Milline oli Ümera lahing, eestlaste kuulsamaid võidulahinguid ajaloos
Tänapäeva Läti territooriumil 1210. aasta hilissuvel toimunud Ümera lahing on kindlasti üks tuntumaid eestlaste jaoks võidukaid relvakokkupõrkeid ajaloos. Mati Õun ja Hanno Ojalo on raamatusse „Võidukad eestlased“ kirja pannud kõik olulised eestlaste võidulahingud viikingiajast tänapäevani.
Siin on Hanno Ojalo kirjutatud peatükk Ümera lahingust.
Oluline on Ümera lahing meie jaoks ka sel põhjusel, et kõrvuti Lihula lahinguga oli see üks väheseid eestlaste võiduga lõppenud lahinguid muistse vabadusvõitluse perioodil aastail 1208–1227.
Lahingupaik ise asub Lätis Gauja (Koiva) lisajõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, tänapäeva Valmiera linnast lõunas. Tänapäeva Eesti-Läti piirist jääb see tervelt 50 kilomeetrit lõuna poole. Ajaloolaste vahel on käinud äge vaidlus, kas lahing toimus Ümera põhja- või lõunakaldal. Tõenäoliselt põhjakaldal, sest eestlaste poolt, kes varitsuspaiga välja valisid, oleks olnud arutu jätta enda selja taha veerikas jõgi, mille ületamine kaotuse korral oleks olnud ohtlik. Küll aga tekkis säärane probleem meie vaenlastel.
1210. aasta hilissuvel (tõenäoliselt augustis või septembris) käis ilmselt kolme muinasmaakonna Ugandi, Sakala ja Soontagana meestest kogutud malev sõjaretkel tänapäeva Läti aladel, kus elas latgalite hõim. Põhiline infoallikas on siingi Henriku kroonika – hirmus on mõeldagi, mida eesti rahvas teaks oma esivanemate vabadusvõitlusest, kui see kroonika oleks ajalootormides hävinud-kadunud, või hoidku jumal selle eest, Henrik poleks seda üldse kirjutada suvatsenud.
Igal juhul ei pea Henrik oma kroonikas vajalikuks kordagi mainida eestlaste maleva juhi nime (ehk ei teadnudki vaene mees seda?), ei ole teada, kui suur see vägi võis olla ja mis oli sõjaretke eesmärk. Näib, et eestlaste kavatsused ei piirdunud ainult vaenlase maa rüüstamisega, kuna asuti otsustavalt piirama ka Mõõgavendade ordu olulist tugipunkti Võnnu linnust (läti Cēsis, saksa Wenden).
Eestlased piirasid Võnnu linnust kolm päeva, siis said nad teada Riia poolt lähenevast vaenlase abiväest. Nüüd taganes eestlaste malev põhja poole, kuid jäi pärast Gauja jõe ületamist Ümera jõe põhjakaldale jälitavaid vaenlasi varitsema, et neile korralik lahing anda.
Sakslaste, liivlaste ja latgalite sõjaväele jäeti oskuslikult väärmulje, nagu oleks eestlaste malev põgenenud ummisjalu kodu poole. Nimelt andsid sellist infot oma peaväele liivlastest ja latgalitest piilurid. Seega asusid vaenlased meie esivanemate sõjaväge kiiruga jälitama ja sattusid oma suureks üllatuseks Ümera jõe juures eestlaste korraldatud varitsusse.
Kõige ees liikunud sakslased, tagapool aga nende liitlaste abivägi. Kõige levinuma seisukoha järgi tungisid eesti sõdalased mõlemalt poolt teed metsast välja ja ründasid ootamatult vaenlase väge. Ajaloolane Ain Mäesalu pakub ka teist lähenemist, mille kohaselt suur eestlaste malev piiras vaenlase sisse ja nõudis alistumist. Alles seejärel puhkes võitlus.
Henrik kirjeldab, kuidas liivlased (keda juhtis vanem Kaupo) ja latgalid põgenesid kiiruga juba lahingu algul, jättes sakslastest sõjamehed rasket ja ebavõrdset võitlust pidama. Sakslased tundsid end siiski piisavalt kindlalt, et järgnenud ägedas tapluses Arnoldi-nimelise rüütli ümber koonduda ja eestlaste piiramisrõngast läbi murda.
