.
Enne kui astuda mingisuguseid samme, küsis Bauer parima toimimisviisi suhtes nõu Georg-August Zinnilt. Zinn oli sotsiaaldemokraatliku partei kõrgel kohal olev liige ja Hesseni peaminister. Nende käsutuses ei olnud kuigi palju võimalusi. Rahvusvahelise juurdluse alustamiseks ei olnud neil ei ressursse ega õigust. Saksamaa liidupolitsei oli vastanud Baueri taotlusele kaasata Eichmanni otsimisse Interpol eitavalt ja selgitanud, et Interpol ei ole volitatud uurima natside „poliitilisi” kuritegusid. Bauer ja Zinn kartsid, et kui nad lähevad selle jutuga Adenaueri valitsusse, ei sünni midagi või siis halvemal juhul keegi poetab Eichmannile midagi ja ta kaob sootuks. Bauer teadis, et luureandmeid välisriigile edastades paneb ta toime riigireetmise, aga talle tundus, et kui ta tahab Eichmanni õigusemõistmise ette tuua, siis ei ole tal teist võimalust. Just nimelt seepärast võttiski ta ette selle kohtumise Shinariga.
„Ma olen teiega täiesti avameelne,” ütles Bauer. „Ma ei tohi Saksamaa välisministeeriumi usaldada. Ma ei tohi usaldada Saksa saatkondi Lõuna-Ameerikas. Ma ei tohi usaldada isegi omaenda töötajaid. Ma ei näe muud võimalust kui pöörduda teie poole. Keegi ei saa olla Eichmanni vangistamisest rohkem huvitatud kui teie. On ilmne, et ma soovin seoses selle küsimusega teiega jätkuvalt ühenduses olla, kuid ainult juhul, kui on tagatud täielik salastatus.”
„Ma tänan teid suure usalduse eest, mida te olete meie suhtes üles näidanud,” ütles Shinar ning tänutunne paistis selgesti välja ka tema häälest ja näost. „Iisrael ei unusta iial seda, mida te tegite.”
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Mõni päev pärast Iisraeli naasmist astus Aharoni sisse politsei peakorterisse Tel Avivis. Tal oli kaasas ümbrik, mis sisaldas neid fotosid, mida ta oli teinud Klementist, vanu fotosid Eichmannist esseslase mundris ja Simon Wiesenthali kogutud kõige värskemaid pilte Eichmanni vendadest. Harel tahtis saada politsei kurjategijate tuvastamise üksuselt kinnitust, et Klement on Eichmann.
Sellesama eesmärgiga oli Aharoni näidanud neid fotosid ka ühele iisraellasele, kes oli kohtunud Eichmanniga 1936. aastal Berliinis. Too teda omaenda silmaga näinud inimene arvas, et tegemist võib olla Eichmanniga, aga kuna nende kohtumisest oli möödunud peaaegu kakskümmend viis aastat, ei saanud ta seda kindlalt väita.
Niisgusena teadsid Adolf Eichmanni need, kes kohtusid temaga viimati sõja ajal.
Aharoni andis fotod üle Iisraeli parimatele asjatundjatele isiku tuvastamise alal. Mõne tunni pärast sai ta vastuse – on olemas piisavalt suur võimalus, et Eichmann ja Klement on üks ja seesama inimene. Eksperdid jõudsid niisugusele järeldusele vasaku kõrva iseloomulikke tunnuseid võrreldes. Nad selgitasid Aharonile, et kõrva suurus, kuju ja näoga ühinemise nurk on peaaegu nagu sõrmejäljedki iga inimese jaoks ainulaadsed. Kuigi kaheksa erinevat punkti andsid mõista, et Klement on Eichmann – ja polnud ühtki punkti, mis oleks väitnud, et ei ole –, ei piisanud nendest siiski selleks, et võrdlemine oleks andnud tulemuseks ühemõttelise tuvastamise.
