Leeni lugu: leidsin oma sünnitunnistuse, kus isa kohal oli kriips
„Minu vanemad rändasid Eestist välja 1980. aastal, kui mina olin kaheksakuune. Miks ja kuidas nad ära läksid, on omaette lugu. Mina tahan rääkida sellest, kuidas siia tagasi jõudsin, sest võinuks vabalt minna nii, et seda poleks kunagi juhtunudki.
Pidasin Torontot oma sünnilinnaks ja Kanadat kodumaaks pea keskkooli lõpuni. Seda, et olen siiski Eestis sündinud, sain juhuslikult teada tänu fotole, millel ema ja isa võõral maal lennukilt maha tulevad, mina beebina isa süles. Isa on Kanadas sündinud immigrantide poeg, samuti eestlane. Vanemad ei tahtnud sel teemal eriti rääkida. Alles seoses järgnevate sündmustega Nõukogude Liidus, selle riigi lagunemisega ja Eesti vabanemisega hakkasin Eesti vastu ise rohkem huvi tundma. Rohkem siiski alles täiskasvanuna ja pärast vanemate surma.
Ma kasvasin kakskeelsena. Toronto ülikoolis sain juristi diplomi. Stažeerisin Londonis. Tööle hakkasin isa kinnisvaraäris, mis jäi pärast tema lahkumist minu juhtida. Tundsin end siis üsna pidetult, sest ema oli juba neli aastat surnud. Ju see üksindustunne ajendas mind ka igasugu vanu dokumente ja kirju lappama. Leidsin näiteks ema tädi kirju. Too oli emast vaid viis aastat vanem ja teadsin, et nad olid viimasel ajal teineteisele kirjutanud. Nendest kirjadest ilmnes, et tädi kutsus meie peret 1990ndate algul korduvalt Eestit vaatama, aga me ei läinud ja mulle ka kunagi ei räägitud sellest. Lihtsalt huvi pärast kirjutasin oma vanatädile nüüd Tallinnasse ja sain mõne aja pärast väga südamliku vastuse. Muidugi rohkete juttudega Eestimaast ja küllakutsega, sest olime teineteisele meie sugulastest nüüd nagu kaks kõige lähemat.
Mida aeg edasi, seda kindlama kuju võttis reis Eestisse. Aga see lükkus edasi, kuna ees seisid minu pulmad. Vanatädile saatsin ka kutse, aga ta ei saanud tulla. Mõnda aega kirjutasime harvemini, aga kirjavahetus sai uuesti hoo sisse, kui juba aasta pärast paraku lahutasin oma abielu.
Minu ilmareis Eestisse sai lõpuks teoks 2008. aastal.
Olin vaimustatud oma sünnimaast. Kõik vanatädi jutud olid väga huvipakkuvad. Saime veel lähedasemateks. Ülejäänud sugulastest olid alles veel mõned väga kauged, vanad ja mulle täiesti tundmatud. Vanatädi keelitas mind ümber asuma Eestisse, mina teda aga enda juurde Kanadasse. Samas tundus nii suur elumuutus mõlemale üsna utoopiline ja teostamatu. Temal, 64aastasel pensionäril, polnud oma väikeses Nõmme majas millegi üle kurta. Mina olin edukas ärileedi, tollal küll valdavalt tänu isa kogutud vanale rasvale, ning ei kujutanud ümberasumist üldse ette – ikkagi võõras ja harjumatu keskkond, kus ma oleksin võhik. Siis aga sekkus juhus.
Vanatädi sai raske kopsupõletiku ja viidi haiglasse. Jäin üksi maja pidama. Korraldasin oma Kanada asjad nii, et enne tagasi ei lenda, kui tädi jälle tervena kodus. Õhtud veetsin põhiliselt üksi tema nelja seina vahel ja tegin interneti kaudu oma tööd.
Muidugi pole ilus võõras majapidamises nuhkida, ja ega ma seda teinudki, aga ükskord leidsin massiivse pesukapi põhjast juhuslikult vana pildialbumi. Asusin seda õhinal lappama ja avastasin midagi täiesti arusaamatut...
Seal oli foto, millel olid minu väga ilus ema, tema kõrval suurte punaste lokkidega mees ning nende süles imetilluke beebi... Lapse peas oli samasugune müts kui minul sel Kanadasse saabumise pildil. Mu pilk jäi kinni sellesse mehesse... Kuigi olen blondiin ja ema näojoontega, on mu juuksed tegelikult punased. Hetkega taipasin, kes see mees on! Ja siis, kole küll, juba tõesti nuuskisin kõikvõimalikes paberites selle albumi vahel. Leidsin sealt ka oma sünnitunnistuse, kus ema oli neiupõlvenimega ja isa kohal oli kriips! Ja veel leidsin ühe imeliku armastuskirja mu emale, kirja justkui ärapõlatud peigmehelt, kes elu lõpuni armastada tõotas...
Terve öö ragistasin ajusid. Minu koolipõlve sünnitunnistusel oli mu seadusliku isa nimi. Mulle polnud saladus, et nad tutvusid Eestis, aga abiellusid Kanadas pärast minu sündimist. Hommikul tuli mulle meelde, et sel armastuskirjal oli ju ümbrik ja seal oli ka saatja nimi. Nüüd kinnistus see hetkega mällu.
Nüüd käitusin nagu salaluuraja. Tädile sõnagi lausumata otsisin saatja aadressi järgi maja üles. See asus vanal Lasnamäel Stalini-aegses majas. Puude all pingil maja ees istus kaks vanaprouat, kes mind valvsalt uudistasid, kui areldi lähenesin. Ma ei jõudnudki mingit plaani välja mõelda, sest kui nende kohale jõudsin, siis üks küsis, kas ma otsin kedagi. Vastasingi ausalt, et otsin sellenimelist meest ja küsisin, kas ta elab siin.