Seejärel taganesid nad võideldes kiiruga lõuna poole ja eestlased jätsid nad rahule, asudes suure tõenäosusega hoopis liivlasi-latgaleid küttima ja sõjasaaki kokku korjama. Vaenlase taganemisel tekkiski suure tõenäosusega probleem jõe ületamisega.
Taganemistee viis mööda Ümera jõe kallast Gaujani ja ehk seal saadigi hulk vange? Kindlasti oli kergem liivlasi ja latgaleid vangistada kui hästi relvastatud ja soomusrüüdes sakslastega võidelda. Igal juhul said taganejad kuidagi üle jõe, olid nad ju eelnevalt sama tee läbinud vastassuunas.
Rüütel Arnold ei olnud mingi tavaline rüütel, vaid Mõõgavendade ordus tähtis mees. Igal juhul ei ole Henrik maininud seoses Ümera lahinguga ordumeister Wolquinit ja Võnnu komtuuri Bertoldit. Võimalik, et Arnold juhtis sel korral sakslaste jälitussalka? Ümera lahinguväljalt Arnold küll pääses, kuid sai surma juba järgmisel aastal Viljandi piiramisel, nimelt eestlaste kivitabamusest! Selle mehe tähtsast positsioonist annab märku ka Henriku teade, et Arnold juhtis pärast Ümera lahingut rahusaatkonda, mis läks Polotski vürsti juurde.
Kui kaua Ümera lahing kestis, ei ole teada, kuid arvata võib, et mitte kaua. Võime vaid oletada, et mõlemalt poolelt osales võitluses kokku kuni tuhatkond sõjameest. Puuduvad andmed võitlevate poolte kaotuste kohta, kuid tõenäoliselt olid vastase kaotused eestlaste omadest suuremad. Igal juhul olevat raskelt haavata saanud üks Rudolfi-nimeline orduvend, samuti mitu piiskopi sõjameest, keda kroonik ka nimepidi mainib.
Henrik väidab, et võidukad eestlased tapsid sadakond vangilangenud liivlast ja latgalit, neist osa põletades ja osal kõri läbi lõigates, mis võis tolleaegseid julmi tavasid teades ka tõele vastata. Eks vastased piinanud oma edu korral surnuks ka muinaseesti sõdalasi. Silm silma, hammas hamba vastu! Tuntumatest Ümera lahingus langenud ülikutest on mainitud liivlaste vanema Kaupo poega Bertoldit ja väimeest või õemeest Wanet.
Saavutatud võit tõstis kõvasti eestlaste enesekindlust: nähti ju, et soodsatel asjaoludel on sakslasi võimalik võita; lahing mõjus hästi ka eri maakondade edasisele koostööle. Oli ju sel korral ühistegevus õnnestunud. Igal juhul levitasid võitjad oma võidusõnumit üle kogu Eesti, nii et sellest pidid teada saama pea kõigi maakondade elanikud.
Ümera lahingust on Eesti ajaloolastest ja teistest uurijatest lühema või pikema käsitluse kirja pannud Sulev Vahtre, Enn Tarvel, Ain Mäesalu ja Jaan Laas.
Kindlasti on suurel osal ajaloohuvilistest eestlastest meie esivanemate võidust ettekujutus kirjanik Mait Metsanurga 1934. aastal ilmunud (ja hiljem korduvalt uuesti välja antud) ajaloolises romaanis „Ümera jõel“ toodud kirjelduse järgi. Seda põnevat ja emotsionaalset lahingukirjeldust tuntakse paremini kui kroonik Henriku napisõnalist kuivavõitu äramainimist tema Liivimaa kroonikas.
Ja küllap on igale Mait Metsanurga romaani lugenule (ka nende ridade autorile noorpõlves) meelde jäänud lahingus surmavalt haavata saanud vanem Vello kaaskondlase, külavanem Kiuru surmaeelsed sõnad: „Siin Ümera jõel on ilus surra. Ja täna on ilus päev, ilus päev. Kas tuleb veel kunagi …“
Samas piirkonnas peeti 1223. aastal ka teine Ümera lahing, mis lõppes paraku eestlaste kaotusega.
Mati Õun, Hanno Ojalo „Võidukad eestlased. Eestlaste võidukad lahingud viikingiajast tänapäevani“, Ajakirjade Kirjastus 2016
