Tammsaare "Tõe ja õiguse“ algkujud: ka kirjaniku isa ja tema naabri tülidel polnud vaheaega
30. jaanuaril on Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäev. On teada, et "Tõe ja õiguse" Eespere Andreses võib ära tunda Tammsaare isa Peeter Hanseni ja Tagapere Pearus kirjaniku pere naabrimehe Jakob Sikenbergi. Karl Hein kirjeldab raamatus „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“, millised need kaks naabrit ja raamatutegelaste prototüüpi olid.
Tammsaare viieosalise romaani „Tõde ja õigus“ kirjutamise eellugu ulatub 1902. aastasse, kui Anton Hansen ja luuletaja Gustav Suits olevat Tartus Kivisilla juures jalutades jõudnud ühiselt äratundmisele, et neist „üks peab niisuguse asja kirjutama, kus kujutatakse sügavamalt meie inimeste hingeelu“. Kakskümmend neli aastat hiljem, 1925. aasta 24. novembril, alustaski Tammsaare Tallinnas Kirikuaia tänaval üüritud ärklitoas „Tõe ja õiguse“ esimese osa kirjutamist.
Romaan valmis tohutu kiirusega – esialgne käsikiri sai kirjutatud juba 1926. aasta juuniks ning raamat ilmus sama aasta 30. oktoobril.
„Tõe ja õiguse“ esimesele osale järgnesid peatselt ka teised, kuni 1930. aastaks oli Tammsaare välja andnud viieosalise romaaniseeria.
Tõde ja õigus Tammsaare taludes
„Tõe ja õiguse“ esimesest ja teisest osast võib leida küllaga ajaloolisi isikuid, sündmusi ja tegevuskohti, mis on olulisel kohal olnud Tanmsaare elus – mõistagi, mõningate muudatustega. Autor ise on tunnistanud: „On õigus, et ma „Tõe ja õiguse“ loomisel olen faktilist materjali kasutanud, kui ka mitte väga suurel määral. Maastik ja ümbrus on minu kodukohast, samuti meeleolud. Inimesi ei ole ühtki täielikult tegelikust elust maha kopeerinud, vaid olen algtüüpe transformeerinud.“
Ajalooliseks võib pidada „Tõe ja õiguse“ esimese osa tegevuspaika Vargamäed. Tammsaare kirjeldab selle ümbruskonda: „Siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.“ Vargamäe jagunes kaheks – Eespereks ja Tagapereks, Mäe ja Oru taludeks. Eespere Andrese talukohas võib kergesti ära tunda Põhja-Tammsaare talu Järva-Madise kihelkonnas Albu vallas Järvamaal, kus kirjanik Anton Hansen 30. jaanuaril 1878. aastal põllumehe pojana sündis. Vargamäe-nimelised talud olid samuti olemas, need asusid aga mõnikümmend kilomeetrit eemal Põhja-Kõrvemaal, vastu Laudissalu raba.
Põhja-Tammsaare talu oli väga suur, umbes 138,9 hektarit, ent suurema osa sellest moodustas vaid soo ja raba. Nagu „Tõe ja õiguse“ Vargamäelgi, olid ka Põhja-Tammsaare heina- ja karjamaad lirtsuvad ja vesised. Talutöid teha neil aladel oli raske, kuna pidevalt tuli vaeva näha, et enesele soolt maad võita – pidi kaevama kuivenduskraave ja puhastama maad kividest.
„Tõe ja õiguse“ esimese osa peategelasi Tagapere Pearut ja Eespere Andrest on sageli nähtud eesti põllumehe kahe põhitüübi kehastustena. Pearu on emotsioonidest lähtuv ja riukalik, veidi mandunud ja alkoholilembeline, ent lõppkokkuvõttes ometi hea südamega talumees. Andres on töökas ja järjekindel, aus ja kohusetundlik teoinimene, kes aga sageli kaldub oma õigust taga ajades jäärapäisusesse. Neid kahte on peetud ka kõige omanäolisemateks karakteriteks, mis eesti kirjanduses seni on loodud.
Eespere Andres – Peeter Hansen
Pearu ja Andrese kujud ning nende omavahelise kemplemise on kirjanik võtnud oma lapsepõlvemälestustest. Eespere Andreses võib kergesti ära tunda Tammsaare isa Peeter Hanseni. Ta oli sündinud viljakal Viljandimaal, Põhjaka külas Kolgioja talus 1841. aastal, ning õppinud Suure-Jaani kihelkonnakoolis ühe tolleaegse tunnustatuima koolmeistri Joosep Kapi käe all. Õpilaste seast paistis Peeter Hansen silma oma tubliduse, ilusa lauluhääle ja tugeva keha poolest. Pärast kooli lõpetamist töötas ta esialgu isakodus, mõnda aega ka Taevere mõisas õllepruulijana.
