Minu Saksamaa: Oberbayernis on täiesti tavaline, kui lehmad jagavad inimestega sama maja
„Mis toimub? Kus ma olen?“ Unesegasena ei saa ma alguses maast ega ilmast aru, kui unenägudesse tungivad imelikud hääled ja lakkamatu kolin. Korraga on pilt selge. Oleme Baierimaal ja need on kõigest varahommikused kirikukellad, mis mind üles äratasid. Raamatu “Minu Saksamaa” autor Marianne Suurmaa elab Baierimaal.
Suurlinnade asise sagina kõrval on švaabi tillukesed nukulinnad otsekui aknad teistsugusesse reaalsusse. Piir tegelikkuse ja ettekujutuse vahel kipub kergesti ähmastuma. Märkamatult on möödunud päevad ja nädalad sellest ajast, kui asusime elama Oberriexingeni, mis veel mõni kuu tagasi oli minu jaoks hall laik maailmakaardil.
Ka siinsed vanalinnad on ilusad ja lausa kutsuvad end avastama. Väikestel kõrvaltänavatel ringi uidates tekib vahel kummaline tunne, justkui oleks kogu linn uinunud või inimesed mingil ootamatul põhjusel kadunud. Tänagi pole väljas näha ühtegi hingelist. Keskpäevane päike on vahel harjumatult intensiivne ja terav. Neil päevil valitseb täielik tuulevaikus ja ka õhk ei liigu. Isegi aeg näib paigal seisvat. Selline miljöö loob parajalt sürrealistliku meeleolu: inimtühjad tänavad, ere valgus ning pead pööritama panev lillelõhn. Tahtmatult meenub vendade Grimmide muinasjutt Okasroosikesest, kus kaunis kuningatütar ja tema kaaskond on kurja haldja nõiduse tõttu sajaks aastaks sügavasse unne suikunud. Kuni tuleb prints, kes magavat Okasroosikest suudleb ja sellega kogu õukonna nõidusest päästab. Sellises paigas olles elustuvad paljud lapsepõlves kuuldud muinasjutud. Eriti kui siin on uhkeid losse ja kindlusi, armsaid muinasjutumajakesi ja salapäraseid metsaradu, kus võib vaimusilmas näha nende tegelasi...
***
„Mis toimub? Kus ma olen?“ Unesegasena ei saa ma alguses maast ega ilmast aru, kui unenägudesse tungivad imelikud hääled ja lakkamatu kolin. Korraga on pilt selge. Oleme Baierimaal ja need on kõigest varahommikused kirikukellad, mis mind üles äratasid. Ega’s midagi, tuleb voodist välja kobida ja tegutsema hakata. Elamine väikeses Baieri külas, katoliku kiriku kõrval on ühelt poolt ülendav, kuid teisalt tuleb harjuda ka kõige muu kaasnevaga. Lõuna-Saksamaal on kirikud väga häälekad ning Oberbayernis, kus meie nüüd elame, veel eriti. Neid ei saa kuidagi märkamata jätta! Nii püüavad nad visalt ja järjekindlalt kanda edasi sama dominantset rolli, mis on neil läbi pikkade sajandite kohalike inimeste elus olnud.
***
Jalutan Königsdorfi küla vahel, et saada aimu, kuhu oleme sattunud. Suur sibulkupliga barokk-kirik otse meie maja kõrval, ilusad Baieri majad... „Muuuuu!“ kostab ühe maja praokil olevast aknast valjult ja nõudlikult. See on tõeliselt ootamatu. Lehmad elumajas? Tuleb välja, et Oberbayernis on täiesti tavaline, kui lehmad jagavad inimestega sama maja. Vanemate majade puhul on tihti nii, et pool on elumaja ja teine pool kuulub lehmadele. Lauda lakas hoitakse heina. Just nagu Eesti maapiirkondade rehielamutes. Selliseid maju olen siin küla peal jalutades leidnud üle kümne. Ühes talus on 8–12 lehma, enamasti mitte rohkem. Baieris hoitakse elus traditsioonilist väiketalupidamist, siin suurfarme eriti pole (need on Põhja-Saksamaal). Hommikul aetakse lehmad karjamaale ja õhtul tuuakse koju tagasi, nii nagu tehti ka sada või kakssada aastat tagasi. Sellisel kellaajal liigeldes tuleb arvestada, et vahel tuleb lasta lehmadel üle tee minna. Selleks on ka tee ääres hoiatavad liiklusmärgid. Lehmadel ei ole kuhugi kiiret. Nad kõnnivad aeglaselt ja rahulikult, vahel autode juures peatudes ja uudishimulikult aknast sisse vaadates.
Autor oma raamatust:
Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.
Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.
Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.
