Estonia katastroof: pardal oli Võru linna 17-liikmeline delegatsioon, kelle hulgast meri ei andnud mitte kedagi tagasi

„Algul oli ikka lootus, et äkki keegi meie omadest on ka pääsenud, sest pääsenuid ju oli, aga mida päev edasi, seda enam hakkas lootus kustuma."
Nii ütleb toonane Võru aselinnapea Andres Visnapuu, kes esialgsete plaanide järgi pidi ka Estonial olema.

Linnavalitsuse töötajate ja ärimeeste esinduslik delegatsioon oli teel Rootsi Võru sõpruslinna Landskronesse messile. Just messi tõttu oli reisil palju erksa meelega Võrumaa ärimehi. Plaan oli selline, et kõigepealt ollakse messil, seejärel läheb väga väike osa seltskonnast Göteborgi lähistele Härrydasse, kaasa arvatud linnapea Jaak Ott, ning seejärel Andres Visnapuu veel edasi Saksamaale Bad Segebergi, kus samuti oodati sõpruslinna esindajat. Paar nädalat enne reisi aga selgus, et Saksa võõrustajatel tuli väga ootamatu sõit Ameerikasse ning plaan mängiti ümber nõnda, et abilinnapea, linnasekretär ja tõlk sõitsid Saksamaale kolm päeva enne Estonia reisi. Nemad pidanuks suure grupiga liituma juba Landskronas. Andres pidi Saksamaalt pruugitud auto ostma ning sellelegi oli tagasisõidupilet Estonial olemas.
Ei tohi unustada, et aeg oli sootuks teine kui praegu. Eesti ei olnud Euroopa Liidu liige ning kõik pidi olema pikalt ette planeeritud ja viisad korras, sest tänapäevaga sarnast vaba liikumist Eesti kodanikel ei olnud.
Kuna Andres ajas reisiasju, olid ka kõik piletid tema nimel. Sellest johtuvalt oli ta esialgu hukkunute nimekirjas. Ka tema ema ei teadnud, et Andres ei olnud laeval. Ta teadis, et poeg on välismaal, aga kus täpselt, seda mitte. Õnneks sai ema närveerida ainult poolteist tundi, sest ta hea sõbranna teadis, et Andres on Saksamaal, helistas ja rahustas ema maha.
Andres ööbis Saksamaal võõrustaja Jörg Spechti kodus. 27. septembri õhtu venis öösse ning tagantjärele tegid nad kindlaks, et võrukesed ja Estonia olid neil jutuks täpselt sel ajal, kui laevaga õnnetus juhtus. Nad arutasid, et huvitav, kas inimesed on alla kajutitesse magama läinud või on kuskil diskoteegis.
„Arvasime, et ju on ära magama läinud, sest enamik olid vanemad inimesed ja kuna järgmisel päeval pikk bussisõit ees, oli vaja end välja puhata. Me olime kuus tundi juttu ajanud, aga ei enne ega pärast rääkinud sel teemal sõnakestki.“
Hommikul kell seitse ajas saksa sõber Andrese üles ja ütles, et Estonia on uppunud. Unesegasena ei saanud ta midagi aru: "Mis Estonia? Kes on uppunud?" Televiisor pandi käima ja Andres sai saksa keelest aru, mis juhtunud oli.
„Nende jutu järgi olin kohe näost lumivalgeks muutunud. Proua Specht tõi mulle klaasitäie viskit, mille olin ühe sõõmuga ära joonud. Ma ise ei mäleta seda. Purju see jook ei teinud.“
Kell kaheksa Eesti aja järgi, kui algas tööpäev, helistas Andres Võrru, linnavalitsusse.
„Võõrustaja küsis, mida ma nüüd teen. Ütlesin, et pean saama kõige kiiremas korras Võrru tagasi. See oli omamoodi müstika, mis järgnes. Sellest hetkest, kui istusin auto peale, et sõita Hamburgi lennujaama, kuhu oli 50 kilomeetrit, sealt edasi lennukiga Tallinnasse ja Tallinnast autoga Võrru, kulus kuus ja pool tundi.“
Andres teab nüüd, et organiseerimine käis Saksamaal küllalt kõrgel tasemel. Hamburgis ei olnud tema jaoks mingit passi- ega piletikontrolli, lennujaama buss viis ta reisilennuki juurde, mis oli teda juba 20 minutit oodanud. Lennukit peeti lihtsalt selleks kinni, et ta peale jõuaks. Tallinnas ei olnud ka passikontrolli ning politseiauto juba ootas, et hakata kohe Võru poole sõitma. Võrus oli juba kriisikomisjon moodustatud, Andres hilines sinna veidi.
Linnavalitsus andis teada, et kogu info tuleb nende kaudu, et Võru inimesed ei peaks Tallinnasse helistama või koguni sõitma. Paberimajandust ja Tallinnaga asjaajamist oli palju. Tarvis oli hankida igasuguseid andmeid, näiteks hambakaarte, mida oli vaja surnukehade identifitseerimiseks; tervisekaarte, mis olid jaoskonnaarstide käes; infot perede, laste ja vanemate kohta jne.