Aharoni edastas selle uudise Harelile, kes saatis seejärel nii tema kui ka Shin Beti neljakümne kolme aastase juhi Amos Manori Jeruusalemma. Nad kohtusid seal Haim Cohni ja Iisraeli justiitsministri Pinhas Roseniga, et esitada neile oma tõendid selle kohta, et Klement ja Eichmann on üks ja seesama inimene, ning saada õigusalaseid soovitusi operatsiooni käivitamise suhtes. Iisraeli valitsuse kaks kõige tähtsamat juristi andsid oma heakskiidu. Kuigi Eichmanni sunniviisiline kaasaviimine oleks tähendanud Argentina suveräänsuse rikkumist, oli see ainuüksi kahe riigi diplomaatiliste suhetega seotud küsimus. Nende meelest ei avaldanud see mõju Iisraeli pädevusele Eichmanni üle kohut mõista, sest nad olid arvamusel, et Saksamaa ei hakka tõsiselt nõudma tema väljaandmist, rääkimata juba kohtuprotsessi korraldamisest.
Juristide nõusolek oli nüüd saadud ja miski ei takistanud enam operatsiooni järgmise etapi alustamist.
Mossadi peakorteri töötajad tegelesid innukalt ettevalmistustega selle rakkejõu sõitmiseks Argentinasse ja seal viibimiseks. Lähetuse iseloomu ja osalevate agentide arvu arvestades oli tegemist keerulise ettevõtmisega. Kõik agendid pidid sõitma kohale erineva lennukiga ning asuma oma võltsitud passi ja viisade komplektiga teele erinevast kohast. Oli vältimatult vajalik, et ükski agent ei oleks teistega seostatav ega oleks ka võimalik kindlaks teha, et ta tuli Iisraelist. Lisaks sellele pidid mõned agendid sõitma Buenos Airesest ära teistsuguse passiga kui see, millega nad saabusid.
Kõigepealt tuli igal agendil lahkuda Tel Avivist üht identiteeti kasutades. Esimeses sihtkohas väljaspool Iisraeli pidid neid vastu võtma Iisraeli operatiivtöötajad, kes varustavad nad uue passi ja uue identiteediga. Need identiteedid pidid olema kooskõlas igaühe konkreetse keelteoskusega. Itaalia passi ei tohtinud anda inimesele, kes ei kõnele itaalia keelt. Keele vaba valdamine ei olnud vajalik ja seda eriti juhul, kui agendil oli olemas see, mida Avraham Shalom armastas kutsuda „isiksuseks”. Mitu agenti oskas saksa, teised aga prantsuse ja inglise keelt. Lisaks kõnelesid nad tervet portsu mitmesuguseid muid keeli.
Veel üheks väljakutseks olid viisad, sest Argentina konsulaadid teistes riikides nõudsid viisa väljastamiseks iseloomustust ja tervisetõendeid. Suurem osa paberitest tuli võltsida ning Mossadi ja Shin Beti töötajaid saadeti juba Pariisi ennast vaktsineerima ja arstlikel läbivaatustel käima, et nende pitsatiga varustatud sissesõidulube oleks võimalik seejärel ümber teha ja teiste Mossadi agentide passidesse kleepida. Paar agenti pidi sellisest protsessist mööda hiilima, broneerides koha niisugustele turismireisidele Ladina-Ameerikas, mille käigus veedetakse mõni päev Buenos Aireses (sellise viisa jaoks ei läinud iseloomustusi ja läbivaatusi vaja), kuid maalt lahkumiseks vajasid nad siiski teist passi. Kõikidel agentidel läks igaks juhuks tarvis ka täiesti erinevat dokumendikomplekti juhuks, kui operatsiooniga midagi viltu läheb.
