Kuidas sõjakurjategija Adolf Eichmanni poeg Argentinas tahtmatult oma isa paljastas
Adolf Eichmann organiseeris Teise maailmasõja ajal juutide hukkamist koonduslaagrites. Sõja kaotuse järel põgenes ta Argentinasse ja võttis nimeks Ricardo Klement. 1952. aastal jõudsid tema juurde Euroopast naine Vera ja kolm poega, kellest vanem andis neli aastat hiljem liigse jutukuse tõttu niidiotsa sõjakurjategija tabamiseks. Iisraeli välisluure Mossad röövis Eichmanni ja toimetas salaja Iisraeli, kus ta kohtu alla anti. Raamat „Jaht Eichmannile“ kirjeldab tuntud natsi otsimist ja tabamist väga detailselt.
Eichmann ütles saabunud poegadele, et ta on nende surnud isa vend Ricardo. 16aastane vanem poeg Klaus teadis, et see on tema isa, aga ta ei rääkinud sellest teistele. Argentinas sai Klaus nimeks Nick, aga tema perekonnanimeks jäi Eichmann.
-----------------------------------------------------------------
Ühel 1956. aasta detsembrikuu õhtupoolikul võttis Sylvia Hermann kodus vastu oma uut poissi Nick Eichmanni. Sylvia elas koos vanematega Buenos Airese keskusest kuusteist kilomeetrit põhja pool Vicente Lópeze piirkonnas enamasti sakslastega asustatud Olivose eeslinnas Río de la Plata ääres. Nad kujutasid endast rabavalt kaunist paari. Nick oli pikka kasvu, heledate juuste, selgete sinisilmade ja kelmika naeratusega. Ka lopsakate pruunide juuste, siniste silmade ja ilmeka näoga Sylvia oli veetlev. Ta oli ka terava mõistusega ja isepäine isiksus. Nad olid hiljaaegu tutvunud teineteisega ühes kodukandi tantsusaalis ja pärast seda mitu korda koos väljas käinud. Sylvia kutsus Nicki kohtuma oma vanematega, kes olid väljarändajad Saksamaalt.
Tutvustamine toimus nende emakeeles. Nick otsis üles Sylvia isa, kleenukest kasvu pimeda mehe Lothar Hermanni käe. Õhtusöögi ajal kõneldi saksa keelt. Nick ütles uhkelt, et tema isa oli kõrges auastmes Wehrmachti ohvitser, kes teenis kodumaad hästi. Jurist Lothar ei öelnud oma kogemuste kohta midagi. Pärastpoole pöördus jutuajamine juutide saatusele.
„Oleks olnud parem, kui sakslased oleksid oma likvideerimistöö lõpule viinud,” kuulutas Nick.
Lotharile mõju see avaldus rabavalt, kuid ta vaikis taas. Õhtusöögikülaline ei teadnud, et Lothar on poolenisti juut ja 1936. aastal sotsialistliku tegevuse eest Dachaus istunud. Juutide tagakiusamise tugevnemist märgates rändas ta varsti pärast kristallööd koos oma ristiusku abikaasaga Argentinasse. Et mitte kohaliku saksa kogukonna eelarvamuste ohvriks langeda, ei teinud ta seal juttu oma perekonna minevikust. Sylvia oli kasvatatud kristlaseks ja isegi lähedastest sõpradest teadsid üksnes vähesed, et tema isa on juudi päritolu ja kaotas nägemise, kui teda Gestapos peksti.
Nickile ei rääkinud Lothar sellest midagi, vaid ta hoopiski juhtis vestluse ettevaatlikult teise suunda. Ta ei näinud mingisugust vajadust piinliku stseeni põhjustamiseks ja sellisel arvamusel ei olnud ju sugugi mitte üksnes too poiss. Sõja ajal oli Buenos Aires olnud täis saksa kogukonda kuuluvaid inimesi, kes kandsid natside loosungeid ja olid päri Hitleri vihkamisest tulvil filosoofiaga. Kolmanda Riigi lüüasaamine ei olnud selliseid tundmusi võluväel kõrvaldanud.