„Ikka loodeti, et ehk keegi on leitud, aga kui kõik olid tuvastatud, siis läks asi väga nukraks. Võru ei saanud kedagi tagasi...“
Seaduse järgi sai aselinnapeast Andres Visnapuust linnapea kohusetäitja. Ta oli ainuke linnavalitsuse ametnik, kel oli allkirjaõigus ning allkirju anda ja pabereid pealinna viia tuli sagedasti.
„Tipp oli see, et ma käisin ühe päeva jooksul kolm korda Tallinnas. 20 aastat tagasi ei olnud võimalik anda digiallkirja, mobiiltelefone ka ei olnud. Linnavaraametil oli üks mobiil ja kui kuskile kaugemale oli vaja minna, siis võeti see kaasa. Linnavalitsuses olid lauatelefonid ning faks oli see riistapuu, kuhu info tuli ja kust info läks.“
Andres tunnetas tol perioodil palju mõistmist kuni selleni välja, et politseinik andestas Võru-Tallinna maanteel kiiruseületamise, kui sai teada, mis põhjusel Andres kiirustab. Uppunud linnapea Jaak Oti vend Jüri Ott oli Tallinna kesklinna vanem ja Tallinna linnavalitsus andis Võrule sellise autokaardi, millega võis igale poole sisse sõita, isegi vanalinna. See andis kõva ajalise kokkuhoiu ja võimaldas operatiivselt asju ajada.
Võru-suguse väikese koha kohta oli õnnetuses hukkunute hulk ebaproportsionaalselt suur ning see info levis ka piiri taga. Mitmes riigis korraldati abiaktsioone ning loomulikult teadsid Võru ametnikud kõige paremini, kui palju ja kui suured lapsed leinajate peredes on või mis abi vajatakse. Näiteks ühes peres vajas rohkem toetust uppunud poja ema, mitte abikaasa, seda just psühholoogilises laadis.
Andres mäletab, et kui abirahasid määrati, siis ei arvestatud veel sündimata lapsega.
„Võitlesin selle eest, et ka see sündimata laps saaks valuraha. Isa ei asenda ükski raha, aga kui seda oli võimalik saada, siis minu meelest oli ka sellel lapsel seda õigus saada.“
Lisaks otseselt leinajate probleemidega tegelemisele tuli abistada ka välismaiseid meediakanaleid, kes tahtsid intervjuusid.
„Me leppisime enne inimestega kokku, mitte ei lubanud eksprompt minna. Teadsime, kes ei anna üldse intervjuusid ja kes olid nõus rääkima."
Võrus käis ajakirjanikke Saksamaalt, Soomest, Rootsist, Norrast, Poolast, Taanist, Prantsusmaalt ja mujalt. Omadest rääkimata.
„Võtan mütsi maha tolleaegse linnavalitsuse töötajate ees, keda siis oli poole vähem kui praegu. Tavalisi linnaasju tuli ju ka teha, sest elu läks edasi, aga seda oma tööd tegime tihti õhtuti, ilma ühegi lisasendita ning oma pere ja aja arvelt. Mõttessegi ei tulnud, et see peaks tasustatud saama või pole aega. Kõige olulisem oli aidata neid, kes olid kannatanud, ja seda tööd tehti ennastsalgavalt ja südamega.“
Nagu igasuguste sündmuste puhul tekib negatiivseid hoiakuid, nõnda ei olnud erand ka Estonia katastroof. Andres mäletab, et emotsionaalsed inimesed süüdistasid linnavalitsust selles, et 17 inimest hukkus. Keegi parastas ja keegi kadetses, et näe, mees läks laevaga põhja ja naine sai nüüd rikkaks.
„Ausalt, ma oleksin tahtnud kätega kallale minna sellistele ütlejatele, sest kas ükskõik kui suur raha saab asendada abikaasat ja isa.“
Andrese sõnul võiksid inimesed lahti lasta laeva huku põhjustanud vandenõuteooriatest ning mitte kanda spekulatsioone edasi.

„Seal võis ju olla peal sõjatehnikat või jumal teab mida veel, aga sellepärast ei läinud laev põhja. Estonia uppus paljude tobedate asjade kokkusattumise tõttu. See oli lihtsalt õnnetus. Titanicut peeti ka uppumatuks, aga uppus juba esimesel reisil.“
28. september ei ole Andrese jaoks tavaline päev. Laevahukk viis talt mitu väga head sõpra ning ainuke koht, kuhu küünal viia, on Võrus asuv mälestusmärk.
„Kui kunagi endale jalaga mulda peale tõmban, siis on see päev ikka meeles.“

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Estonia inimesed", kirjastus Pilgrim