Igal Buenos Airesesse jõudnud agendil oli kaks kindlat kellaaega – üks hommikul ja teine pärast lõunat – selleks, et kohtuda salga ühe või mitme juba linnas viibiva liikmega. Ükskõik millised kaks agenti ei tohtinud peatuda ühes ja sellessamas hotellis ning selline varustus, mida ei olnud võimalik kahtlusi äratamata Argentinas osta, tuli eelnevalt kohale tuua diplomaatilise postiga. Mõned asjad oli Eitan juba ära tellinud ja nende hulka kuulusid näiteks käerauad, varjatud fotokaamerad, rahustid, pisikesed puurid ja puidutööriistad, muukrauad, välibinoklid, taskulambid, võltsimisvahendid ja grimeerimisvahendite komplekt koos valehammaste ja parukatega. Operatsiooni teostamiseks – näiteks autode ja salakorterite üürimiseks – vajalik märkimisväärne rahasumma toodi samuti kohale diplomaatilise postiga.
Harel lõi kõikide nende ettevalmistuste jaoks lausa ehtsa reisibüroo ning tema töötajad hakkasid täitma telefoniraamatu paksust kaustikut identiteetide, lendude ja ettenähtud kohtumispaikade maatriksiga. Lihtsaimgi viga võis põhjustada katastroofi.
Peter Malkin kõndis 16. aprilli varahommikul pika sammuga läbi Jaffa vanalinna tänavarägastiku. See Shin Beti agent oli Ameerika jalgpalli kaitsja laiade õlgadega ja tema pea meenutas kujult keeglikuuli. Tema väljendusrikas ja nooruslik nägu võis lülituda mõtlikult kulmukortsutuselt ümber peaaegu janditavale lustile. Ta oli eelmisel päeval naasnud terroristliku tegevuse puhangu uurimiselt Naatsaretis ja kohtunud Eitaniga. Operatiivosakonna ülem osutas kaardil Buenos Airesele ja ütles: „Me läheme Adolf Eichmanni järele, et ta Jeruusalemmas kohtu alla anda. Ja sina, Peter, võtad ta kinni.”
Malkin astus Shin Beti hoonesse ja läks otseteed uuele kohtumisele Eitaniga. Nad ei olnud sellel üksi. Suurem osa Buenos Airesesse suunduvast salgast oli esimest korda kokku tulnud. Malkinile tundus, et nad silmitsevad üksteist uudse pilguga, otsekui oleksid nad igalt mehelt mõõtu võtnud, et teada saada, kas ta on ikka niisuguse suurejoonelise ülesande jaoks kohane.
„No nii,” lausus Eitan pinget vähendades. „Te kõik olete saanud asja üle järele mõelda. Kas teil on mingisuguseid hiilgavaid ideid?”
Malkinit rahustas asjaolu, et Harel on operatsiooni ajal Argentinas käepärast, ja kahekordselt rahustas teda see, et taktikaliste plaanidega tegeleb Eitan.
„Parem lootkem, et too Klement sealt minekut ei tee,” ütles Avraham Shalom.
„See ei sõltu enam meist,” pareeris Eitan. „Vaatame siiski üle selle, mis meil olemas on.”
Sadamale avaneva vaatega rõdu varjavad kardinad olid ette tõmmatud ja Moshe Tabor lülitas pildiprojektori sisse. Aharoni tutvustas neile nii esseslase vormirõivaid kandva kolmekümnendates eluaastates Eichmanni fotosid kui ka Argentinas võetud pilte.
Tabor sättis kaks diapositiivi projektorisse ja näitas neid paljal seinal. Kui need mõlemad olid Eichmannid, siis oli Malkin jahmunud sellest, kuivõrd kõhnaks ja vanaks on see nats sõja lõpust saadik jäänud. „Pole vist kerge öelda, ega ju?”
Aharoni selgitas kurjategijate tuvastamise üksuse tööd.
„Täiesti kindlad ei saa me olla enne, kui ta meil käes on,” ütles Eitan.