Aastal 1872, kui Peeter Hansen oli 31-aastane, abiellus ta Suure-Jaani kirikus endast 11 aastat noorema Ann Backhoffiga, sügavate Viljandimaa metsade keskelt pärit talutüdrukuga. Kohe pärast abiellumist pakkisid nad oma asjad ja asusid koos elama Järvamaale, Põhja-Tammsaare talusse, kaasas eluhakatuseks kaks märahobust, noorperenaise kaasavara, mõned loomad ja veidi talukraami. Peeter Hanseni majanduslik olukord ei võimaldanud tal osta talukohta kodukanti, viljakate muldadega Viljandimaale, ja nii tuligi leppida taluga kehvemas piirkonnas.
Nagu Eespere Andres ja Krõõt, kolisid ka Peeter ja Ann oma uude kodupaika varakevadel. Rännak oli pikk, esimesel päeval ei jõutudki pärale, ööbiti Järvamaal Alliku kuusikus ning uude koju jõuti alles järgmisel päeval. Rännak kulges mööda neidsamu radu, mida mööda liikusid ka Andres ja Krõõt, ning kohalejõudmine võis toimuda üsna samamoodi, nagu on kirjeldatud „Tõe ja õiguse“ avaridades: „See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatanud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõi mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. „Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.“
Peeter Hansenile ja tema naisele Annile sündis 12 last, kellest suureks kasvas seitse poega ja kolm tütart. Pere neljanda pojana sündis 1878. aastal tulevane kirjanik Anton Hansen, kes suureks saades võttis endale kirjanikunimeks kodutalu järgi A. H. Tammsaare. Hansenid andsid oma lastele korraliku hariduse ja võib-olla just seetõttu lahkus enamik neist kodutalust, nagu „Tões ja õiguseski“ on kirjeldatud. Peeter Hansen suri 1920. aastal. Ta on maetud koos oma naisega oma kodupaiga lähedal asuvale Järva-Madise kihelkonnakalmistule.
Tagapere Pearu – Jakob Sikenberg
Tagapere Pearu eeskujuks võttis Tammsaare oma lapsepõlvekodu naabrimehe Jakob Sikenbergi. Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg olid üleaedsed selle sõna kõige otsesemas tähenduses – Hansenitele kuulunud Põhja-Tammsaaret eraldasid Sikenbergide Lõuna-Tammsaarest vaid mõned meetrid. „Pearu on tegelikult naabrimees, kelle nime ma nimetada ei taha, kuna ta lapselapsed praegu Tallinnas elavad. Pearule on mul antud inimese kuju, kes ei rahuldu igapäevasega. Algkujul oli see vast lihtsalt kiuslik inimene, kuid mina transformeerisin teda, andes talle teatud ilmavaate,“ on Tammsaare hiljem Sikenbergi kohta rääkinud.
„Tões ja õiguses“ leiab Eespere Andres oma naabri esiti külakõrtsist: „Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu saksatoast nähtavale ilmus, ikka alles vestiväel, aga „venelased“ juba kapukate otsas. Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad krissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial, vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.“ Ka ajalooline Jakob Sikenberg olevat armastanud purjutada – reedeti suundus ta kõrtsi, kust vahel tuli tagasi alles teisipäeval. Naastes kihutanud ta sageli aiaväravad maha, kui need juhtusid kinni olema, nagu seda romaanis tegi Tagapere Pearu.
Erinevalt Peeter Hansenist oli Sikenberg täielikult kirjaoskamatu – allkirja asemel pani ta dokumentidele alla kolm risti. Ent kirjaoskamatusest hoolimata olevat ta olnud nutikas ja kaval mees. Ta tundis hästi pühakirja, mitmed laulud ja piiblisalmid olid talle jumalateenistustel pähe kulunud. Joobnuna olevat ta muutnud nii mõnegi kirikulaulu rõvedaks vemmalvärsiks, mille ettejorutamisel põgenes naispere punastades toast. Nagu Peeter Hansen, üritas ka Sikenberg osa võtta vallavalitsuse tööst, ent kirjaoskamatu ja väheharituna sai ta selles märksa kehvemini hakkama kui naabrimees.
Üleaedsete tülitsemised
Samamoodi kui „Tões ja õiguses“, tekkisid ka Tammsaare talude peremeeste Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi vahel õige peatselt tülid ja hõõrdumised. Noist kemplemistest annavad tunnistust ka tolleaegsed vallakohtu protokollid ja otsused ning kohalike mälestused. Hansenite ja Sikenbergide talukohad olid nii üksteise vahele kiilutud, et kõige rahulikumgi mees oleks hakanud seal tülitsema. Tammsaare väljamägi oli kahe talu vahel kentsakalt jagatud – talukohta ei olnud mitte poolitatud kaheks võrdseks tükiks, vaid risti neljaks maalapiks, kusjuures Jakob Sikenbergile kuulusid kõik paremad põllu-, heina- ja karjamaad, samas kui Hansenitele kuulusid kehvemad, soisemad ja väheviljakad alad. Kuulu järgi olevat Sikenbergid maksnud maamõõtjale, kes talumaad poolitas, head jootraha ja teinud kõrtsis suurepärased liigud, et paremaid maid endale saada. „Tões ja õiguses“ on selle kohta kirjutatud: „Pearu oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada.“ Hansenite pere ei olnud selleks ajaks veel Tammsaarele jõudnud, nii et kohale tulles ei olnud neil muud teha, kui sündinud tõsiasjaga leppida.