Lotharile jäi meelde viimne kui üks tollel õhtul lausutud sõna, Nick aga ei mõelnud sugugi, mida ta räägib. Ta võis ju oma eesnime Klausist (saksa lühivorm nimest Nikolas) ümber muuta, kuid isaga arvestades oleks olnud targem, kui ta oleks enne sellise mürgi pritsimist meenutanud, et ta kannab ikka veel Eichmanni perekonnanime. Adolf Eichmann oli isegi pärast kuut Argentinas veedetud aastat väga salatsev nii iseenda isiku kui ka selle suhtes, milline on tema tegelik vahekord nende poistega. Kui majja oli oodata külalisi, andis ta poistele tihtipeale kõrvakiilu, et rõhutada ettevaatlikkuse tähtsust seoses sellega, mida ja kellele nad ütlevad. Ei olnud ju kuidagiviisi võimalik teada, keda nad tohivad usaldada ja kes võib tahta neid reeta.
--------------------------------------------------------------------
Lothar tundis, et ta peab kellelegi sellest teatama. Ta oli kindel, et astudes ühendusse Saksa saatkonnaga Buenos Aireses, annaks ta häire ka Eichmannile. Seal töötas palju Hitlerisse ikka veel lugupidavalt suhtuvaid inimesi. Ta otsustas kirjutada ühes ajaleheartiklis mainitud Frankfurdi süüdistajatele, et Adolf Eichmann elab koos perega Buenos Aireses. Paar nädalat hiljem sai tema kirja kätte Hesseni liidumaa peaprokurör Fritz Bauer, kes sai aru, et ametlikku uurimist hakatakse segama, ja andis info edasi tuttavale Iisraeli esinduse juhile Felix Shinarile.
--------------------------------------------------------------------
Sinises kleidis Sylvia Hermann kõndis Olivose ühes vaesemas osas mööda Chacabuco tänavat. Pärast kümme tundi kestnud rongisõitu Coronel Suárezest koos isaga istus ta selles linnajaos ringi tiirutanud bussile, lootes niiviisi juhuslikult Nickile peale sattuda ja tema elukohta kindlaks teha. Sellest ei saanud küll asja, kuid ta kohtus ühe oma sõbrannaga, kes teadis, kus Nick elab. Ta vaatas kõikide majade numbreid, kuni jõudis numbrini 4261. See madala piirdetaraga ümbritsetud ühekorruseline valge maja oli tolle kandi jaoks tüüpiline. Hoones oli kõigest mõni tuba ja see oli kaetud terrakotakividest viilkatusega. Ta läks väravast läbi ja koputas välisuksele. Vastust oodates märkas ta, et keegi on kardinate taga. Möödus mõni hetk.
Sylvia isa oli saanud Fritz Bauerilt kirja koos ähmase fotoga Adolf Eichmannist, tema isikukirjeldusega ja perekonda puudutavate üksikasjadega. Nicki ja tema venna Dieteri, kellega Sylvia oli samuti kohtunud, nimi ja vanus klappisid nendega. Sylvia ja tema isa olid kindlad, et nad on Eichmanni pojad. Nüüd seisnes küsimus selles, kas poiste isa on elus ja elab nendega ühe katuse all.
Sylvia oli saabunud uksele kaitsetuna. Ei olnud kedagi, kes oleks teda abistanud juhul, kui tema külaskäigu eesmärk oleks välja tulnud. Adolf Eichmann oli ilmselgelt mõrtsukas ja kui ta tõepoolest varjas ennast Buenos Aireses, oleks ta võinud minna paljastamist vältides üsna kaugele. Sylvia püüdis vastust oodates näha välja nii rahulik kui oskas.
Ukse avas lühikest kasvu ja tüse naisterahvas, kes hoidis süles väikelast. Sylvia tutvustas ennast Nicki sõbrannana. Naine ütles, et tema on Nicki ema, esitas Sylviale ettevaatlikult kutse edasi astuda ning päris, kas ta kohvi ja kooki tahab.