„Miks me seda värdjat kohapeal maha ei tapa, kui me kord juba kindlad oleme?” urises Tabor, kelle turske meetri ja kaheksakümne kaheksa sentimeetri pikkune keha paistis tumeda siluetina ruumi tagumisest otsast.
„Ma olen veendunud, et me kõik jagame sinuga seda tunnet,” sõnas Eitan.
Tabor vangutas oma suurt paljaks raseeritud pead. „Kui palju võimalusi andis tema nendele inimestele seal laagrites? Ma olen näinud neid, kes ellu jäid. Kui suurt hoolivust ta nende suhtes üles näitas?”
Eitan tõrjus Tabori ettepaneku uuesti tagasi ja see teema jäeti kõrvale. Järgnenud väheste tundide ja mitme edaspidise järelkohtumise ajal lihvis salk operatsiooni üksikasju. Nad kooskõlastasid oma legende, vajaliku varustuse loetelu ja ööbimiskohti. Ephraim Ilani tuli Argentinast tagasi, et jagada neile teadmisi kohalike kommete kohta alates sellest, kuidas üürida autot või ruume salakorteri jaoks, kuni tavapäraseks peetava käitumiseni kohvikutes ja hotellides, liiklusoludeni, toiminguteni lennujaamades ja rõivastumisstiilideni. Kuna Buenos Aireses olid käinud ainult tema ja Aharoni, oli see olulise tähtsusega informatsioon. Ta rääkis neile ka politsei jõulisest esindatusest tänavatel iseäranis pärast seda, kui märtsis purustati pärast pommiplahvatuste sarja pealinnas peronistlikud terrorirühmitused.
Suurem osa ajast kulutati siiski selle kavandamisele, kuidas ja kus nad Eichmanni kinni võtavad. Aharoni näitas neile jälgimise käigus võetud fotosid ning endatehtud skeeme majast ja tähtsatest orientiiridest (kioskist, raudteetammist, naabermajadest ja teedest). Lepiti kokku kolme erineva vangistamisviisi ja selle suhtes, et ühe nendest valivad nad välja siis, kui on sündmuskohaga isiklikult tutvunud. Esimene võimalus oli võtta ta kinni siis, kui ta on kodust kaugemal – võib-olla linnas või enne seda, kui ta töölt naasmiseks bussi istub (ehkki nad ei teadnud veel, kus see aset leiab). Teine viis oleks olnud sooritada öösel välkrünnak tema kodule ja tabada ta omaenda voodis. Kolmas keskendus tema vangistamisele kusagil kodu läheduses tänaval – see oli võimalik sealse kandi inimtühjuse tõttu. Ajastamine sõltus sellest, kuidas nad Eichmanni Argentinast välja toimetavad.
Adolf Eichmann (1906–1962) oli Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti ametnik ja Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem, kes vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika ja inimsusevastaste kuritegude elluviimise eest. Sõja kaotuse järel põgenes ta Argentinasse ja võttis nimeks Ricardo Klement. 1952. aastal jõudsid tema juurde Euroopast naine Vera ja kolm poega. Eichmann ütles poegadele, et ta on nende surnud isa vend Ricardo. 16aastane vanem poeg Klaus mäletas isa ja teadis, et see mees on tema isa, aga ta ei rääkinud sellest teistele. Argentinas sai Klaus nimeks Nick, aga tema perekonnanimeks jäi Eichmann. Juste tema andis neli aastat pärast Argentinasse jõudmist oma liigse jutukusega niidiotsa sõjakurjategijast isa tabamiseks. Iisraeli välisluure Mossad röövis Eichmanni ja toimetas salaja Iisraeli, kus ta kohtu alla anti.
Eichmanni 1961. aasta kohtuprotsessi Jeruusalemmas jälgis kogu maailm. Ta mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes ning poodi järgmisel aastal üles. See on ainuke kord, kui Iisrael on surmanuhtluse täide viinud.
Neal Bascomb „Jaht Eichmannile“, kirjastus Varrak 2016