Kehvema maa tõttu pidi Põhja-Tammsaare peremees Peeter Hansen oma taluga märksa enam vaeva nägema kui Sikenberg. Ta pidas tõrksa maaga väsimatut võitlust, kõrvaldas põldudelt kive, kaevas kraave ja rajas uudismaad. Tammsaare kirjeldused oma isa töörühmamisest Vargamäel on vajutanud sügava jälje eesti kirjandusse: „Puhastad ja puhastad põldu, aga väljavõetute asemele ilmuvad uued ja suuremad. (...) Põllul kui ka soos hakka aina uuesti otsast peale. Nõnda hommikust õhtuni, kevadest sügiseni, hällist hauani, põlvest põlve. Aga sellest ei tohi mõelda, seda arutada, sest mõtlemine teeb nukraks ja enneaegu vanaks. Seda tunneb Vargamäe Andres. Parem juba rühmeldada. Nõnda kasvab küll kühm selga, aga seda on kergem kanda kui nukraid mõtteid.“
Et soisest maast mingisugustki tulu saada, oli vaja rajada kuivenduskraave, mille kaevamisest sai aga üks peamisi tüliõunu naabrimeeste vahel. Hansen lasi oma krundile kaevata sügava kuivenduskraavi mitmete harukraavidega, et oma heinamaalt ja hobusekoplist vett välja lasta. Vesi pidi voolama Põhja-Tammsaare aladelt läbi Lõuna-Tammsaare talu, seega oleks Sikenberg pidanud kuivenduskraavi jätkama. Ent naabrimees juhtis selle asemel kõik vee hoopiski tagasi Hanseni krundile, kaevates sügava ja laia umbkraavi. Ta püstitas piiri äärde isegi mätastest ja mullast ehitatud suure ja tugeva tammi, et Põhja-Tammsaarest voolav vesi edasi ei pääseks. Peeter Hanseni kaevatud kraavist ei olnud seetõttu mitte mingisugust kasu – vesi ujutas veelgi põhjalikumalt üle Põhja-Tammsaare maad, kevadeti ja sügiseti oli vett koguni sedavõrd palju, et hobused ja loomad olid kõhuni vees.
Õigluse jaluleseadmiseks kaebas Peeter Hansen Sikenbergi korduvalt kohtusse, ent ei saavutanud sellega mingeid tulemusi, sest õigeks mõisteti ikka ja alati Sikenberg, kes oli tammi ehitanud oma maale, enda sõnutsi oma heinamaade kaitsmiseks üleujutuste eest. Tülid kuivenduskraavi ja tammi ümber kestsid 15 aastat, alles 1893. aastal nõustus Sikenberg osaliselt kõrvaldama enda ehitatud paisu, et kuivenduskraavist voolav vesi jõkke pääseks. Ent naabrimeeste tülid ja kohtuskäimised sellega ei lõppenud, nagu ka Tammsaare oma romaanis kirjutab: „Protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. Kord oli üks kaebaja, kord teine. Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. (...) Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla tegemise, loomade kinniajamise ja mitmel muul alal, nii et tegemist oli korraga enam kui ühes protsessis. Iga vana protsess sai ikka mingisuguse uue protsessi aluseks. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastast sisse vedada.“
Sikenbergi ja Hanseni vahelistel tülidel polnud kunagi pikemat vaheaega. Need olid harvad juhtumid, kui suudeti kolm aastat vastu pidada ilma tõsisemate tülide ja kohtus käimiseta. Ainult viljaikalduse aastail, mil raha kohtukulude katmiseks oli vähe, üritasid nad teineteisega olla leplikumad – sageli läinud nad kohtusse isegi ühe hobusega. Tammsaare talude üleaedsed protsessisid veel 1902. aastalgi suurima agarusega omavahel, olgugi et mõlemad olid juba üle kuuekümne aasta vanad. 1903. aastal otsustas 62-aastane Peeter Hansen pärandada talu oma pojale Augustile, et vabaneda väsitavatest kaklustest oma naabriga. Varsti pärast seda loobus talupidamisest ka Jakob Sikenberg. Tagapere Pearu ehk Jakob Sikenberg suri 1911. aastal, Peeter Hansen aga 1920. aastal.
Karl Hein „Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses“, kirjastus Estada K