Sylvia ütles, et tahab küll, ja tänas teda. Teisel pool tuba Dieterit märgates ta naeratas poisile. „Kas Nick on kodus?” küsis ta.
„Ei ole, ta läks tund aega tagasi minema,” kostis tema nägemisest üllatunud Dieter.
Kui Sylvia oli laua taga istet võtnud, sisenes tuppa prille kandev mees. Ta oli ületanud viiekümne eluaasta piiri ehk oli sama vana, kui oleks pidanud olema Adolf Eichmann. Pead hoidis ta kõndides pisut ettepoole kaldu, otsekui oleks ta uurinud midagi põrandal.
„Tervist,” sõnas Sylvia.
Mees tegi kerge kummarduse ja ütles saksa keeles: „Rõõm teiega tutvuda, mu noor daam.”
„Kas teie olete härra Eichmann?” küsis tüdruk vapralt.
Mees ei vastanud.
„Kas te olete Nicki isa?”
Mees kõhkles ja lausus siis kimedalt: „Ei ole… Ma olen tema onu.” Tema läbilõikava tooniga hääl vastas sellele, mida Sylvia oli lugenud Baueri kirjast, kuid Baueri saadetud fotol oli märksa noorem mees ja pilt oli liiga udune, et teha kindlaks, kas tema ees ikka seisab Adolf Eichmann.
Sylvia hakkas närviliselt kõnelema sellest, et ta lõpetas hiljaaegu keskkooli ja kavatseb hakata ülikoolis võõrkeeli õppima. Ta küsis mehelt, kas too oskab inglise või prantsuse keelt, ning mees möönis, et teab sõjas Belgias ja Prantsusmaal veedetud ajast mõnda prantsuse sõna. Vestlus küll hääbus peagi, aga mees oli Sylvia vastu lahkemaks muutunud.
Nick astus uksest sisse veel enne, kui Vera jõudis kohvi tuua. Sylviat oma elutoas nähes ta jahmus ja pahvatas: „Kes sulle minu aadressi andis? Kes ütles, et sa tohid mulle külla tulla?”
Silvi vastas, et aadressi andsid talle mõned nende ühised sõbrad ja et ta lihtsalt tahtis Buenos Aireses viibimise ajal Nickiga kohtuda. „Kas ma tegin midagi valesti?” küsis ta.
Vanem mees lausus, et kõik on kõige paremas korras ja ta on siin vägagi teretulnud. Nick jäi vait.
Seejärel ütles Sylvia, et ta peab nüüd minema hakkama ja loodab, et saab varsti kauemaks külla tulla. Saabus piinlik hetk täis vaikust ja vanem mees läks koos temaga ukseni.
„Aitäh, isa,” ütles Nick. „Ma saadan Sylvia bussile.”
Kui nad mööda tänavat bussipeatuse poole kõndisid, rääkis Sylvia, et tal oli hea meel poisi perekonnaga tuttavaks saada, kuid küsis ühtlasi, miks ta oma onu isaks nimetas. Nick lõi selle peale käega ja ütles, et tegemist oli kõigest lugupidamisavaldusega. Bussipeatuses jättis tüdruk temaga hüvasti ja teatas, et oskab ka ise oma isaga kohtuma minna. Mida rohkem Nick temast kaugenes, seda turvalisemalt ta ennast tundis.
Isaga kokku saades jutustas ta kõigest, mis aset leidis. Neile oli selge, et see mees seal majas oli Nick Eichmanni isa ja paljude muude üksikasjade kokkulangevust arvestades ka ei keegi muu, kui tagaotsitav natsist sõjakurjategija Adolf Eichmann ise.
Eichmanni 1961. aasta kohtuprotsessi Jeruusalemmas jälgis kogu maailm. Ta mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes ning poodi järgmisel aastal üles. See on ainuke kord, kui Iisrael on surmanuhtluse täide viinud.
Adolf Eichmann (1906–1962) oli Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti ametnik ja Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem, kes vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika ja inimsusevastaste kuritegude elluviimise eest.
Neal Bascomb „Jaht Eichmannile“, kirjastus Varrak 2016