Teineteise võidu rõõmustasid prouad: „Ah teie tulitegi kutsikate pärast. Jah, ta on koertega väljas, palus oodata, vast võtate meiega istet.“
Järgneva veerandtunni jooksul kuulsin nende käest, et küll see minu otsitav on tore mees, hinnatud kunstfotograaf, hoolitseb ema eest, pole naistki võtnud... Tal oli ilus pruut, nad said lapse ja mees oli väga õnnelik, aga naine armus väljamaalasse, ütles pulmadest ära ja läks tütrega Kanadasse. Kuulu järgi abiellus seal ja sai rikkaks, nagu plikana ikka unistas...“
Samal ajal lähenes kaugelt lopsakate punase-halliseguste lokkidega pikk mees, kaks dogi rihmade otsas. Ta jäi meie ette seisma, uuris mind sünge altkulmupilguga, surus mul kätt ja lausus: „Lähme sisse.”
Imekombel ja õnneks püsisin ikka jalul. Korteris palus ta mu elutuppa, kus istus ratastoolis vana naine. „Mu ema,” lausus mees ja palus luba ta teise tuppa sõidutada, et minuga äriasju ajada. Naine sirutas mulle käe ja seda lahti laskmata vaatas pikalt oma kaehallide silmadega mulle otsa. Ning poetas siis küsivalt: „Milda?” Mu ema nimi oli Miralda... Mees vabandas naastes, et ema on peaaegu pime ja ajab pidevalt inimesi segi.
Kui olime istet võtnud, ei tulnudki muud pähe kui öelda, et ma pole ilmselt see, keda ta täna ootas, aga minagi tahaksin teada, kas temalt võib tellida dogi kutsika. Ta vaikis hetke ja selgitas nagu kiirustades ja üksisilmi lauale vahtides, et praegu pole tal kahjuks aega, aga saaks minuga hea meelega kokku homme. Vahetasime telefoninumbrid ja jätsime hüvasti.
Järgmisel päeval sain temalt teada, et ema armastas mu tulevast Kanada-isa tõesti rohkem kui teda ja unistas pageda Nõukogude Liidust. Ema oli lubanud, et ei keela isal minuga tulevikus kokku saada, aga tema kirjadele ei tulnud vastuseid. Ootas ja ootas, aga nüüd enam ammu mitte. Ta oli oletanud loogiliselt, et kui ma ise pole täiskasvanuna teda üles otsinud, ju siis sai ema õnnelikuks ja vast pidas paremaks mulle mu sünniloost üldse mitte rääkida.
Vanatädi rahustamine oli raske. Rääkisin kõik ausalt ära ja palusin vabandust tema asjades tuhnimise pärast. Lõpuks oli ta üliõnnelik, et nii läks, aga tunnistas puhtsüdamlikult, et ilmselt poleks temagi mitte kunagi hakanud mind minevikulugudega ehmatama. Mu pärisisaga polnud ta kohtunud üle kahekümne aasta ja oh neid oleks-polekseid siis...
Lõpuks sain mõlemad uskuma, et minul pole kellelegi midagi ette heita, seda enam nüüd, kui saatus ise meie kõigi eest otsuse langetas.
Seejärel veetsime kaks nädalat Läänemaal isa suvekodus, mille ta oli sugulastelt pärinud.
Võite uskuda, et juttu jätkus edaspidigi kauemaks. Isal ja vanatädil ei olnud vaja keelitada mind sünnimaale naasma. Nüüd heietasin seda plaani päevast päeva endamisi ma ise. Lõplikule otsusele jõudsin siis, kui vahepeal kodus Kanadas käisin. See ei tundunud mulle enam koduna. Mäletan, et kirjanik Raimond Kaugver kirjutas „Vana mees tahab koju”, aga mul helises muudkui peas: noor naine tahab koju.
Ühe elu otste kokkutõmbamine ja teise alustamine võttis küll aega, aga mitte vaeva, sest tundsin end kui taassündinu! Esimese suve Eestis veetsime pisteliselt kolmekesi, põhiliselt Läänemaal. Pean seda oma elu üheks ilusamaks ajaks. Käisime isaga koos jahil, tema arvates nagu võrdväärsed asjatundjad, kuna ma tudengina jõudsin laskespordis profitasemeni. Ükskord, kui üksi jahiretke ette võtsin, pidin siiski äärepealt sohu uppuma, sest ega ma ümbrust veel eriti hästi tundnud.
Mu päästis isa naaberkinnistu ostnud sõber, kel olid sinna oma päriskodu rajamisega suured plaanid.
Seni olime temaga vaid pealiskaudselt kokku puutunud, aga sestpeale saime tuttavateks ja siis sõpradeks. Temal oli oma maavaldusega seoses jätkuvalt ametlikke asjaajamisi, nii et, nagu ta aina rõhutas – jurist kulus marjaks ära. Mul tuli peagi endamisi möönda, et mulle kulub tema ise marjaks ära! Kuni tunnistasime otsesõnu mõlemad, et kulume teineteisele lausa igapidi ära, ja lasime selle leppe pitsatiga kinnitada!
Kes teab, kuidas ja mida ma ükskord vanana mõtlen, aga seni möönan, et minul enam paremini ei saanukski minna. Kahju on vaid mu nüüdsetest kõige armsamatest ja lähematest, kellest igaüks kannatas omamoodi. Seda enam püüan edaspidi teha kõik selleks, et nemadki tunneksid end niisama õnnelikena kui mina.
